Tere kõik, kellele meeldib maffia! Õigemini muidugi maffiafilmid. Veel täpsemalt dramaatilised, sügavad ja suurejoonelised maffiafilmid. Ja eriti täpselt need, kellele meeldivad maffiafilmid, kus mängib mõni selline suurkuju nagu Al Pacino või Robert De Niro. Sest just Al Pacino on arminägu Brian De Palma glamuurses, verises ja ülbes roimasaagas "Arminägu" ehk "Scarface" aastast 1983.

Al Pacino oli selleks ajaks muidugi jõudnud juba hiilata Martin Scorsese "Ristiisa" triloogia kahes esimeses filmis Michael Corleonena. "Arminäos" pole tal aga päris algusest peale võimalust hiilata tuusava jõugupealikuna. Pacino kehastab väljamõeldud narkoärikat Tony Montanat, taust on tõsieluline. Kui Ameerika Ühendriigid 1980. aastal piirid Kuuba poliitilistele põgenikele avasid, väljus põgenikelaine kontrolli alt ning Kuubalt Miamisse tulvas ka ohtralt kriminaalset elementi. Ka Tony Montana esines USA võimudele poliitilise põgenikuna, kõik tätoveeringutest käitumismustriteni viitab aga tema kuritegelikule minevikule juba kodumaal ning Floridas ei kaota Montana aega: ta sööb end jõuliselt sisse allilma narkoärisse ja jõuab oma kompromissitusega ning sihikindlusega üsna tippu välja. Nii et selline arengulugu.

Lisaks kruttivale ja hoogsale süžeele on vaatajal põnev testida oma empaatiavõime ja nurjatusastme vahekordi. Alul elame Montanale ilmselt kaasa: noor põgenik, alustab Ameerikas nõudepesijana, tahaks ju, et tal kenasti läheks, seda enam, et Al Pacino mäng haarab jäägitult ja tõmbab publiku kaasa. Filmis on ka häid kõrvalrolle, aga see on eelkõige Al Pacino film. Tema rollilahendus, ilmed, žestid, killupildumine ja kasvav nahaalsus on äärmiselt atraktiivsed, isegi võluvad. Tean endisi teismelisi, kellele ta on just selle esitusega olnud rollimudel.

Millal meist kellelgi taluvuse piir ette tuleb, see minut siin filmis võib erineda, minul sai viimaseks piiriks karikasse üks konkreetne sündmus, millest ilmnes, et maffiakarjääri tehes on Montana kaotanud igasuguse inimlikkuse ja eetika isegi kurjategijate maailma kontekstis. See kõik on filmikunstiliselt ülimalt paeluvalt lahendatud, ka jõhkraimad stseenid on nauditavad.

Lavastaja Brian De Palma tegi tegelikult uusversiooni Howard Hawksi 1932. aasta samanimelisest filmist ja läks kaugemale. "Arminägu" sai ameerika kinokohtunikelt risti külge koguni kolmes kategoorias: äärmusliku vägivalla, rämeda kõnepruugi ja ränga narkotarbimise demonstreerimise eest. Al Pacino ja tema kõrvalkangelane, Steven Baueri kehastatud Manny said Kuldgloobustel parima näitleja ja kõrvalrolli täitja nominatsioonid, nomineeriti ka filmi helilooja Giorgio Moroder, samal ajal kui režissöör De Palma sai linnukese kirja hoopis Kuldvaarikate lavastajakategoorias. Film balansseerib tõesti hea maitse piiril ja ameerika vaguramad kriitikud võtsid linateose vastu kõheldes. Just väljendusjulgus ja rajud lahendused aga muudavad "Arminäo" nii kütkestavaks. Lapsed, kui te olete veel üleval, minge vaadake nüüd armsamaid asju ja lubage vanemad teleri ette.