Martin Scorsese lavastatud linateos viib vaataja Ameerika Ühendriikide ajaloo mõistes "iidsesse" New Yorki. Täpsemalt 19. sajandi keskpaika ehk aega, mil see legendaarne linn oli vaid pisut üle 200 aasta vana. Toona nägi New York välja umbes nagu Kalamaja ja Telliskivi loomelinnak enne kinnisvaraarendust mõnikümmend aastat tagasi ehk madal, puidust ja kivist slumm, enne kiiskavate pilvelõhkujate ajastut.

Tegevus toimub New Yorgi nn Viie Nurga nimelises slummis – ajalooline paik, kus elasid vaid vargad, prostituudid ja muu allilmaga seostatav põhjakiht. Mõistagi lokkas seal ka korruptsioon, mis jooksis politsei ja linnajuhtideni välja. Kõik ametiisikud olid Viie Nurga toitumisahelaga seotud, sõltudes allilmajuhist Bill "Lihunik" Cuttingust, keda kehastab Daniel Day-Lewis, olles kahtlemata kõige säravam täht filmis, kus lööb kaasa tõeline staariparaad.

Lihuniku tegelaskuju on, muide, tõsieluline – sama hüüdnimega tegelane William Poole juhtis 19. sajandi keskel ka tegelikult Viie Nurga slummis tegutsenud ohtraid jõuke. Igal rahvus- ja usugrupil oli oma jõuk, ja kõik nad rivaalitsesid omavahel.

Film algab sellega, kui põliselanikust Lihunik tapab jõukude kokkupõrkes väikese poisi silme all tema iiri pastorist isa ja jätkub 15 aastat hiljem, kui vahepeal täiskasvanuks sirgunud poiss tuleb oma isa surma eest Lihunikule kätte maksma, kuid seda teha polegi üldsegi nii lihtne.

1862. aasta, mil filmi peamine tegevus hargneb, oli aeg, mil Ameerika Ühendriikides käis kodusõda ja New Yorgis randusid igapäevaselt laevad tuhandete Iirimaa vaesuse eest põgenenud elanikega, keda linna koloniseerijatest inglased silmaotsaski ei sallinud, Lihunikuga eesotsas. Nii et film tõukub suuresti toonasest majanduspõgenike kriisist ja areneb viimaks veriseks kodusõjaks, mis linna tabab, kus linnaelanikud ei mõista, miks nemad võõrast sõjast osa peavad võtma.

Ehkki film on sünge ning atmosfäär vihast, vaenuõhutamisest, viletsusest, vägivallast ja kättemaksuihast meestejõukude territooriumijagamisel paks, tagab see filmi lõpuks vaatajale katarsise. Ka kõik need jõukude arveteklaarimised ja verevalamine kodusõja veerel on tõsielulised.

Muide, Martin Scorsese tahtis "New Yorgi jõuke" juba 1978. aastal filmida, kui ta aastavahetusel samal teemal kirjutatud romaani luges, kuid see plaan luhtus mitmel põhjusel. Ja küllap meie õnneks, sest Daniel Day-Lewise rollitäitmine selles viimaks 2002. aasta jõuludeks kinno jõudnud linateoses oli äraootamist väärt. Film kandideeris ka kümnele Oscarile, küll ühtegi saamata, aga tegemist on kahtlemata suure – ja pika – filmiga, kus kuuleb palju toredat toonast kõnepruuki, iiri aktsenti ja hoogsat rahvamuusikat. Pea kolmetunnine eepos oli esimese montaaži järel veel tunni võrra pikem.

Mulle pakkus see film igatahes võimsa elamuse.