Bob Rafelsoni 1970. aastal valminud "Five Easy Pieces" ehk "Viis kerget lugu" on üks neist filmidest, mis paneb Hollywoodi kinokunsti armastama või siis tuletab meelde Ameerika filmitööstuse hiilgeaegu 1960. aastate lõpus, mida kinoajaloos kutsutakse ka n-ö uueks Hollywoodiks.

Režissööriks on Bob Rafelson, kelle filmograafiasse kuuluvad ka sellised olulised filmid nagu "Marvini Aedade Kuningas" ("King of Marvin Gardens", 1972) ja "Easy Rider" (1969). Tema töödes peegeldub tolleaegne Ameerika ühiskondlik-poliitiline seis ja ka mentaalsus – noorte protest Vietnami sõja ja Nixoni režiimi vastu, hipiajastu lõpp ning sellele järgnev resignatsiooni ja ka liberaalsuse laine.

Filmi "Viis kerget lugu" peategelane on Robert ehk Bobby, keda kaasatõmbavalt mängib Jack Nicholson. Ta on loomult mässaja, vagabund, kes hindab üle kõige isiklikku vabadust. Romantiline egoist, kes on valmis lahkuma kohe kui midagi muutub talle vastumeelseks. Üle kõige vihkab ta nn seisvat vett, stagnatsiooni ja ka sellega seotud mugavat turvalisust.

"Viis kerget lugu" ongi omamoodi road movie, teekonnafilm, kus saame kaasa elada ühele etapile ta elurännakust. Nicholsoni rollisooritus on üks ta paremaid osatäitmisi ja Hollywoodi kontekstis üpris ebatraditsiooniline film õnnestuski suures osas just tänu tema sarmikale karakterile. Tegu on seega pigem euroopaliku kui ameerikaliku film – karakteripõhine, mitte niivõrd loopõhine. Stsenaariumi kirjutas üks tolleaegseid paremaid stsenariste uue põlvkonna filmitegijate seas – Carole Eastman, kes kujunes omaette legendiks. Kaamera taga oli samuti üks toonaseid staare Laszlo Kovacs, kes võttis üles ka "Easy Rideri" ja tripifilmi "Psych-Out"  (Richard Rush, 1968).

Võin lubada, et juba filmi algus võidab südame neil, kes seda veel näinud pole – sulnis loojanguvalguses tööd lõpetavad mehed naftapuuraukude juures, saatjaks Tammy Wynette'i kantriviisid. Just see valgus ja õhustik on iseloomulik sellele n-ö uuele Hollywoodile, kus noored režissöörid said võimaluse end suurtes stuudiotes tõestada, et aidata kino välja televisiooni tekitatud madalseisust.

Bob Rafelsoni "Viis kerget lugu" erines senisest Ameerika kinokaanonist oma ladusa kammerlikkuse poolest – selles on ühendatud kõrge ja madal, elitaarne ja labane. Bobby on saanud hea hariduse ja on nn magav talent – andekas pianist, kes on aga kodust lahkunud ja elab lihtsameelse kiirsöögikoha ettekandjaga, tehes pigem juhuotsi, kui esinedes kontserdisaalides hästi lõhnastatud publikule. Filmi pealkiri on laenatud klaveripalade noodiraamatust muusikatudengitele.

Bobby näitab ühes stseenis, et võib esitada kõrgeks peetud kunsti üpris vabalt, ettevalmistamata ja teatud mõttes hingetult, demonstreerides seeläbi kõrgklassi elevandiluutorni elutust. Bobby etteaste oma vanematekodus, venna kaunile elukaaslasele on ka filmi üks võtmestseene, selle dramaturgiat võib nimetada isegi bergmanlikuks, kusjuures Ingmar Bergman oli ka üks olulisi uue Hollywoodi lavastajate mõjutajaid.

Rafelson ei piirdu aga ainult kammerliku psühholoogilise peredraamaga, "Viies lihtsas loos" on kokku põimunud isegi nagu mitu filmi, iga tegevusliin oleks nagu omaette lugu, millel ka oma lavastuslik iseloom – siin on Bobby ja ta pruudi Ray lugu, Bobby suhe Catherine'iga, Bobby suhe isaga või hipide episood reisil isakoju, mis sarnaneb vaimukate sketšide reale mõnes komöödiasarjas. Jääbki imetleda Rafelsoni oskust kujundada ja vahetada meeleolusid ning Jack Nicholsoni loomulikku annet selle kõigega kaasa minna. Tänapäeva vaatajale näitab Rafelson selle filmiga 50 aasta taguse Hollywoodi kunstilist rikkust, väikekodanlusele aga Bobby tegelaskuju kaudu keskmist sõrme.