Filmikunstis kerkib ikka aeg-ajalt küsimus, kas vaataja näeb ka midagi sellist, mida tegelikult ei näidata. Me võime tajuda kellegi lähedalolekut või millegi toimumist, hoolimata nende elementide varju jätmisest. Küsimus, kas saab näidata nähtamatut, kerkib kui vaadata 1992. aastal Oscariga pärjatud filmi "Naise lõhn". Me näeme filmis küll maailma pimeda peategelase ümber, aga õpime ka maailma tajuma Al Pacino kehastatud pimeda erukolonelleitnandi Frank Slade'i kombel. Ja filmi pealkirjas heiastub üks mõõde, mida me filmi vaadates ju pea iial ei hooma, kui just kinosaalis mõni lähedalistuv filmisõber pole midagi vürtsist söönud, paisates ruumi tõelisi lõhnamolekule.

Pimeduse vangiks on saatuse tahtel saanud kunagine, võimu ja ausära nautinud kõrge sõjaväelane. Sellele pole muud erilist leevendust kui räme olek ja joomine. Frankist saab üks puitunud mees, kes filmis satub ühtäkki vastakuti noore võrsega – tudengihakatise Charlie'ga, kes suures vaesuses satub lootusetult pirtsaka vanamehe hooldajaks. Oma kogenematuses ja ujeduses võib ta iga hetk närbuda, ent ometi veab ta välja ja oskab oma latva õigesti hoida.

Noore Chris O'Donnelli jaoks oli see üks esimesi rolle ja ilmselt jäänudki karjääri kõige edukamaks. Al Pacino püüdis enne "Naise lõhna" Oscareid kuulsa "Ristiisa" eri osade peategelase rolliga, aga jäi neist ilma, ehkki neid on tõrksast erukolonelist pisut paremaks peetud.

Mäletan selle filmi tulekut mu ellu. Eestis käis sel ajal kibekiire turukapitalismi ülesehitamine: rahareform ja kõik muu. Selles filmis on ju piisavalt ka rikaste eluilma glamuuri. Siin on limusiinid, luksussviidid ja viski, mida Eestis nendel aegadel alles õpiti mekkima. Aga selle filmiga saab ka selgeks, et ka rikkus ei anna lõplikku võimalust seda, mis elus kiiva kisub, õigele rajale tagasi sättida. Ja mis muutub rikkuseks siis, kui su silmad enam ei näe.