2001. aastal valminud film Klaveriõpetaja paneb meid mõtlema teemal, mida me siis tegelikult teame inimestest, kellega me koos päevast päeva liigume, kellega me ehk isegi mitu korda päevas naeratame, mõnikord isegi siiralt, kusjuures.

Filmis peategelast kehastavat Isabelle Hupperti sai meie kinopublik viimati näha aasta-paar tagasi filmis "Elle" ja tuleb tunnistada, et nende rollidega on temast saanud minu üks lemmiknäitlejaid.

Film "Klaveriõpetaja" jõudis ekraanidele 18 aastat tagasi ja olukorras, kus seksuaalsuse ja inimese salajaste ihade kujutamine ekraanil ei olnud veel tavapärane. Mitte, et see praegu oleks nö mainstream, aga "Klaveriõpetaja" oli natukene nagu suunda rajav, sest olemata olid veel "9 laulu" ja "Nümfomaan".

Paar aastat varem oli linastunud ja Eestiski nähtud "Romans", nii et "Klaveriõpetaja" ei sattunud tühjale kohale, aga nullindate alguses oli seda tüüpi filmi linastumine igal juhul tähelepanu äratavam, kui see oleks praegu.

Lisaks tuletan meelde, et linateos valmis ajal, kui filmi vaatamine tähendas kinno minekut. Veel oli võimalus oodata selle telesse tulekut või DVD plaadile keevitamist. Netist vaadata ei saanud, sest ei olnud vastavat netti, kust vaadata.

Seega: filmi välja tulek, sellega kaasnev õhustik ning salapära aitas kaasa filmi mõju ja tähenduse suurendamisele.

Aga jah, minu jaoks on filmis kaks suurt lugu. Kumb on tähtsam, ei oskagi öelda. Tegelikult pole see üldse oluline.

Ühelt poolt emaga koos elava keskealise naise seksuaalsuse varjatud pool ja selle väljendumine olukorras, kus inimene otsustab teha enda kohta ülijulge sammu.

Ja teisalt, mu jutu alguses välja toodud mõte, kui vähe me teame enda kõrval kulgevatest inimestest. Mida nad tegelikult tahavad ja igatsevad, mida päriselt mõtlevad kui midagi räägivad või miimikaga näitavad. Kui palju on meie ümber üldse varjatud elusid, millest me midagi ei tea ja kas üldse peakski.

Mõtlema paneb "Klaveriõpetaja" kindlasti ja on seetõttu üks väga hea film.

"Klaveriõpetaja" on ETV2 eetris reedel, 7. veebruaril kell 21.30.