Arvustus. Ohverda ennast, siis oled õige kaasmaalane! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ksenja Ohhapkina
Ksenja Ohhapkina "Surematu" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
"Surematu" ("Immortal")
Režissöör ja stsenarist Ksenja Ohhapkina
Produtsent Riho Västrik
8,5/10

Filmi vaadates meenus mulle üks kauge näitusekülastus. On 1980. aasta .Moskvas, Puškini kunstimuuseumis on näitus Moskva-Pariis. Kui astuda mööda saale, siis vasakut kätt jääb Prantsuse XX sajandi kunst, paremat kätt Vene (noh, nõukogude) oma. Ja uskumatu, külastaja tabab: sürrealism ja sotsialistlik realism on üks- ja seesama. Hüva, väga sarnased.

"Surematus" muidugi sotsrealismi ei ole. (Muuseas, selle laialt levinud definitsioon on niisugune: sotsrealism on partei kiitmine parteilasele arusaadavas vormis.) Filmi 30-aastane režissöör Ksenja Ohhapkina ei taha ilmselt teadagi sellise pealesunnitud voolu olemasolust. Filmis on samas ohtralt elemente, mida sotsrealism väga tihti kasutas, sellest demonstreeritakse rasketööstust, võimsate kaubarongide liikumist, rahvahulkade ettevalmistust kodumaa kaitsmiseks, loosungid ja lipud, juhtide portreed jne. Need on esitatud sürrealistlikus võtmes, nõnda et kokkuvõttes oligi minu jaoks efekt sama nagu kunagi ammusel näitusel. Loomulikult näitab Ohhapkina sotsrealismi elemente negatiivses võtmes, ent visuaalses esteetikas ei mängi poolt- või vastuolek erilist rolli. Meelsusotsustus on inimese sees, mitte taieses endas, ning see on omaks võetud juba enne taiese nägemist.

Palju näeme loodust ning Ohhapkinal on õnnestunud isegi loodus ja ilm sürrealistlikuks pöörata, pidevalt ja kuidagi julmalt sajab polaarööl õudset (ja mitte kaunist) lund. Minu jaoks on filmi mõjusaim kaader see, kuidas hundikoer jookseb tihedas lumesajus raudteel rööbaste vahel, kaugeneb ja kaugeneb nagu loomulik elu, suunduks nagu põrgusse, kuhu viib selline riiklik käitumine, mida film näitab. Teiseks mõjusaks kaadriks oli see, kuidas tühja pilguga mees vahib kõrgete lumehangede vahel maailma mõttetult, lumelabidas käes, ent seda  liigutamata. Ja kolmandaks see, kuidas keegi ronib lumisel katusel megafonide vahel, kui neist tuleb Vene hümn. Teatavasti on selle meloodia sama, mis omaaegsel Nõukogude Liidu hümnil.

Ka heli on filmi autorid suutnud muuta sürrealistlikuks, eriti naturaalheli, just kõikvõimalikud kolinaid-mürinaid-vurinaid, mis tekivad keevitamisel, vaguniterodu liikumisel rööbastel jne. See on suur saavutus.

"Surematu" sisuks on ühe Vene kaug-põhja linna ettevalmistus 9. detsembriks, Isamaa kangelaste päevaks. Järeltiitritest saame teada, et see linn on kaevanduskeskus Apatitõ Murmanski oblastis, kuid sellel ei ole mingit tähtsust. Oluline pole konkreetsus, vaid just üldistus. Võttepaik ei ole esimene küsimus, sest selle filmi oleks saanud teha mujalgi. Oluline on Venemaa ja domineerivad ideoloogilised hoiakud.

Tähtpäevaks ettevalmistamine käib kahel rindel – poistele ja tüdrukutele, kusjuures pearõhk on esimestel. Jõhkrate ja ropendavate instruktorite juhtimisel valmistakse nii päris noori kui veidi vanemaid mehehakatisi ette pidustusteks, õpetatakse kandma vormirõivaid ja kasutama tapariistu – automaatpüsse ja püstoleid. Ideoloogilise õpetuse sisuks on surmamineku ülistus. Et saada kangelaseks, et saada märtriks.

Muuseas, 9. detsember on 2007. aastal velmatud tsaariaegne tähtpäev, sel päeval ülistati suurmärter Georgit ning tsaar isiklikult jagas Georgi riste. Ka nüüd jagatakse sel päeval Georgi riste, seda teeb tsaari asemel president Vladimir Putin.

Soorollid on raudselt paigas, vastavalt patriarhaalsetele-õigeusklikele normidele, tüdrukutele õpetatakse klassikalist tantsimist, midagi balletisarnast.

Natuuri demonstreeritakse inetuse esteetika printsiibil – filmi lahates võiks küsida, kumb domineerib: kas seesama (inetuse) esteetika või ideoloogia? Ja ideoloogiaks on imperialismi vene erikuju, nimelt ohverdusmentaliteedi paljastamine. Sealjuures passib filmi esteetika ideoloogiaga kokku nagu rusikas silmaauku. Seegi on suur saavutus.

Ohverdusmentaliteet ei ole siiski pärit Nõukogude ajast, seda propageeriti juba tsaariajal, teatavasti oli juba Püha Jüri (teistes keeltes: Georg) legendi järgi 303. aastal õige asja (toona kristluse) eest süütult hukatu, kangelaslikult hukkunu. Mentaliteedi juurdumise alguse kohta on filmis õnneks vihje olemas, siis, kui instruktor räägib lastele tsaariajal hukkunud lendureist.

Nõukogude ajal pöörati ohverdamismentaliteet riiklikuks ideoloogiaks, see toodi tsiviilellugi, seda vajas võim suurtehaste-kaevanduste rajamisel ja tootmises hoidmisel. Just sellest  "Surematu" meile jutustabki. Lapsi kasvatavate sõjainstruktorite jaoks on nn suur Isamaasõda (vene pruuk rääkimaks Teisest maailmasõjast idarindel) Vene uusreligioon, uuspühadus, mis peab olema igaveseks eeskujuks. Teatavasti hukkus sõja käigus ca 30 miljonit nõukogulast, kehtestatud riikliku ideoloogia järgi oli see kangelastegu, mis päästis riigi. Selline suhtumine on absoluutselt võõras Lääne sõjapidamisviisidele. Ka tänasel Venemaal leiab ruumi mõte, et nii tohutu suur hukkunute arv näitab vaid Stalini ja tema marssalite-kindralite oskamatust sõdida ning kahtlemata on "Surematus" läänelike väärtuste kandja. Filmis eitatakse ohverdamismentaliteedi toomist tsiviilellu.

Venemaa vajaks Saksamaa eeskujul denatsifitseerimist, ümberideologiseerimist, aga see on raske (võimatu?) sündima, kuna Venemaa kuulus erinevalt Saksamaast sõja võitjate hulka. Alati saab öelda – me tegime kõik õigesti, teeme ka õigesti ka siis, kui kaug-põhja industrialiseerime, võit suures isamaasõjas näitab meile teed. "Surematu" paljastab sellist suhtumist. Film jutustatakse meile seletaval viisil, meile näidatakse otsekui väidete kaupa, kuidas poiste militaarõpe areneb – algul rividrill, siis lippude kandmine, siis üha keerulisemad relvad. Loodusepisoode jutustatakse meile vaatleval viisil.

Tõesti, hea film! Oleks, et leviks! Ja eelkõige Venemaal.

PS! Tekib küsimus, kuidas kirjutada eesti keeles režissööri nimi, mis vene keeles on niisugune: Ксения  Охапкина. Asi on selles, et venelastel on enda (ja riiklikult kinnitatud) transkribeerimisreeglid. See on loodud peamiselt inglise keele jaoks (selleks, et inglane-ameeriklane hääldaks nime võimalikult originaalilähedaselt), seda kasutades oleks kirjapilt niisugune: Ksenia Okhapkina. Ent eesti keelel on sellest erinev süsteem, spetsiaalselt eesti keele jaoks loodud. Ja loodud juba nõukogude ajal, nii et selle loomises ja kasutamises ei puudunud rahvuslik moment. Siis tehti seda vene keele pealetungi vältimiseks, nüüd on oht mujal.  Seda süsteemi kasutades oleks kirjapilt niisugune: Ksenja Ohhapkina. Sama probleem on ka operaatorite nimedega. Vene ametliku transkriptsiooni järgi: Aleksandr Demyanenko, Artem Ignatov; eesti transkriptsiooni alusel: Aleksandr Demjanenko, Artjom Ingatjev. Vabandust, aga mulle on õigekirjareeglid tähtsad. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: