Kui kuningas Henry VIII suri, polnud tema tütar Elizabeth sugugi esimese ega isegi teise järgu troonipärija. Esimeses järgus sai troonile Elizabethi 10-aastane poolvend Edward, kes aga suri. Elizabethi võimalus avanes õigupoolest alles pärast seda, kui troonil oli tema poolõde Mary, kes samuti suri. 16. sajandi keskpaiga Inglismaa pimedatel aegadel oli üldse palju surma.

Seda enam on ebatavaline see, kuidas Elizabeth I 25-aastase naisena – praeguses mõttes noorukese, toonases mõttes juba küpse naisena – troonile pääses. Ja seda 45 aastaks, mis praeguses mõttes võiks tunduda täitsa mõistlik aeg, toonast keskmist eluiga arvestades aga terve igavik.

Algas Elizabeth I ehk lihtsalt Elizabethi ajastu. Need esimesed aastad olid tegelikult rabedad. Valitsemises rohkem täis algaja õnne kui teadlikku riigi tüürimist. Aga siiski ka seda viimast – oli ju Elizabeth I see, kes katoliiklikust Inglismaast tegi protestantliku. Või näiteks ühena esimestest riigipeadest kehtestas n-ö sotsiaalmaksu, mille eesmärk oli aidata vaeseid. See film, mis tehti Elizabethist 1998. aastal, on praegu jälle aktuaalne, seda ilmselt küll seepärast, et see narratiiv ongi alatasa päevakajaline.

Mis juhtub siis, kui riiki asub juhtima naine, kellel on varasematest valitsejatest sootuks erinev väärtusruum? Mis siis, kui naine ei tahagi enda kõrvale meest, kes teda riigijuhtimises juhiks? Mis siis, kui see sotsiaalse normina ei sobi? Või vastupidi – mis siis, kui ühiskond, tema rahvas, kiidabki heaks viisi, et naine ei vaja enda kõrvale meest? Ja kui revolutsiooniline võis see kõik olla veel nelja sajandi eest?

Siin tuleb muidugi öelda, et Neitsikuninganna oli üks varauusaja väga edukas persoonibrändi- ja mainekujunduskampaania. Rahvale meeldis mõte kuningannast, kes justkui oli mehest puutumata. Viimane siiski tegelikkuses päris nii ei olnud, aga ega muidu poleks sellest ka nii head filmistsenaariumi saanud.

Filmist on näha, et kogu tolleaegne õukond oli oma stiilis ülevoolavalt mitmekülgne ja külluslik. See pole aga filmilik liialdus – Elizabeth I muide oligi oma riietuses midagi sellist, mida võiks tänapäeval nimetada moeikooniks. Kõnekas fakt: kogu tema lõputus garderoobis oli ainuüksi kindaid 2000 paari.

Elizabeth I on tehtud kümneid filme ning dokumentaal- ja draamasarju ja igaüks neist kujutab Neitsikuningannat oma filmikümnendile kohaselt. Selle filmi Elizabeth on 1990. aastate lõpu filmiproduktsiooni nägu. Näitlejameisterlikkus on see, mis kannab välja süžeeliinid, karakterid, ajastutruuduse. See oli see aeg, kui veel ei olnud vaja teha filmi võimsamaks heli- ja eriefektide ning animatsiooniga.

Üheksa aastat hiljem tuleb järgmine film, mis räägib Elizabethi valitsemisaja hilisemast perioodist - kuldajastust. Aga kõigest järgemööda. Ajastutruud filmielamust!

"Elizabeth" on ETV2 eetris reedel, 14. veebruaril kell 21:30.