Kohe saame tuttavaks perekonnaga, kus ema, isa ja tütar. Nad on parasjagu kolimas, teel uude koju. Isa keerab täiesti kogemata auto ühele ilusale metsateele ja nad silmavad midagi ebaharilikku. Sellest algab kogu pere seiklus, mis sai populaarseks üle kogu maailma ja tõi režissöör Miyazaki Hayao meeskonnale mitmeid preemiaid – isegi parima animafilmi Oscari.

Läänlase jaoks on filmi olmes palju sellist, mis võib näida eksootiline ja kindlasti on see vaatemänguline teos. "Vaimudest viidud" tutvustab mängleva kergusega Jaapani shinto kultuuri ja kami mütoloogiat. Väga kaugele välja zoomides on need mitmes mõttes sarnased vanade eestlaste usutuga. Üks märksõna, mis kohe pähe kargab, on animism ehk usk sellesse, et kõigel ja kõigil võib olla hing.

Filmi vaadates tasub hoida kuklas tiksumas näiteks meie esivanemate kommet katta hingedepäeval ilus laud ja kütta valmis soe saun ning läidata aknalaual küünal, et kallite kadunute hinged näeksid tulla koju kümblema ja sööma. Filmis nähtav toob teile kindlasti ka meelde meie hiied ja pühad puud või vete- ja metsavanad. Paljudel rahvastel on sarnast pärimust ja kui sellele mõtlema hakata, siis kas pole mitte ilus ja üllas ja tegelikult õnneks taas ka väga moodne leida, et kõik olev on igaviku ees võrdne.

Toda tõdemust võib manustada ka väiksemas mõõtkavas, nagu näiteks igapäevased peresuhted. Fantastikat, mida peagi algav film peenetundeliselt ja samas väga helde käega vaatajatele kingib, võib tõlgendada metafoorina sellest, kui palju maailmu iga päev teineteisega koos eksisteerivad. Näiteks lastel on ainult õrn aimdus sellest, mis täiskasvanute peas toimub ja täiskasvanutel on mõnikord raske taibata seda, mis lastel südames või hinge peal.

Selles käsitsi joonistatud muinasjutufilmis on maailmu palju rohkemgi – neid on siin segiläbi lõputult. Enamasti kulgevad nad rööbiti, aga võluväel sünnivad ristteed, kus nad kohtuvad ja siis on kõik võimalik. Need ristteed võivad tunduda hirmutavad, aga tänu neile võib sündida ka palju head. Mõnikord on sellistel momentidel oluline hoida kümne küünega kinni sellest, mida oled armastanud. Aga teinekord on õige olla teistpidi tugev ja minna nii, et tagasi ei vaata.

Head filmi!