Kui ameerika satiiriku ja transgressiivse romaani viljeleja Bret Easton Ellise "American Psycho" ehk "Ameerika psühhopaat" 1991. aastal ilmus, siis tekitas see meedias paraja plahvatuse vaatamata sellele, et konkureeris uudisruumi pärast Nõukogude Liidu lagunemisega ja Iraagi tungimisega Kuveiti, lisaks arreteeriti Mike Tyson vägistamissüüdistusega ja Nirvana purustas yuppie-kultuuri albumiga "Nevermind".

Wall Streeti elu ja inimesi oli ennegi filmikunstis kritiseeritud, näiteks Oliver Stone 1987. aasta filmis "Wall Street", aga teha Wall Streeti yuppie'st tükeldav sarimõrvar oli ikkagi üsna vapustav. Kui seni ainult filmi "I Shot Andy Warhol" lavastanud Mary Harron 2000. aastal "Ameerika psühhopaadi" filmiks tegi, oli paljudel kriitikutel lihtne öelda, et film jääb romaanile alla, sest kogu psühholoogilist peenust ja vägivalla taga peituvat huumorit justkui ei tabata.

Valdav osa tagasisidest tunnustas siiski Christian Bale'i maniakaalset ja samas säravat mängu peategelase, investeerimispankuri Patrick Batemanina. Näiteks New York Times nimetas filmiversiooni õelaks ja kõhedaks õuduskomöödia klassikuks. Õudusfilmiväljaanne Bloody Disgusting nimetas aga "Ameerika psühhopaadi" kümnendi 20 parima jubediku hulka ning märkis, et kedagi teist peale Christian Bale'i peategelasena ette ei kujutaks.

Veenvad kõrvalrollid sooritavad ka Justin Theroux ja Chloe Sevigny, aga Christian Bale'i peenelt, hullumeelselt ja põhjani välja mängitud Bateman tõesti naelutab ekraani külge: näeme, kuidas väljapeetud härrasmehel on hämaram pool ning kuidas see järk-järgult üha enam hakkab teda üle võtma. Kui paljud ulmefilmid (näiteks Alieni-saaga) on kirjeldanud sama nähtust metafoorselt – inimese üle haarab võimu keres kasvav tulnukas –, siis Ellise algmaterjal ja Christian Bale'i kehastusjõud avavad muundumiseteemat psühholooglisemalt. Selle võrra töötab Patrick Batemani saag märksa hirmutavamalt kui ebamääraste isikute puhul igasugu sae- ja Texase mootorsae-verepulmades.

Kirjanik Bret Easton Ellis on öelnud, et idee "Ameerika psühhopaadiks" sai ta oma Wall Streei sõpradega lõunatades ning ta ei plaaninud oma raamatust nõretavat süüdistust yuppie-kultuurile – nagu teost siiski siiani tõlgendatakse. Ei, ta kirjutas selle romaani hoopis enda pealt: olles sellal hullunud, isoleeritud ja tundes end üksi.

Ma arvan, et internetiajastul on inimeste kaksikelu, reaalsusest irdumine ja hingeline üksindus veel palju aktuaalsemad teemad, ning kuigi filmi on nimetatud ka mustaks komöödiaks – ja see on tõesti paiguti naljakas ja jabur –, tasub seda võtta ka täitsa tõsise hoiatusfilmina.