Filmiklubi. Maarja Merivoo-Parro tutvustab üht UFO-filmide verstaposti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

ETV2 Filmiklubis tutvustab ERRi ajakirjanik Maarja Merivoo-Parro Steven Spielbergi filmi "Kolmanda astme lähikontakt", mis on eetris täna kell 21.30.

Täna hakkame vaatama üht esimest suurtest UFO-filmidest, mis Ameerika kultuuripärandi hoidjate arvates on kino ajaloos oluline verstapost. See ühtaegu kammerlik ja monumentaalne linateos pajatab ühest suurest kohtumisest inimkonna ja kellegi teise vahel. Kes see teine on? Vot selle küsimuse üle on eriti alates 20. sajandi keskpaigast väga palju mõtiskletud, et kas peale meie on selles lõpmatult lõpmatus kosmoses veel kedagi, kes mingil moel elab ja hingab ja mõtleb ja tunneb. (Ja selle filmi tegelased mõtlevad lisaks ka veel seda, et kas sellele kellelegi teisele võiks meeldida süntesaatorimuusika.)

See film valmis 1970. aastate lõpus ja ta valmis kiiremini, kui režissöör Steven Spielberg oleks soovinud. Nimelt survestas rahahädas produktsioonifirma teda ruttu filmi kinolevisse paiskama. Ehkki filmi tabas kogu kiirustamisele vaatamata siiski väga suur edu, tegi Spielberg siiski hiljem asja pisut ümber, nii et sellest teosest on käibel mitu erinevat versiooni.

Kuulsatest nimedest peab kindlasti mainima helilooja John Williamsit, kes on ka Tähesõdade meloodiate autor. Üht peaosalist kehastab Richard Dreyfus ja näitlejana teeb kaasa ka legendaarne prantsuse režissöör François Truffault.

See film on pärit ajast, mil põnevus oli olulisem kui loogika ja üks ei seganud teist. Lugu jutustati mõnuga, selleks võeti aega. Tänapäeva vaataja jaoks on seal kindlasti palju sellist, mis ajab naerma. See kahetunnine kulgemine tervikuna võib tunduda kummastav, aga ei maksa unustada, et osaliselt oleme ulmepõnevike osas nii teadlikud ja tundlikud kui me oleme, just nimelt selle filmi ja teiste temasarnaste žanrit defineerinud teoste kultuurilistes jalajälgedes käimise privileegi tõttu.

Julgustan nautima absurdi ja naiivsust, mida siin kindlasti leidub, aga võimalusel tegema ka seda vaimselt pingutust, et püüda filmi vaadata mineviku prillidega ja otsida sealt seda miskit, mis tekitas selle uuenduse ja edu ja igihaljuse oreooli. Selle filmi suur tugevus on liigestest lahti, kõhe ja vaatajat ekraani külge kleepiv atmosfäär ja esteetika, mis väljendab olulisi tähelepanekuid elust enesest, nagu see, et saatus ei hüüa tulles ja et tõde kuulub fanaatikutele.

Kokkuvõttes – see film on klassik ja klassiku suhu ei vaadata.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: