Filmiklubi | Maarja Merivoo-Parro: "Väikesed naised" jätab sisse tunde, et elu on ikkagi ilus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

ETV2 alustas filmiklubiga, mille raames juhatavad reedese Kinoklassika sarja filmid sisse Eesti rahvusringhäälingu ajakirjanikud ja saatejuhid. Sel reedel jõuab eetrisse Gillian Armstrongi 1994. aasta film "Väikesed naised", mille juhatab sisse Raadio 2 toimetaja ja "Uudishimu tippkeskuse" saatejuht Maarja Merivoo-Parro.

Soojus, perekond, looming, armastus, andestus, vabakslaskmine. Need sõnad tulevad esimesena meelde, kui üritan võtta lühidalt kokku, millest räägib film pealkirjaga "Väikesed naised", mille puhul on erakordselt võimsa soorituse teinud rollikatsete osakond ehk need inimesed, kes valisid välja osatäitjad.

Siin on terve plejaad hiljem Hollywoodi staarideks saanud näitlejaid tegemas oma esimesi samme suures kinomaailmas. Flmis mängivad näiteks lapseohtu Kirsten Dunst, teismeline Claire Danes, uljas Christian Bale ja selleks ajaks end küll juba kehtestanud, aga siiski väga noor Winona Ryder, kes pälvis oma rollisoorituse eest koguni Oscari nominatsiooni, kaasa teevad veel ka Eric Stoltz ja legendaarne Susan Sarandon.

Oscarile nomineeriti ka selle filmi muusika ja kostüümid, mille puhul soovitan jälgida, kuidas need rändavad ühe tegelase seljast teise selga nii kuidas aastad lähevad ja olukorrad muutuvad. No ja muidugi need imelised parukad. Küll te näete!

Filmi keskmes on neli õde ja me kohtume nendega Ameerika kodusõja aja ehk pisut rohkem kui 150 aastat tagasi. Perekonna seis on raske, aga mitte lootusetu. Südamlikkus ja andmise rõõm pole neid jätnud ning elu elatakse kohati isegi väga lustlikult.

Üsna ruttu hakkavad välja joonistuma igatsuse erinevad tahud. On lihtsamini mõistetavaid, nagu igatsus jõulutunde ja täis kõhu järele, on muidugi romantilist igatsust, aga läbiv teema on hoopis igatsus muutuste järele, mis on täpselt nagu päris elus seotud hirmuga nende samade muutuste ees ja sooviga, ehk et kõik ikkagi jääks nii nagu on. Tasapisi nihkub fookusesse kasvamine inimese ja isiksusena ja see iga looja jaoks valuline hetk, mil tal ei jää muud üle kui loobuda leiba ja eneseusku toonud klišeedest ja end päriselt ja ausalt avada.

Filmi alus on kirjandusteos ja kirjandusteose alus on kirjandusteose autori Louisa May Alcotti enese päris elu 19. sajandi Ameerika idarannikul kuulsa õpetlase Amos Bronson Alcotti perekonnas koos kolme õega kodus, kus väärtustati haridust, seisti naiste õiguste eest, oldi orjanduse vastu ja peeti oluliseks inimhinge täiustamist. Ka teie hinge hakatakse täiustama!

Aga seda ei ole sugugi tarvis karta. "Väikesed naised" justkui siugleb läbi kultuuriajaloo. Näiteks loetakse teile Whitmani luulet ja näidatakse Bizet' ooperit ilma, et see muutuks koormavaks. Filmitegijad on ka suutnud paberil üsna keerulised filosoofilised konstruktsioonid erakordse kergusega filmikeelde tõlkida sääraselt, et vaatajale jääb lihtsalt rõõm elada kaasa suurepärastele karakteritele ja kõike olulist täiesti intuitiivselt tabada.

Ja muidugi on tegemist ka suurepärase jõulufilmiga, mille lõppedes jääb sisse tunne, et elu on ikkagi ilus ja kogu maailm on üks suur perekond. Kui sul on silmad märja koha peal, siis võta kohe taskurätikud välja – sul võib neid vaja minna. Head vaatamist!

"Väikesed naised" on eetris reedel, 20. detsembril kell 21.35 ETV2-s.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: