"Laura Marsi silmad" on põnevus-müstika film, kus fotograaf Laura Mars näeb oma kujutlustes ette mõrvajuhtumeid. Ja ta näeb neid justkui mõrvari silmade kaudu. Ja muidugi saavad need mõrvad teoks täpselt nii nagu ta ette kujutas. Mis mõistagi tekitab kahtluse, et fotograaf ise ongi mõrvar, aga võib-olla on mõrvar hoopis eksabikaasa või autojuht või mänedžer.

Seda filmi tuleb vaadata teadmises, et see on valminud 1978. aastal. Selles on ohtralt newyorkilikku neurootilist ja kommunikatsioonihäiretest tiinet suhtlemist, karjumist ja õhates näo käte vahele peitmist.

Põnevust kruvivad krigisevad helitaustad ja ehmatused, mis sageli kuhugi ei vii. Mõrvari käsi tõuseb aeglaselt, krigisev heli peksab trumminahku. Ja siis muidugi näeb natuke verd ka. Praeguseks on paljud selle filmi stseenid muutunud klišeelikeks, aga need nakatasid suur hulka filme ja andsid omakorda põhjust teha ka filmist paroodiaid. 

"Laura Marsi silmad" peegeldab hästi seda, kuidas esteetika möödunud sajandi viimasel kolmandikul arenes. Naise palja keha kujutamine hakkas jõudma 1980. aastate stiili. Naist kui objekti kujutatakse kõhna ilustandardi järgi. Suured päikeseprillid, kohmakad mantlid, latiinodest nahktagides politseiuurijad, tviidpintsakud - kõik see hakkab välja joonistama häid, võimalikke pahasid, õigeid ja valesid.

See film peegeldab ka tehnoloogia ja ühiskonna sotsiaalse arengu murdepunkti. Maalist fotoks. Fotost peaaegu päriseluks. Ehk fotograaf Laura Mars näeb ette mõrvu. Lisaks on tema fotodel kujutatud poosid väga sarnased reaalselt tapetud inimeste poosidega. Tekib kahtlus, kas fotograaf äkki oligi mõrvar ning taaslavastas neid tapmisi hiljem oma fotodel.

Film on täis eksitavaid valejälgi. Tervikuna teeb see muidugi filmi huvitavaks, aga ühtlasi kuhjab mõttelõnga üle ka tarbetu informatsiooniga. Sellele filmile ongi ette heidetud, et režissöör Irvin Kershner, keda muidu teatakse näiteks "Tähesõdade" triloogia teise osa järgi, kuhjas "Laura Marsi silmad" üle heitliku ja ebaühtlase seikluslikkusega.

Kas film lõppeb liiga etteaimatavalt või siiski üllatuslikult, seda saate ise otsustada. Küll aga saan lubada, et see pakub 99 minutit puhast 1970. aastate lõpu stiilis põnevuse kruvimist.