"Eraserheadis" üht kõrvalosa mänginud näitleja Toby Keeler küsis kord David Lynchilt, et millest "Wild at Heart" räägib, Lynch vastas, et ühest tunnist ja 45 minutist. Ehk siis, Lynch on äärmiselt intuitiivne looja ja ei tõtta naljalt oma filme määratlema ega sõnastama.

"Wild at Heart" on Lynchi filmograafias üks lihtsamini mõistetavaid ja sirgjoonelisemaid, kui "Straight Story" välja arvata. 1990dal aastal valminud "Wild at Hearti" võib liigitada žanrilt road movie'ks, ehk teekonnafilmiks, ühtlasi on ta ka psühholoogiline draama ja vägivaldne komöödia.

Filmi peategelased Sailor ja Lula, keda mängivad noored Nicolas Cage ja Laura Dern, elavad oma fantaasias, nähes selles vaid teineteist ja otsides seejuures paremat paika oma tulevikule. Nende kihutamist läbi kõnnumaade ja väikelinnade võib nimetada ka põgenemiseks deemonite eest, kes neid jälitavad. Aga deemonid ei taha nii lihtsalt järele anda, Willem Dafoe teeb unustamatu osatäitmise Bobby Peru'na, kes jääb kummitama mitte ainult Lulat ja Sailorit vaid ka vaatajaid. Ka kurjamitel on oma fantaasiamaailm, milles nemad elavad, konfliktid tekivadki nende fantaasiate põrkumises või ristumises. Tõsi, need fantaasiad on üpris vägivaldsed ja ka erootilised. Erootika ja vägivald on Lynchil läbivad teemad ning "Wild at Hearti" temaatika peegeldub ka sellistes filmides nagu "Blue Velvet", "Lost Highway" ja muidugi telesari "Twin Peaks".

"Wild at Heart" valmiski paralleelselt "Twin Peaksiga", mõlemad tulid välja 1990. aastal, kusjuures Sailori ja Lula seiklus tõi Lynchile Cannes'is Kuldse Palmioksa ning "Twin Peaks" tekitas murrangu telesarjades. "Wild at Hearti" hakkas Lynch üles võtma pärast "Twin Peaksi" piloodi valmimist, tööd jagunesid peaaegu nii et öösel monteeriti "Twin Peaksi", päeval töötati "Wild at Hearti" kallal. Ja "Wild at Heart" oli ka põhjus, miks Lynch jäi eemale "Twin Peaksi" teisest hooajast, mida ta hiljem ka kahetses.

Lynchi uurja Chris Rodley kirjutab, et enne "Wild at Hearti" polnud USA indie-filmikunst ehk sõltumatute kinostuudiote looming vägivaldne, vägivald arvati olevat pigem suurte stuudiote asi. Lynchi enda nägemuses oli "Wild at Heart" isegi vägivaldsem, kui me seda filmi lõppversioonis näeme, näiteks otsustas ta pärast katsepublikule korraldatud läbivaatusi välja jätta jõhkra stseeni Harry Dean Stantoni tegelaskuju tapmisest. See stseen on filmis sees, kuid kärbitud kujul, sest läbivaatusel lahkusid saalist vastumeelsuse tõttu ka Lynchi pühendunumad vaatajad. "Wild at Heart" on ka Lynchi erootilisim film. Tule ja leegi motiiv, mis filmis kordub, ühendab seksi ja vägivalla – tuletikul lahvatav leek märgib kirge tema ajutisuses ja põletavas ning pimestavas  kõikehaaravuses ja ta märgib ka valu ning hävingut, mida ta võib tekitada. "Fire, walk with me!" on ju ka "Twin Peaksi" moto.

"Wild at Heart" kuulub oma tegelastega Lynchi universumisse, mis ehitub ameerika popkultuurile. Lynchi jaoks on ameerika popkultuuri alguspunkt 1950ndates, mis rock'n'rolli tulekuga märkis muidugi ka murrangut senises popkaanonis. Filmis on ka palju muusikat ja Lynch teeb läbi Sailori tegelaskuju kummarduse  oma lapsepõlveiidolile Elvis Presleyle. Laura Derni Lulat võib samuti võtta kui sümbolit süütule ilule, nooruse kättesaamatule ihaobjektile. Tõenäoliselt pole Nicholas Cage olnud kunagi coolim kui Sailori rollis ja Laura Dern pole kunagi olnud seksikam kui selles filmis. Kuid nad mõlemad on vaid nupud Lynchi malelaual, kus ruutudest saavad looklevad triibud ning sametkardinad varjavad kujuteldamatuid julmusi ja naudinguid.