Arvustus. Romantika ja sufražetlus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Väikesed naised" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Väikesed naised" (Little Women)

Režissöör ja stsenarist Greta Gerwing (Louisa May Alcotti samanimelise romaani järgi).

Mängivad: Saoirse Ronan, Emma Watson, Florence Pugh jt.

Nomineeritud 6 Oscarile.

8/10

Louisa May Alcotti autobiograafilist romaani "Väikesed naised" (esmatrükk 1868) on varem filmiks tehtud 1918., 1933., 1949., 1994. aastal, lisaks teleseriaalid 1939., 1958., 1970. ja 1979. aastal ning kõigele sellele lisandub kaks animafilmi. Tähendab see ainult üht – tekstis on reljeefselt välja kirjutatud vastandlike karakeritega ja sellele vastava täpse jutuga tegelased; teisiti poleks selline edu mõeldav.

Ja nii ongi, kõik neli õde Marchi – kurvameelne Jo (2019. aasta filmiversioonis mängib Saoirse Ronan), lõbus Meg (Emma Watson), ratsionaalne Amy (Florence Pugh) ja traagik Beth (Eliza Scanlen) on täiesti isemoodi ning sellest johtuvalt ka omalaadse, ent karakteripärase saatusega. Kõik näitlejad on parajad tähed. Ent neile lisandub veel hulk kõrvaltegelasi, neist ehk tähtsaim tädi March, keda mängib kuulsuste kuulsus Meryl Streep.

Struktuurilt on tegemist on küllaltki haruldase ansamblifilmiga, kus peategelase asemel viib süžeed edasi kollektiivne rühmtegelane, ehk on siin filmiajaloo kuulsaimaks näiteks Yasujirō Ozu "Tōkyō  lugu". Veidi lähemalt vahest  Steven Spielbergi "Reamees Ryani päästmine". Ansamblifilm omakorda tähendab tegelaste karakterite imepeent loomist ja väljamängimist, muidu tallaksid enam-vähem võrdset ekraaniaega saanud tegelased üksteist lihtsalt maha ning vaatajale pole nende tegevusel erilist mõju.

Ja nii ongi. Kõik neli õde on loodud juuspeenelt, siit ka 2020. aasta Oscari nominatsioonid parima filmi ja parima stsenaariumi eest ning näitetööde eest  Saoirse Ronanile ja Florence Pugh'le.

Mina ei peaks Jod peategelaseks, ta on pigem Jutustaja.

Veel võime "Väikseid naisi" žanreerida ajasturomansiks, romantiliseks draamaks  ning kostüümidraamaks, siit ka nominatsioon kostüümide eest. Ka filmi muusika on kujutab 19. sajandi lõppu anglosfääris, siit siis jälle nominatsioon parima originaalmuusika eest.

Milline siis oli ajastu?

Viktoriaanlik ja puritaanne.

 

Romantiline ja ideoloogiline

"Väiksed naised" on ühtaegu romantiline ja ideoloogiline teos. Louisa May Alcott oli äge sufražett, kes võitles naiste õiguste eest.

Youtube´is on videoklipp, kus võrreldud kõigi varasemate filmiversioonide ideoloogilisust, mis omakorda iseloomustab nende autorite feminismiastet ning kuivõrd oli filmi tegemise ajal feminism päevakorras. Tundub, et tänane versioon on üks pehmemaid, ehkki ka siin on kesksel kohal küsimus – kas abielluda või mitte? Otseküsimus juhatab käivutusepisoodis filmi koguni sisse ning seda lausa võrratul moel. Kui Jo tuleb kirjastajale pakkuma käsikirja, annab kirjastaja talle käsu – romaan peab lõppema naistegelase abiellumise või surmaga.

"Väikestes naistes" juhtub õdedega mõlemat, ent Jo ise julgeb mitte abielluda (jääda põlatult vanatüdrukuks) ning astub ühiskonnale vajalikema sammu – asutab kooli vaestele, kus koos õpivad tüdrukud ja poisid. Ta on läbi ja lõhki positiivne ja väärikas tegelane.

Ega "Väikestes naistes" negatiivseid tegelasi olegi, nagu ansambliteoses ikka, puudub siin vastandus hea ja kurja vahel, kõik on väärikad ja toredad. Feminism (filmi tegevuse ajal sufražetlus) on pandud võrduma isikliku lahkusega ning ühiskonna kasuga. Väärikus on printsiip, mille järgi teos loodi. Ja väärikust on antud kõigile neljale õele, nende emale ja tädilegi. Ainult mõni kavaler on veidi ulakam, saab selle pärast oma väljavalitult sugedagi, sest õed nõuavad eelkõige väärikust. Ja on seda ka ise.

Veel filmi ülesehitusest.

Kasutusel on tagasivaated ja ettehüpped, tähendab, Jutustaja jutustus on assiotsatiivne. Üks näide. Kui Jo läheb elava puu külge kinnitatud kirjakasti juurde, siis meenub talle episood minevikust. Mõnel juhul on tagasivaade vahetiitriga märgitud – juhtus seitse aastat tagasi.

 

Tagasivaadete võlu

Muuseas, kuni Jonathan Demme'i "Voonakeste vaikimiseni" (1992) ei sallitud Hollywoodis tagasivaateid, arvati, et need häirivad filmi süžee jälgimist ja kahandavad vaatajaskonda. Haruharva neid vastu produtsentide tahtmist siiski tehti, ent näiteks Coppola "Ristiisa 2st" redigeeriti need välja. "Voonakeste vaikimised" pälvis viis Oscarit ning nüüd on tagasivaadete tegemisele antud vabad käed. Need peaksid ju just elavdama vaataja tähelepanu, vaataja peaks asuma terasemalt süžeed jälgima, mitte nautima üksnes osatäitjate võlu.

Hingestatud on film romantiliselt, sarnaselt romaaniga. See on tundeseisund, mis eestlaste tehtud loomingus jääb aga üpris kaugele. Meie suurim romantik Lydia Koidula lahkus ammu, pärast teda nagu eriti polegi kedagi. Või ma eksin? Oleks, et ma eksiksin.

Ma arvan küll, et meilgi võiks olla mõni romantiline draama või romantiline komöödia, vaatajaid peaks neile žanritele jätkuma, ega neid ilma asjata ja kogemata ajatäiteks teleprogrammidesse panda. Ikka teadlikult.

Kas keegi võtaks ette? "Väikesed naised" kõlbaks suurepäraselt snitivõtuks. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: