2019. aasta suvel toimusid Tallinnas Christopher Nolani uue filmi "Tenet" võtted ning seetõttu pole tema nimi ilmselt enam ühelegi eestlasele võõras. See aga tähendab, et enne värske linaloo valmimist oleks igati sobilik viia end kurssi ka režissööri varasema loominguga. "Memento" on selleks hea alguspunkt.

Kuigi Nolani esimene film "Following", mille tegemiseks kulus tal napilt mõnituhat dollarit, valmis juba 1998. aastal, siis tema läbilöögiteoseks loetakse just 2000. aastal vaatajate ette jõudnud "Mementot". Juba karjääri algul tõestas ta end tõelise mosaiigimeistrina, kes häbitult lammutas klassikalise filminarratiivi ja ehitas selle oma suva järgi uuesti üles.

Enamike lavastajate puhul võiks selline kirjeldus tähendada midagi määratult intellektuaalset, kuid Christopher Nolan pole kunagi kommertsist liiga kaugele kaldunud. Tema autorikäekiri on samal ajal nii julgelt omanäoline kui ka väga vaatajasõbralik, kuna ta oskab võtta lihtsad, ehk isegi klišeelised lood ja panna need oma vormimängudega tõeliselt särama. Võib vist öelda, et tema puhul on vorm sisust olulisem, kuid see pole kriitika, vaid tema lavastajameisterlikkuse kinnitus.

Aga millest räägib "Memento"? Lugu iseenesest on lihtne, justkui 1960. aastate film noir'i lihtsustus. Peategelase abikaasa on tapetud ning ta otsib mõrvarit. Seda ei pea aga kaua ootama, sest umbes filmi teisel minutil näidetakse mõrvari, või siis vähemalt väidetava mõrvari tapmist. Nolan hakkab seda lugu rääkima tagurpidi, liikudes mõrvast samm-sammu haaval tagasi, avades seeläbi sündmuse tagamaid. Sinna vahele on ta pikkinud ka teise, lineaarselt kulgeva ajajoone, mis kohtub lõpuks tagurpidi räägitava looga.

Ma mõistan, see kirjeldus kõlab kui puder ja kapsad, kuid just seda Nolan tahabki. Selline trikk on paljuski jutustatava loo teenistuses ning annab uue võtme krimimüsteeriumi avamiseks. Hoopis olulisem on aga see, kuidas Christopher Nolan vaatajat mõjutab. Filmi peategelane Leonard, keda kehastab veenvalt Guy Pearce, vaevleb erilise amneesia küüsis, mistõttu ei teki tal pärast naise surma enam uusi mälestusi. See tähendab, et kõik uus info kustub ta mälust mõne minuti jooksul. Justkui juhuslike mosaiigikildude kaudu räägitav lugu jätab vaataja samasugusesse tupikusse. Me pole harjunud film tagant ettepoole lahti harutama, seega kutsub "Memento" jätma kõrvale oma vaatamisharjumused ja mingis mõttes hindama ümber filmi kui sellise.

Pole ilmselt palju režissööre, kellel õnnestuks nii veidra filmi tegemiseks saada 4,5 miljoni dollarine eelarve, kuid Christopher Nolanil see õnnestus. Pärast "Mementot" sai ta jala suurstuudiote ukse vahele, kuid pole seetõttu oma meeldivast veidrusest grammigi kaotanud. Tänaseks on õnnestunud tal teha nii miljardeid dollareid kassatulu teeninud Batmani-triloogia, traditsioone murdev sõjafilm "Dunkirk" kui ka metatasanditele rändav unenäofilm "Algus". Ühtki neist poleks aga olnud ilma "Mementota", mis näitas meile ühe praeguse aja olulisema lavastaja piiritut potentsiaali.

Vaadake ja leppige sellega, et kõigest ei pruugigi esimesel vaatamisel aru saada. Siis vaadake lihtsalt uuesti, sest "Memento" on korduvat kogemist väärt.