Tere, võtke nüüd meega tee või klaas veini käeulatusse ja lülitage välja oma mobiiltelefonid, sest algav film on ligi kolm tundi pikk, aga iga kulutatud minutit väärt. 20. sajandi ühe säravama filmilavastaja, Itaalia kinouuendaja ja ühe tähtsama filmiklassiku Federico Fellini meistriteos "La Dolce Vita" ehk "Magus elu" näitab nädalat ühe seltskonnaajakirjaniku elust, ja kui palju jõuab selle ajaga Marcello Mastroianni mängitava Marcello Rubini elus muutuda, näete peagi.

Näiliselt vabakulgemises film jaotub tegelikult proloogiks, seitsmeks episoodiks, vahepaladeks ja epiloogiks ning miski pole ses loos juhuslik, ka prožektorid maanteel, mis valgustavad Marcello ja tema pruudi Emma tüli autos, pole kaadrisse jäänud juhuslikult. On aasta 1960, aga Fellini kasutab mitmeid võtteid, mis isegi veel täna tunduvad julged ja originaalsed.

Need on ühe mehe eneseotsingud, või oleks õigem öelda eksirännakud, sest vähimatki moraali lugemata näitab Fellini peategelase muutumist: elu kuningas hakkab tasapisi murduma ja räsib end rohkete pidude käigus, näeme vaaba murenemist kogu tollase Rooma kohvikuühiskonna puhul: rikkad ja kuulsad elukunstnikud pidutsevad pööraselt ning otsivad õnne või pigem lõbu.

Olen ise vaadanud filmi eri eluetappidel kolm korda ning need on olnud kolm erinevat filmi: esimest korda noorena vaadates tundus film pigem lõbus, viimati neil päevil üle vaadates aga kurb ja ka tähendusi on "Magusas elus" rohkem kui ühe vaatamise jagu, põhjus Fellini terav ühiskondlik närv ning tema kujutamise laad, mis on korraga irooniline, vitaalne ja melanhoolne.

Marcello Mastroianni mäng on klass omaette, kehastab ta ju nurjatut hurmurit, aga oskab sinna panna kogu 20. sajandi pärastsõjaaegse modernismiajastu eksistentsiaalse kriisi, kõrvaltegelaste galerii on samuti hiilgav ja rahvusvaheline, sellised tähed nagu Anita Ekberg, Anouk Aimée, Lex Barker, Alain Cuny ja teised on ehtfellinilikult ekraanil ühtaegu siirad ja teatraalsed, sügavad, aga maneristlikud.

Kuldse palmioksa võitnud ja mitmes suuremas väljaandes sajandi filmide hulka arvatud linateose üks märgiline tegelane on ka Rooma, aga mitte niivõrd see ajalooline ja väärikas linn, vaid 1950. aastail järsult, isegi vägivaldselt uuenev ja paisuv eeslinna-Rooma, kus külmad, monoliitsed uusehitised kõrguvad kesk meie hiljutiselt Lasnamäelt tuttavaid tööstusjäätmetega tühermaid.

Kui vaatate seda filmi esimest korda, siis võib lihtsalt kaasa kulgeda, ja see on meeleolukas retk Rooma jõukama boheemkonna ellu, mitmendal vaatamisel avaneb aga järjest enam sümboleid, nagu Jeesus Rooma kohal ja piibellikud motiivid.

Tähelepanu väärib ehk ka seik, et paparazzi-termin tuli käibele just sellest filmist. Mastroianni tegelase ihufotograafi nimi filmis on nimelt Paparazzo.

Head vaatamist!

"Magus elu" on ETV2 eetris reedel, 17. jaanuaril kell 21.30.