Arvustus. Süüdi on antisionism ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Ohvitser ja spioon" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Ohvitser ja spioon" ("J´accuse", ingliskeelne pealkiri: "An officer and a spy")

Režissöör Roman Polanski, oma dokumantaalromaani instseneering Robert Harriselt.

Mängivad: Jean Dujardin, Louis Garrel, Emmanuelle Seigner jt.

8/10

Kas see film on Alfred Dreyfusi afäärist, millest teadmine kuulub kohustusliku raudvara hulka kogu Euroopas? Ja millest IMDB andmeil on tehtud üle 30 ekraaniteose.

Osalt kindlasti. Ent rohkem jutustab film meile kõrgetest väärtustest - aususest, õilsusest ning vastutustundest oma riigi ja demokraatia eest. Ideaalide eelistamist oma minale, ohverdamisvalmisolekust ja riskile minekust oma paleuste nimel. Nii et üle hulga aja film tõsistest, väga tõsisest asjadest, mitte tavaline tilulilu.

Draamateadlane Philip Parker eristab kaheksa suurteemat ja esitab need tähtsuse järjekorras: 1. õiglusjanu, 2. armastuspüüdlus, 3. moraalne valik, 4. korraarmastus, 5. rõõmuhimu, 6. surmahirm, 7. hirm tundmatuse ees, 8. enesekehtestamine. (Art and Science of Screenwriting. Exeter: Intellect Books, 1999).

Ajastu- ja sõnumifilmis, eluloo- ja poliitdraamas "Ohvitser ja spioon" on esindatud esimesed neli ja kaheksas. Tõsi, põhiteema nr 2, mis filmikunstis domineerib, on siin esile toodud tagasihoidlikku kõrvalliini pidi, ent see kõrvalliin – peategelase kolonel Georges Picqart´i (mängib Jean Dujardin) suhe abielunaise Pauline Monnier´ga (Emmanuelle Seigner) – on vajalik intriigi punumiseks. Nii et sellel armastusel ei ole sisuldasa filmis erilist tähtsust, küll aga see on oluline dramaturgilises ülesehituses.

Headuse ja kurjuse igavene põrkumine

Peamiselt lähtub film esimesest ja kolmandast põhiteemast, nii et Poola päritolu maailmakodanik Roman Polanski jutustab meile - nagu ta alati on teinud -  headuse ja kurjuse igavesest kollisioonist.

Headuse poolel on filmi protagonist, võitmatu kangelane Georges Picquart, kurjus levib sedapuhku antisemitismi teel. Kõik peamised tegelased (julgeksin oletada, et ka episoodilised tegelased) on ajaloolised isikud, nagu dokudraamas kohustuslik. Jah, XIX sajandi viimasel ja eelviimasel kümnendil oli Prantsusmaal täpselt sellenimeline kaitseminister, kindralstaabi ja luure ülem, teised sellenimelised ohvitserid, Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) protsessil osalesid just need tunnistajad, kohtunikud, advokaadid ja süüdistajad. Üht tegelast tunneme me arvatavasti kõik – see on Émile Zola, kirjanik, sellise voolu nagu naturalism üks rajajatest, tema kirjutas essee "J´accuse" ("Ma süüdistan"), millest on saanud  omaette publitsistikažanr valelikkuse, eelarvamuste, kantseleiliku ja parteilise kokkumängu ning oma nahahoidmise paljastamisel. 

Kurjuseks filmis ongi eelarvamused ning nende suunamisel tegutsevad tegelased. Leidub ju inimesi, kes tõemeeli arvavad, et juudid on halvemad teistest inimestest. Selles filmis elustatakse kõigis oma üksikasjades traagiline juhtum, kui 1895.aastal mõisteti pärast pikka kohtuprotsessi juudi rahvusest Prantsuse armee kapten Alfred Dreyfus riigireetmises, spioneerimises keiserliku Saksamaa kasuks süüdi ja eluks ajaks vangi. Dreyfus mõisteti õigeks alles 1906.aastal ja seda tänu uue luureülema Georges Picquart´i omakasupüüdmatule tegevusele.

Picquart põrkab kõigi ülemuste vastuseisule, ta degradeeritakse, suunatakse teisele tööle, viimaks pannakse koguni vangigi, kuid ta ometi ei jära. Ta ise suhtub juutidesse eelarvamuslikult, tõrjuvalt ja koguni halvakspanevalt, ent talle on tähtsad ideaalid – inimeste võrdsus seaduse ees ja ühiskonnas ning  aus kohtupidamine. Ja tänu Émile Zola manifestile, tänu ajakirjandusvabadusele saavutab ta võidu, kolonel ülendatakse kindraliks ning temast saab Prantsusmaa uus kaitseminister.

Tapvad ruumid

Filmis antakse toonasele ühiskonnale hinnang siseruumide demonstreerimise kaudu. Neis on midagi tapvalt klaustrofoobilist, need rõhuvad, muudavad õhkkonna masendavaks, just niisugseks nagu on riik ilma demokraatiata. Või vähese demokraatiaga, nagu oli Prantsusmaa XIX sajandi lõpus.

Negatiivseid tegelasi on kujutatud peamiselt karikatuurses võtmes ning mõneti läheb see liiale (muuseas, neid osi mängivad teatri La Comédie-Française näitlejad), näiteks kaitseminister  on päris tolaks tehtud.

Filmis on enam-vähem täiuslik dramaturgia. On kõigutamatu protagonist, võitmatu kangelane ning õige mitu antagonisti, võitlus ei toimu küll lahinguväljal või lööminguplatsidel (kord ka viimases), vaid ahistavates võimukabinettides. Miks näeme duelli? Aga selleks, et draamareeglid nõuavad füüsilist konflikti protagonisti ja antagonisti vahel. Filmis on see lahendatud mõõgakahevõitlusena, Picquart võidab Henry (Grégory Gadebois) oma alluva luureredelil, peamise valetunnistaja ja suure pugeja.

Veel on üks soovitatav draamareegel – finaalis olgu kohal kõik, kes veel elus. Siin filmis on see juhend lahendatud kohtuprotsessiga, millel viibivad kõik tegelased, olgu publikuna või asjaosalistena. Küllap see pakub katarsise vaatajale, keda ajalugu ja poliitika huvitab. Nüüd peab järgnema mahajahtumine, ja järgnebki – epiloogis näeme kahte armastajat Picquart´i ja Pauline Monnier´d, kes otsustavad jätkata samas vaimus.

Suurepärane film! 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: