Kui poleks müüte, poleks ka rahvust-rahvast. Venelaste suurmüüdiks on nn suur isamaasõda, teise maailmasõja idarindel toimunu. Neid, kes usuvad müüti, ei kõiguta mitte miski. Igasuguste parandamiskatsete ja tõerääkimiste peale nad parimal juhul lihtsalt pahandavad. Mõelgem näiteks Jeesusega seotule. Mine sa kristlasele ütlema, et asjad olid kuidagi teisiti! Tulemus on teadagi milline ning sina oled paremal juhul taktitundetu. Iseasi, kui üks rahvas hakkab teisele oma müüte peale suruma, aga praegu me ei vaatle sellist olukorda.

Üks suurmüüt sisaldab alati tohutu hulga pisemaid müüte, ja antud juhul on üheks neist automaatse ründevintpüssi AK-47 loomine Mihhail Kalašnikovi poolt. Ka see müüt ütleb uskujale: jah, meil on õigus, jah, me oleme võitjad ning vabastajad. Ka Kalašnikovi müüt toetab kogu idanaabri sõjaga seotud müüdistikku, ja polegi oluline, et see valmis alles 1947. aastal.

Relva konstruktsioon on lihtne ja geniaalne, tänaseks on AK-47 modifikatsioonidest saanud Venemaa (peale toorainete) kõige enam eksporditav kaup. Uskumatu, aga Kalašnikovi automaati toodetakse litsentsi alusel isegi USAs. Venemaa teenib relvaga miljardeid ja miljardeid, ja seega võime meie selles filmis näha sisuturundust, reklaami oma kaubale.

"Kalašnikovil" on veel üks ülesanne. Liigub versioon, et AK-47 on sakslaste automaadi Sturmgewehr 44 edasiarendus või koguni puhas plagiaat. Nagu juba öeldud, müüdirikkumist ei sallita, ning film oleks nagu mõeldud siis kõige õigema tõe nn paikapanemiseks.

Teatavasti on suure isamaasõja võitjaks kuulutatud rahvas. See tähendab, et iga üksiku müüdi tegelane peab oma parameetritega sobima üldkontseptsiooni. Ja Mihhail Kalašnikov passib sinna ideaalselt, nii ideaalselt, et see tekitab kahtlusi. Ta oli peaaegu ilma igasuguse koolihariduseta maapoiss, kelle vend oli pealegi kurjategija, ta oli lihtsameelne ja aval. Tegelikult me täpselt ei tea, milline oli reaalne Mihhail Kalašnikov, kes suure tõenäosuse järgi ikkagi eksisteeris, meile on antud teada, milline on müüdiks lihvitud Kalašnikov. Just niisugust Kalašnikovi on müüdi loojatel ja toetajatel vaja ning niisugust meest näeme nüüd ekraanil, varem võisime lugeda raamatuist ja artiklitest.

Võtame sissejuhatuse kokku – ei ole hea, kui kunstiteosel on kunstiväliseid ülesandeid, ja lähme teose juurde.

Žanrilt eluloo-, ajastu- ja propagandafilm "Kalašnikov" on üles seatud Mihhail Kalašnikovi väidetavale eluloole. Elulugu on aga kehv lugu. Inimese eluetapid ei järgne põhjus-tagajärje loogika alusel, vaid enne-nüüd-pärast telge pidi ning kronoloogiline side on kausaalsusest nõrgem. Täpne elulugu on tõelise draamaloo jaoks alati liiga jõuetu. Peidus on koguni paradoks – mida vähem vastaks tõele film meile pakutud Kalašnikovi elulugu, seda köitvam võiks (filmi)lugu olla. Aga ei ole, see on tuim ja kuiv, tundub, et üsna kõvasti bürokraatlikus biograafias kinni. Ma seletaksin seda sellega, et need, kes propagandateenistuse jaoks lõid Kalašnikovi eluloo, püüdsid selle poleerida just ametlikuks, et ülemused selle kinnitaksid.

Eluloofilmile vastavalt on "Kalašnikov" peategelasekeskne, kuid minu meelest on seda ülearu, filmis puuduvad kõrvalepõikeepisoodid, mis oleksid võinud teosesse tuua sädelust ja impressiooni. Kronoloogiline eluloofaabula esitatakse siiski paari tagasipõikega Kalašnikovi lapsepõlve, mis on täiuslik nagu muinasjutt. Tõsi, leidub üks dialoogirepliik kolhoseerimise kohta.

Käsitleda on võetud vaid Mihhail Kalašnikovi elu esimene osa ehk seda, mis sobib nn suure konstruktori müüti. Leiutaja elas ligi saja-aastaseks, talle sai osaks tohutu ordenite- ja preemiasadu, hariduse puudumisele vaatamata gradueeriti ta tehnikateaduste doktoriks ning ülendati kindralleitnandiks.

Miks sellest ei ole juttu tehtud? Oletan, et põhjuseks on siiski draamakunsti normid – ei saa ju sirgjoonelist elulugu venitada lõpmatuseni, kunstiline tervik tuleb organiseerida mujal, ning "Kalašnikovis" on piirdutud ainult relva leiutamisega. Filmile on seesugune kitsendus kasuks tulnud. Oleks küll saanud happy end´iks demonstreerida ordenitesäras triumfi, ent totaalse edu näitamine oleks olnud eemaldumine kontseptsioonidest "üks meie seast" ja "nagu kogu rahvas". Nüüd on happy end´iks perekonnaõnn, mis kahtlemata on kontseptsioonipärasem. Ei saa ju lihtinimene ennast kindralleitnandina kujutleda, küll aga eeskujuliku ja armastava papana.

Kui heas filmis püütakse peategelase karakter viimistleda viimase nüansini omapäraseks, siis "Kalašnikovis" on mindud teist teed, filmis on Kalašnikov (Juri Borissov) tehtud lihtsaks Vene inimeseks, ta on "nagu meie kõik". Osatäitjal on (kindlasti režissööri suunamisel) jäänud mängida ainult lapsemeelsust ning minu meelest tehakse seda õnnestunult. Muidugi on filmipeategelase kohustus ületada raskusi, tulla välja väljapääsmatutest olukordadest jne.

Aga siin on tõke ees. Mis raskused võisid olla nõukogude inimesel sõja ajal tagalas? Loomulikult neid ei tohtinud ollagi, nii et Kalašnikovil polnudki tarvis midagi ületada. Pisikesed vastuolud konkurentidest kolleegidega olid, aga need ei takistanud suure sõja võitmist. Üks, kõige madalam ülemus on tõesti filmi antagonistiks, ent tema osa on pisike. Kõik kõrgemad ülemused on külanoore enam-vähem tulised pooldajad. Niisiis, filmi süžee ei paku intriigi, ja protagonist ei ülene tõeliseks kangelaseks, kuna talle pole vastandust.

Filmi kõige õnnestunum liin on pretensioonitu armastuslugu Mihhaili ja Katja vahel. Olga Lerman mängib intelligentse naise kiindumust kohtlasest mehe vastu tõesti siiralt ja tõetruult.