Kahju, et meil pole olnud oma aadlit, saaksime selle üle kõvasti naerda. Seevastu brittidel on olnud, ja nemad ei hoia naeru tagasi. Mõned meist kindlasti ahhetavad – kuidas nad julgevad? Pilkavad oma väärikat minevikku. Jah, julgevad, ja kuidas veel! Ning neil on õigus otsustada, kas kiita või laita.

Kui meil valitseks aadlijanu, võiksime filmi teha baltisakslastest, kuid ainult siis, kui me nad omaks tunnistame. Ammu oleks selleks aeg!

Žanrilt on "Emma" on ajaloofilm, näidatud tegevus toimub 19. sajandil, pigem alguses kui lõpus. Täpsemini kostüümidraama. Meile pakutakse suurejooneline visualiseering, toonane kauge aeg, millest vaatajal ei ole isiklikke kogemusi, rekonstrueeritakse meie jaoks tegevuslikult ja audiovisuaalselt. Kostüümidraamad on tavaliselt vägevate massistseenide ja hiilgavate dekoratsioonidega, nende tegemine on üüratult kallis ning nad võidavad ikka kuhjatäie Oscareid. Ootame-vaatame, kuidas "Emmal" läheb. Ennustan: Ameerikast lõikab film kulda ja karda, Euroopa tähtsamatelt festivalidelt ei tule vaskrahagi.

Kostüümidraamades naudime rõivastust, nende soenguid ja üldse väljanägemist, just see žanr annab tuge näitlejakultusele. Osatäitjad säravad, publik lummub, pärast kõik kiidavad. Näitlejakultuse teadlik õhutamine produtsentide poolt on üks meetod filmide reklaamimisel. Ja kui film kunstiliselt ebaõnnestubki, siis osatäitjate eraelust saab ikka rääkida, see ei kao ju kuhugi.

Eestis me kostüümidraamat teha ei saaks. Meil ei ole vastavat rätseppade, juuksurite, meikijate jne armeed, meil ei ole raha, et nende tööd ja töö tulemusi kinni maksta. Mõelda vaid, millist vaeva nõuab Emma (mängib Anya Taylor-Joy) ainult üheainsa soengu tegemine! Aga tal on filmi jooksul kümneid kamminguid. Soengumeistrid, vaatama!

Ent veel täpsemini on "Emma" žanriks kommete komöödia (comedy of manners), me näeme mahedat pilget – vaadake, kui tühine on see kõrgseltskonna elu, vaadake, kui tühised on nende ülespuhutud tunded, neil on ainult rikkus ja seisus, ent mõlemad pole nende loodud, mõlemad on esivanemailt saadud. Kõrgaadlil on huvi ainult selle vasta, kes kellega abiellub ning kes midagi pärib. Ja seda huvi väljendatakse seisusekohastes standardrepliikides.

Naeruväärne, eks ole?

Muidugi ei püsi film püsti ainult välisel hiilgusel, majesteetlikel, (tundub, et) ajalooliselt adekvaatsetel interjööridel ning kuninglikel sitsidel-satsidel. "Emma" on karakterdraama, igale tegelasele on antud oma karakter, neid on mõjusalt vastandatud. Nimitegelane on kinnine, oma plaanid hoiab ta enda teada. Peamiselt on ta kosjasobitaja, ta püüab seisusekaaslannasid kellelegi mehele panna.

Nii Austeni romaani kui de Wilde filmi järgi on käsitletud kõrgseltskonna jaoks abiellumine üldse maailma tähtsaim asi. Kõrvalt me teame, et sel ajal sai Inglismaast maailma võimsaim riik, loodi kõigi aegade suurim impeerium (ma ei kiida seda heaks), vaprad maadeavastajad seilasid ookeanidel ja tunglesid Euroopa jaoks tundmatuil mail. Ja vaat, kuskil nurga taga vanad liivakastimängud, kusjuures mängijad on uhked ning anekdootlikult väärikad.

Emma püüab mehele panna Harriet Smithi (Mia Goth), kes on ülimalt naiivne, aval, sada protsenti ekstravert, vastandina Emma mõningasele introvertsusele. Kui Emma on ärahellitatud, jõuline, pööraselt rikas ning enesega väga rahul, kes pole elus lillegi liigutanud, siis tema parim sõbratar Harriet on olnud kooliõpetaja ja varanduseta vallaslaps, kes seltskonda võetud halastusest, on aval ja lihtsameelne.

Minu meelest täidavad nii Anya Taylor-Joy kui ka Mia Goth oma osi hästi ja stiilselt. Hästi režissöörilt saadud kohustuse mõttes, stiilselt ajastu mõttes, mis kindlasti on üks osa saadud kohustusest. Mõlemad käivad justkui tõsiselt-naljakalt noateral ning teevad seda suurepäraselt.

Jõulisi tegelaskaraktereid on veel ja veel. Üks neist on Emma isa, põlisaadlik mr. Woodhouse (Bill Nighy). Temagi on pandud noateral kõndima. Ühelt poolt on ta kentsakas hüpohondrik, kes kardab peamiselt tõmbetuult, teiselt poolt armastab ta tõesti oma tütart Emmat ning Emma vastab talle sügava vastuarmastusega.

Millega lõppeb komöödia inimesest, kes püüab sõbrannat mehele panna? Ainult üks kord võib vastata.

Mõnus ajaviitefilm, mis rikastab ka vaataja teadmisi.