Tänu sellele, et küsitluses osalenutele polnud seatud piiravaid tingimusi, on ka valik erakordselt lai. Eesti filmidest on enim mainitud "Tõde ja õigus" (27 inimest), aga korduvalt käib läbi ka "Surematu" (6 inimest), "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (6 inimest), "Aasta täis draamat" (5 inimest), "Jeesus juhatas sind kiirteele" (5 inimest) "Vanamehe film" (5 inimest), "Skandinaavia vaikus" (4 inimest), "Süda Sõrve sääres" (4 inimest), "Ükssarvik" (3 inimest), "Orpheus" (3 inimest) ja paljud teised. See on vaid kinnituseks, et ka Eestis oli väga rikkalik filmiaasta.

Kui võinuks eeldada, et kõige enammainitud filmiks jääbki Tanel Toomi suurteos "Tõde ja õigus", siis üllatuslikult nii ei läinud. Lausa 33 küsitluses osalenud spetsialisti aastatabelis on mainitud Lõuna-Korea lavastaja Bong Joon-ho film "Parasiit". Sellest ei jää pikalt maha ka Todd Phillipsi vastuoluline koomiksifilm "Jokker" (26 inimest) ja Noah Baumbachi Netflixi jõudnud draama "Marriage Story" (22 inimest). Meeldivaks üllatuseks on Robert Eggersi "Majaka" edu (20 inimest), kuigi film jõudis Eesti kinodesse vaid loetud seanssideks.

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juhataja

1. "Tõde ja õigus"

Suurepäraselt teostatud film, mis õnnestus nii emotsionaalselt kui ka visuaalselt. Väga oluline, et režissöör Tanel Toom sai end teostada ja Eesti rahvas oskas seda ka vääriliselt hinnata.

2. "Piitsavars" ("Beanpole")

Teine maailmasõda läbi naiskangelaste pilgu. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne, et midagi ülimalt traagilist toimub kusagil allhoovustes ja on vaid aimatav. Süütus on tagasipöördumatult kaotatud. Kuidagi kergelt ebamugav oli vaadata ja samas tunned tegelastele kaasa, tahaks koos nendega põgeneda ilusasse, lootust täis maailma, aga see võimatuse tunne on see, mis teeb filmi suureks ja meeldejäävaks.

3. "Parasiit" ("Parasite")

Filmi on raske määratleda või paigutada konkreetse teema või isegi žanri alla. Väga universaalne film koos paljude väga erinevate tasanditega, mis omakorda annab lõpmatu hulga erinevaid tõlgendusi. Filmi sai koheselt kultusfilmiks noorte seas, aga minu 74-aastane ema arvas, et see on üks parimaid filme, mida ta on kunagi näinud.

4. "Soosik" ("The Favourite")

Geniaalselt lavastatud, erakordsed näitlejatööd ja vastikult tuttavlik intriigide draama tuletas taas kord meelde, et ajad võivad muutada, aga inimese olemus ei muutu. Poliitika, aga ka eraelu ja võimumängud on aegumatud ning kohati kummatav kaameratöö annab kogu filmile vägagi kaasaegse mõõtme.

5. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood")

Suurepärane meelelahutus, võib olla liiga pikk ja nõustun levinud arvamusega, et tegemist armastuskirjaga 1960. aastate Hollywoodile. Veidi nukker film. Tarantinol on õnnestunud luua nii uskumatult ajastutruu Hollywood, samas ka ülistuslaul ekraanilt ja kaamera tagant kaduvatele keskealistele valgetele (cool'idele) meestele (Brad Pitt katusel antenni parandamas on ikka üli-cool).

6. "Jokker" ("Joker")

Teema võib meeldida või mitte, lugu on usutav või mitte, aga film läheb korda. Väga üllatav oli leida enda aeg-ajalt kaasa tundmas Jokkerile, luuserile ja enesehaletsejale. Aga siia nimekirja saatus eelkõige sellepärast, et film on visuaalselt väga isikupärane ja Joaquin Phoenix on lihtsalt hiilgav.

7. "Värviline lind" ("The Painted Bird")

Tõeline kolmetunnine must-valge Ida-Euroopa katsumus, aga kindlasti tasub äravaatamist. Ülikarm lugu, kaameratöö ja režii - kõik kokku moodustab meistriteose, mida teist korda enam ei vaataks.

8. "Majakas" ("The Lighthouse")

Veidi hirumäratav must-valge õudusfilm, mis mängib tegelikult erinevate žanritega, aga meelde jäävad intelligentne stsenaarium, ambivalentne lugu, järjekordne suurepärane pildikeel ning Dafoe ja Pattinson meeldejäävad rollitäitmised. Dafoe on tavatult hea.

9. "Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You")

Ken Loach on sümpaatne filmitegija, kuna mulle meeldivad Briti sotsiaalsed draamad. Film ei valmistanud pettumust – ehe lugu tänapäeva Suurbritannia ühiskonnast kogu oma alastuses. Kuigi ehk suhteliselt must-valge oma ülesehituselt, siis nõustun vanameistriga, et ainult nii saabki piisavalt jõuliselt oma ühiskonnakriitilist sõnumit tänapäeval edastada.

10. "Surnud ei sure" ("The Dead Don't Die")

Zombikomöödia, mis tegelikult ei olnud eriti veenev ega tugev film, aga suurepärased näitlejad (Murray ja Driver) oma lakoonilisuses ja kuiva huumoriga mõjuvad jarmushlikult cool'ina ja tänu millele film sattus nagu pooljuhuslikult nimekirja lõpuakordiks.

Aleksander Tsapov
Müürilehe toimetaja

Filmid pole paremuse järjekorras, vaid lihtsalt valik neist filmidest, mis tõusid hallist mudast esile.

"Mees, kes üllatas kõiki" 

"Parasiit" ("Parasite")

"Jeesus juhatab sind kiirteele"

"Diego Maradona"

"Aasta täis draamat"

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You")

"Piir" ("Border")

"Majakas" ("The Lighthouse")

"Loojang" ("Sunset")

"Skandinaavia vaikus"

Andres Kauts
Elektriteatri eestvedaja

"Parasiit" ("Parasite")

Bong Joon-ho on ammu olnud minu suur lemmik. "Parasiit" oma žanripöörete ja küünilise huumoriga on meistriteos.

"Kapernaum" ("Capernaum")

Kuigi lugu ise on veidi naiivne ja muinasjutu omadustega, siis Liibanoni keskkond ja filmi üleval hoidvad lapsnäitlejad on fantastilised. Süžeega filmi asemele oleksin võinud vabalt kaks tundi vaadata, kuidas kaameramees mööda Liibanoni ringi jalutab, ja lugu poleks vaja olnudki.

"Las kaamera käib – zombid!" ("One Cut of the Dead")

HÕFFil nähtud Jaapani madalaeelarveline zombiekomöödia. Väga lihtsate vahenditega, kuid julge film, mis üllatab, jutustades justkui kaks korda sama ümber. Teisel korral on see aga juba nii naljakas, et võib toolilt maha kukkuda.

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You")

Kuigi Ken Loachi sotsiaaldraamad on üpris kurnavad, siis filmi realistlik tekstuur ja režissööri julgus rääkida filmi natuke teistsuguste vahenditega on alati muljetavaldavad. Filmi suurimaks plussiks on muidugi läbiv inimlikkus kõigis tegelastes.

"Teofrastus"

Sergei ja Pärtli plastiliinanimatsioon on ilus, armastusega tehtud ja soe. "Teofrastus" on ühteaegu triumf käsitööle ja samas ka lihtsatele lugudele.

"Jacob, Mimi ja rääkivad koerad" ("Jacob, Mimmi and the Talking Dogs")

Läti animatsioon, kus Riia puitlinnaosa lapsed võitlevad kinnisvaraarendaja vastu, et oma kodukandi olemus säilitada. Oma iseloomult sarnane lugu nagu Astrid Lindgreni raamatud. Seikluslik, tänapäevane ja õnneks ei võta ennast üldse liiga tõsiselt.

"Strip and War"

Riia filmifestivalil nähtud dokumentaalfilm Valgevenest. Vanaisa ja tema täiskasvanud pojapoeg elavad koos. Vanaisa on eluaegne sõjaväelane, pojapoeg teenib aga elatist stripparina ja unistab, et saaks avada oma erootilise tantsu teatri. Režissöör on suutnud väga hästi tabada tegelaste vahelist dünaamikat. 

"Mid90s"

Väike Stevie tahab lihtsalt rulatada ja leida sõpru. Jonah Hilli režissööridebüüt on just paras suutäis nostalgiat, rulatamist, suvist päikesepaistet ja segaseid peresuhteid.

"Biidid" ("Beats")

Hea muusika, koolipoiste seiklused kõrgete panustega elus, kus tippsündmuseks on jõuda õhtul peole, hommikul tagasi jõudes on sõlmitud uued sõprused ning tugevdatud vanu. Briti töölisklassi poistest rääkivad coming-of-age sõprade seiklusfilmid on vist minu nõrkus.

"Rongiga reisimise eelised" ("Advantages of Travelling by Train")

Minu tugevaim elamus PÖFFilt. Hispaania film skisofreenilistest inimestest. Mitmes mõttes ootamatu.

Andrei Liimets
filmikriitik

Arvestasin üksnes 2019. aastal valminud teoseid, nii mängukaid kui dokumentaale, ning siit on muidugi puudu hulgim kohanõudlejaid, mida paraku veel Eestis näha pole saanud.

1. "Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

Pea ja õlgade jagu aasta parim film - suurepärane näide, kuidas küüntega toolis hoidev meelelahutus ja sotsiaalselt kõnekas kunst ei pea olema vastandid. Hitchcocki mantlit väärt peen töö meie aja ühest kõige halvavamast probleemist, kasvavast ebavõrdsusest.

2. "Meemaa" ("Honeyland"), rež-id: Tamara Kotevska ja Ljubo Stefanov

Visuaalselt vapustav, sisuliselt liigutav ja oma ökoloogilises-antropoloogilises mitmekihilisuses ülioluline dokumentaalfilm naismesiniku elust Põhja-Makedoonias.

3. "Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

End õudusžanri uue tõusu ühe eestvedajana kinnistanud Jordan Peele'i uus meistriteos, kunstiliselt ambitsioonikas, viideterohke ja provokatiivne nägemus iseennast lõhki kiskuvast Ameerikast.

4. "Marriage Story", rež: Noah Baumbach

Netflixi võidukäik jätkub - üks kahest tänavusest voogedastusplatvormi produtseeritud auhinnasoosikust. Emotsionaalselt ülimalt intelligentne, hiilgavalt näideldud, vahepeal vaimukas ja vahepeal nõelteravalt valus lugu ühe suhte koostlagunemisest.

5. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

Aasta vaielduim film - vägivaldne, ebamoraalne ja küüniline, ühtlasi koomiksiloo kohta enneolematult provokatiivne ja ambitsioonikas. Meeldib või ei, moodustab "Jokker" koos "Parasiidi" ja "Meiega" hiilgava triptühhoni 21. sajandi teise kümnendi neurootilisusest.

6. "Cold Case Hammarskjöld", rež: Mads Brügger

Hullu taanlase Mads Brüggeri võrratult mänguline dokumentaal, mis, nagu autor alguseski viitab, on kas ühe kõigi aegade küünilisema vandenõu paljastus, või siis täielik paranoiline totrus. Ülipõnev ja kohati šokeeriv, läbivalt metatekstuaalne, intrigeeriv ja eneseteadlik konspiratsiooniautopsia.

7. "Ja siis me tantsisime" ("And Then We Danced"), rež: Levan Akin

Märkimisväärseim puuduja rahvusvahelise filmi Oscari kandidaatide seast, kaasahaarav ja inimlik lugu traditsioonidest, individuaalsusest, kogukonnast, eneseleidmisest ja -väljendusest.

8. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Eesti ja eestluse tüvitekst, rahvusvaheline menuk, Oscari-kandidaat? Tanel Toomi mammutteos tuli, nägi ja võitis - viis Eesti filmi uuele tasemele, purutas kõik kodumaised vaatajarekordid, kogub nüüd auhindu ning ei pea piinlikkust tundma ühegi tänavu üle maailma valminud filmi ees.

9. "Varjatud elu" ("A Hidden Life"), rež: Terrence Malick

Ameerika autorikino ühe kõige enigmaatilisema esindaja reaktsioon ärevatele aegadele. Film kui palve ja üleskutse inimlikkusele, alandlikkusele ja vägivallatusele. Kannatlikkust nõudev, kuid kaunis, poeetiline, otsiv ja sügavalt puudutav.

10. "Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach

Tavalise tööinimese raevukaima eestkõneleja Ken Loachi petlikult lihtne, ülimalt empaatiline ja hästi ajastu vaimu tabav lugu inimlike sidemete murenemisest üksnes efektiivsusele keskenduvas maailmas.

Tristan Priimägi
filmikriitik, Sirbi filmitoimetaja

Eesti filmide TOP10:

1. "Surematu", rež: Ksenja Ohhapkina

Mu Eesti aasta lemmikfilm tuli siin välja alles aasta lõpus ja polegi tegelikult eestlase film. Peterburlase Ksenja Ohhapkina tundlik dokivaist ei tohiks tulla üllatusena kellelgi, kes on Eesti dokiilmal silma peal hoidnud ja mäletab ta eelmist Tšetšeenia-teemalist teost "Tule tagasi vabana".

"Surematuga" tõstab Ohhapkina oma kõrget latti veelgi ja tuleb lagedale täiesti lummava, praktiliselt ilma tekstita voolava vaatleva dokiga Põhja-Siberi tööstuslinnast, mis paikneb endise GULAG'i territooriumil, ja kus inimeste eksistentsil on vaid üks mõte – teenida surematut ideed, ja vajadusel selle eest surra. Parima doki Grand Prix' Karlovy Vary festivalilt andis loa esitada film ka parima doki Oscari nominendiks, aga 15 filmi lühinimekirja ei õnnestunud pääseda. Kas Eesti dokke on ka varem Oscarile nomineeritud või on see esimene?

2. "Orpheus", rež: Priit Tender

Tenderi sürrealistlik remix Orpheuse müüdist avaldab muljet oma vabadusega. Lugu lihtsalt tundub voolavat ekraanile ja elemendid, mis sobiksid pigem muinasjuttu või unenäkku, leiavad siin oma loogilise koha. Orpheus on mustanahaline soul-laulja, nagu habemega Isaac Hayes, ja Eurydike on paar kindaid. Tragöödia mängitakse lahti täpselt nii, et kogu müüt on võimalik ära tunda, aga samas piiisavalt vabalt, et mitte muutuda originaalmaterjali orjaks. Eripreemia Kadri Voorandile, kes teeb heliribal täiesti imelisi asju. Ja kui kõike toimuvat on võimalik võtta mingi paroodiana (ja sellena on seda ka lihtne naeruvääristada kui mingit janti, nagu julgemate avaldustega Eesti filmis kipub olema), siis rabab lõpu eksistentsiaalne surmatants oma emotsiooniga kuskile väga sügavale sisse. Väljavõte Winterthuri filmifestivali seansieelsest tutvustusest. "Priit Tender (pretender) – it must be a nickname!"

3. "Jeesus näitab teed kiirteele", rež: Miguel Llanso

Ka aasta värskeima Eesti mängufilmi tegemise au kuulub mitte-eestlasele, küll nüüd Eestis resideeruvale Miguel Llansóle, kes on valmis saanud tõeliselt originaalse filmiga. Siin on segamini kasutatud täiesti erinevaid žanre ja tootmisviise kuni animeerimiseni välja. Arusaadav, et vahel on vaatajal raske otsustada, kas võtta seda sürrealistlikku spioonilugu naljana või huumoriga, mis on küll kaks täiesti erinevat asja. Kujutlusvõime kasutamine pole aga ilmselt veel päris välja surnud, sest filmil on tänaseks kirjas juba 50 festivalikutset, mis on ilmselt sama palju kui ülejäänud tänavustel Eesti mängufilmidel kokku. "Jeesuses" on, Spinal Tapi terminit kasutades kõik kogu aeg 11 peal, aga Stalini maski taga on peidus mure meie mehhaniseerinud ja überkontrollitud ühiskonna pärast, kus inimesed on pelgalt muutunud nende masinate jätketeks, mida nad kasutavad.

Paranoia? Sina oled järgmine.

4. "Marju Lepajõe. Päevade sõnad", rež: Vallo Toomla

Filosoofi, tõlkija ja õppejõu Marju Lepajõe portreedokki võiks ju võtta kui loodusfilmi. Loodusfilmi ühe väljasurnud liigi eesindajast, kes loeb raamatuid, mille olemasolugi on enamik unustanud, keeltes, mida enam ei mäletata. Kaadris on terve filmi vältel ainult Lepajõe ise, suures plaanis suure plaani järel. Kõlab igavalt?

Hakka vaid kuulama ja igavusest on asi kaugel, sest Lepajõe osutub tõeliseks akadeemiliseks staariks, kes ühendab kõrget ja madalat, suurt ja väikest vasaku randmega, vaadates end ja oma tegemisi siin maises sfääris kohati justkui kõrvalt, kõrgemalt, sooja ja alati humoorika pilguga, et mis kummaline sebimine see mu elu siis nüüd ikkagi on.

Filmi vorm on meisterlik, sest sellist askeetlikkuse astet ei kujutakski ette. Siin ei ole mitte midagi. Kuskilt kuhugi ekslevad amorfsed mõtisklused saavad organiseeritud vaid üksikute tsitaate kuvavate vahekaadritega. Sellest piisab.

5. "Praaznik", rež: Vladimir Loginov

Loginovil võiks anda "Praazniku" eest Andres Söödi nimelise eripreemia, sest parimas "Jaanipäeva" vaimus läheb ta püüdma üksikuid vaimukaid hetki ja nappe žeste keset suurt pidu – Maardu iga-aastast Ukrainateemalist laata, kus toimub palju naljakat ja südamlikku ning mille keskmes on Maardu iludusvõistlus.

Mul on siiani huvitav spekuleerida, milline võinuks see film olla värvilisena, aga ehk pääseb must-valge pildi puhul taustadekoratsioonidest rohkem esile inimeste endi emotsioon, mis pole siin küll värviline, aga see-eest äärmiselt värvikas. Väga haarav vaatlev dokk, kus on tunda meistri kätt kõnekate hetkede tabamisel.

6. "Kosmonaut", rež: Kaspar Jancis

Mõnes mõttes teeb Kaspar Jancis taas seda oma filmi, mis toimub talle väga iseloomulikus maailmas – paneelmaja korteris, mille karge inetus on fooniks ja kontrastiks sealsete elanike üksindusele ja lähedusvajadusele. Seekord on peategelaseks staažikas kosmonaut, kes on vanuigi tütrele oma tülika eksistentsiga jalgu jäänud. Asjalikud keskealised näevad vaid vanamehe sassis tuba, teadmata, et iga valesti paikneva eseme asukoha taga on oma lugu. Vanamehel on aga tõeline ohvitseri väljaõpe: kosmonaut ollakse kuni surmani.

7. "Süda Sõrve sääres", rež: Eeva Mägi

Tundub, et valida on Eesti filmide hulgast küll ja veel. Eeva Mägi kompis "Eesti lugude" formaadi taluvuspiire juba oma eelmise tööga "Lembri Uudu" ja jätkab sama kõrges tinglikkuse astmes ka oma uues filmis "Süda Sõrve sääres", mis räägib sellest, kuidas Sõrve mehi kimbutab Viinakurat, kellega tuleb igaühel pidada oma võitlust. Põdra küla meestest on peategelane Villi ainus, keda Viinakurat pole endaga kaasa viinud, sõbrad kadusid ta kõrvalt üksteise järel ja igaühe kohtumisest vanakurjaga on jäänud järgi värvikas lugu, mis meile ette kantakse.

"Süda Sõrve sääres" on tehtud hiiliva POV-kaameraga, nii et tekib kõhe tunne, justkui hiiliks keegi kogu aeg võsa vahel ja ainult ootaks hetke, kui ka Villist kinni krabada. Mägi muudab "dokumentaalsuse" taas väga mänguliseks, sest tegelikult on ju tugeva kunstilise fookusega lavastatud kogu see film. Ja mis on päris ja mis mitte, seda otsustagu igaüks ise.

"Eesti lugudest" aga otsige veel välja näiteks Kaupo Kruusiaugu "Kütt" ning Marta Pulga "Kodumaa karjed", ja ilmselt ei pea kahetsema. Kõik need on ERRi arhiivis ilusti olemas.

8. "Värvid must-valgel", rež: German Golub, rež: German Golub

On 1970. aastat ja Eesti Televisioonis plaanitakse suurt muudatust – minna mustvalgelt telepildilt värvilisele. Pinged on laes ja pika kogemusega uudisteankur Paula (Tiina Tauraite) ei suuda närvipingele vastu panna. Äkki reedab uus pilt liialt julmalt ära ta elatud aastad?

Kuulu järgi toimub Golubi vaimukas lühifilm paralleelreaalsuses, kus Eestisse ei jõudnud iialgi kommunism ja Eesti on Vana-Euroopa väärikas liige. Algselt tüüne (mulle just öeldi, et ma olen peale ansambli Must-Q ainus, kes on seda sõna kasutanud, nii et teen seda taas rõõmuga) telelavastuslik draama väljub järk-järgult kontrolli alt ja stiil võtab sisu võimsalt üle, kui Paula hakkab tasapisi reaalsustaju kaotama. Poleks arvanudki, et saan ühe Eesti filmiga seoses kasutada märksõnu giallo, Mario Bava, Cattet ja Forzani, Peter Strickland. Enam paremaks ühed viited ei saagi minna, vaata et.

9. "Toomas teistpool metsikute huntide orgu", rež: Chintis Lundgren

Chintis Lundgreni "Manivaldist" tuttav noor kuum hunt Toomas on nüüd saanud peaosa. Pealkirja inspiratsiooni pole vaja kaugelt otsida – loomulikult Russ Meyeri "Beyond the Valley of the Dolls" – ja stilistika, teema, muusikakasutus ja muu selline viitab samuti vanakooli soft-erootikale. Toomast kimbutab tööpuudus ja ta peab santehnika kõrvalt hakkama end ka eskordina väja pakkuma. Toomase hüljatud naine Viivi aga hakkab eneseotsingutel käima asutuses nimega "Church of Female Empowerment". Järgneb rida koomilisi juhtumisi rea rokkivate kõrvaltegelastega, kellega koos jõutakse silmi avavale arusaamisele – erinevus rikastab.

10. "Zorg II", rež: Auden Lincoln-Vogel

Mis nii viga, kui esikümnes üks töö BFMist ja üks EKA animatsioonist. Äkki ootab meid helge homme? Ameeriklane Lincoln-Vogel on perekond Pärnade taktikepi all valmis teinud 21-minutise loo tulnukast, kes tuleb maale ja soovib saada rolli ühes filmis. Siia on kuhjatu kõikvõimalikke pulp-elemente: krimi ja spioonivärki, vanade telekamängude graafikat, igasugust popkultuuriprahti ajakirja väljalõigetes. Kõike seda saadab pidev (ja tihti edukas) katse mängeldes vaataja ootuste eest ära libiseda, mängides ajaga, segades erinevaid reaalsustasandeid, lõhkudes neljandat seina. Lisage siia hea tempo ja ajastuse kontrollimine ja kokku tuleb väga nauditav vaatamine, vajadusel mitmeks korraks.

Ralf Sauter
filmikriitik

10. "See: teine peatükk" ("IT: Chapter Two")

9. "Abielu lugu" ("Marriage Story")

8. "Valu ja hiilgus" ("Pain and Glory")

7. "Piitsavars" ("Beanpole")

6. "Majakas" ("The Lighthouse")

5. "Kuldne kinnas" ("The Golden Glove")

4. "Parasiit" ("Parasite")

3. "Ringid" ("Rounds")

2. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of a Lady on Fire")

1. "Värvitud lind" ("The Painted Bird")

Tugevate tänavuste filmidena, mis paraku edetabelisse ei mahtunud, sooviksin veel välja tuua:  "Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), "Doktor uni" ("Doctor Sleep"), "Seksikad sulid" ("Hustlers"), "Ja siis me tantsisime" ("And Then We Danced"), "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time... in Hollywood"), "Rocketman", "Meie" ("Us"), "Ratsa rikkaks" ("The Hummingbird Project"), "Rannaparm" ("The Beach Bum"), "Jaanipäev" ("Midsommar"), "Perekond" ("A Family"), "Süsteemi error" ("System Crasher"), "Esimene armastus" ("First Love").

Kaspar Viilup
kultuurikriitik

1. "Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

Mõnes mõttes on "Majakas" naeruväärselt lihtne film. Kaks majakavahti jäävad kaugele saarele lõksu ja peavad selle üksildusega kuidagi hakkama saama. Deliirium ja meeltesegadus on Robert Eggersi küllusliku ja detailirohke maailmaga täielikus harmoonias, seega vaataja peab sellele pöörasel vaatemängul laskma lihtsalt enda sees läbi voolata. See puudutab ja jääb pikaks ajaks meelde.

2. "Nugade peal" ("Knives Out"), rež: Rian Johnson

Kas "Nugade peal" pakub midagi uut? Muidugi mitte. See on üks lihtsakoeline krimilugu, kus täielik Hollywoodi raskekahurvägi on kistud ühte mõrvamüsteeriumisse. Enamasti tähendaks see, et film on ka kuidagi tühine, kuid mitte "Nugade peal" puhul. Rian Johnson on teinud aasta kõige meelelahutuslikuma filmi, mis üllatab, naerutab ja teeb lihtsalt meele heaks. Film, mis tuletab meelde, miks ma nii väga kinokunsti armastan. 

3. "Doktor Uni" ("Doctor Sleep"), rež: Mike Flanagan

Muidugi, Stanley Kubricku "The Shining" kuulub minu kõigi aegade lemmikfilmide hulka, aga selle järjeloosse suhtusin ma ootamatu leigusega. Seda suurem oli üllatus, kui sellest kujunes sarnaselt eelmainitud filmile "Nugade peal" parimas mõttes suur ja meelelahutuslik vaatemäng. Jällegi kinnitus sellest, miks ma armastan õudusfilme. 

4. "Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit"), rež: Taika Waititi

Hullust Uus-Meremaa veidrikust Taika Waititist on lühikese ajaga saanud täielik kinomaailma superstaar ja võib arvata, et "Jänespüks Jojo" jääb üheks tema karjääri tippteoseks. Teisest maailmasõjast on ju oksendamiseni räägitud ja filme tehtud, aga mitte päris niiviisi. Paroodiline, aga samas õrn ja pisaraidkiskuvalt tabav.

5. "Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

Režissöör Jordan Peele on tulnud, et jääda, ning "Meie" on lihtsalt üks järjekordne maamärk meie aja geeniusest. Teelahkmel kohtuvad kõige lihtsakoelisem slasher ja peenekoeline ühiskonnakriitika, aga see on vaid lihtsustus: pinna alla pulbitseb ka laiem vaade meie praegusele ajale, rassiproblemidele ning inimeseks olemisele üleüldiselt. Film, mis lahutab meelt ja paneb mõtlema, tabades ära väga täpse piiri nende kahe vahel.

6. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodovar

Hispaania tipprežissöör Pedro Almodovar tegi autobiograafilise filmi enda lapsepõlvest ja üleskasvamisest, mis ju ehk ei kõlagi kõige huvitavamalt. Samas on tema filmikäekiri ja peaosas olev Antonio Banderas lihtsalt nii köitvad, et "Valu ja hiilgus" ületab kiiresti oma klassikalise narratiivi piirid. See film hakkab tööle kui poeesia, võib isegi öelda, et seal on olemas harvanähtav ja seletamatu maagia, mis eristab tavalist linateost tõeliselt suurest filmist. "Valu ja hiilgus" on suur film, kahtlemata.

7. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

Kes oleks arvanud kunagi "Pohmakaid" vaadates, et režissöör Todd Phillips teeb sellise filmi? Ilmselt mitte keegi ja see näitab lavastaja tugevust. "Jokker" on aga üks neist filmidest, mis on nii provokatiivne, et targem on sellest mitte midagi öelda. Joaquin Phoenix maalib meie ette ühiskonna peegli, mida on kuradima valus ja hingekriipiv vaadata, aga pikas perspektiivis tuleb see meile kõigile kasuks. Huvitav, kas "Jokker" algatab koomiksifilmides ka mingi uue, realistlikuma trendi?

8. "Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-Ho

Lõuna-Korea lavastaja Bong Joon-Ho segab "Parasiidis" kokku nii palju erinevaid žanre, et neid on isegi võimatu üles lugeda. Vähemalt pealnäha on see ju praktiliselt üks-ühele sama lugu möödunud aastal kriitikute südamed võitnud Hirokazu Kore-eda "Poevargad". Vaene perekond üritab vahendeid valitama toime tulla. Aga Joon-Ho keerab õige pea kõik nupud põhja ja siis tuleb sinna müstikat, absurdi ja mingi nurga alt võib isegi öelda, et "Parasiit" on aasta parimaid õudusfilme. Vapustav stsenaarium ja uskumatult täpne tehniline teostus.

9. "Iirlane" ("The Irishman"), rež: Martin Scorsese

Kõigile meeldib rääkida, et "Iirlane" kestab kokku kolm ja pool tundi, aga mis seal vahet on? Erinevalt kõiksugu suvalistest arulagedatest kassahitidest on antud juhul tegemist nii kõikehõlmava ja eepilise tükiga, milles iga sekund on põhjendatud. Martin Scorsese teab väga täpselt, kuidas teha filmi tuusadest vanadest meestest, ja ta teeb seda kuradi hästi. Ükspuha, mida Joe Pesci, Robert De Niro või Al Pacino teeva - seda on lihtsalt lust vaadata. Kahju, et sedasorti suuri filme nii harva näeb.

10. "Jaanipäev" ("Midsommar"), rež: Ari Aster

Režissöör Ari Asteri debüütfilm "Hereditary" muutus oma viimaste minutitega liiga klassikaliseks kolliõuduseks, kuid uue filmiga "Jaanipäev" ei rända ta hetkekski tuntud aladele. See-eest võtab ta hoopis ühe paarikese purunemise ja lahku kasvamise loo, aga paigutab selle mingite veidrate usufanaatikute jaanipäevapidustuste keskele. Sarnaselt "Meiega" toimuvad siingi paljud õudused päevavalguse käes, mis muudab need veel topelthirmsaks. Läheb samasse kategooriasse õudusfilmi tippudega nagu Polanski "Rosemary's Baby" ja Richard Donneri "The Omen".

11. "Rocketman", rež: Dexter Fletcher

Kui Queenist rääkiv "Bohemian Rhapsody" oli mõnus meelelahutus, siis Dexter Fletcheri "Rocketman", mis keskendub Elton Johni kirevale elukäigule, on palju tugevam tervikteos. Sirgjoonelise loojutuste asemel rändab Elton John narko- ja alkouimas läbi katkematu unenäo, kuhu - mulle endalegi üllatuseks - sobivad valatult ka imalad laulunumbrid. Harva suudavad eluloofilmid tabada ka nii südamlikku inimlikku märki kui "Rocketman", oma osa on selles kindlasti ka Taron Edgertoni eriti usutaval rollil.

12. "Vanamehe film", rež-id: Oskar Lehemaa ja Mikk Mägi ning "Karv", rež: Oskar Lehemaa

Tänavustest Eesti filmidest on lihtne kiita "Tõde ja õigust", kuid samas ei paku see meie kinolukku just kuigi palju uut. Selle kõrval on aga paar huvitavamat näidet. Oskar Lehemaa ja Mikk Mägi "Vanamehe film" võtab kõik selle hea, mis on Eesti aastakümnete pikkuses anima- ja nukufilmitraditsioonis, ja peksab selle ilma igasuguse valehäbita tükkideks - see on nihilistlik sotsiaalkriitika peidetud labastesse seksinaljadesse. Samal ajal väärib märkimist ka Lehemaa lühiõudusfilm "Karv", mis on võib-olla kõige täiuslikum kodumaine film üldse. Kui see oleks täispikk linateos, siis võiks sellega vabalt maailma murda. Festivaliedu arvestades võib öelda, et  maailma vallutamine on võimalik ka lühikaga...

13. "Gloria Bell", rež: Sebastian Lelio

Ilmselt üks selle aasta alahinnatumaid filme. Võib ju muidugi küsida, kas see on uus film? Tingimata mitte, sest Tšiili lavastaja Sebastian Lelio võttis enda 2013. aasta filmi "Gloria" ja tegi sellest üks-ühele uuesti, kasutades lihtsalt Ameerika näitlejaid. Selline kummaline uusversioon võiks olla täiesti mõttetu, aga antud juhul on peaosas vapustav Julianne Moore, kes teeb ühe oma karjääri parima rolli. Film, mille Woody Allen võiks teha, aga kahjuks pole ta enam sellisteks pärliteks võimeline. 

14. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood"), rež: Quention Tarantino

Viimastel aastatel on armastuskirju Hollywoodile kirjutatud küll ja veel (Coenite "Hail, Caesar!", Woody Alleni "Cafe Society" jne), kuid Quentin Tarantino tegi seda kahtlemata kõige paremini. Piisab vaid mõnest intervjuust, mõistmaks, millist nohikliku detailitäpsust ta "Ükskord Hollywoodis" puhul taga ajas, ja see on ka filmi suurim tugevus. Tõepoolest, igas teises kaadris ei lenda verd ja suur osa ajast ei virutata ka kellelegi molli, kuid uskumatult mõjuv maailm, Brad Pitti ja Leonardo DiCaprio mitmetahulised rollid ning ülimahlakas dialoog ei anna võimalust hetkekski igavust tunda.

15. "Le Mans '66" ("Ford vs. Ferrari"), rež: James Mangold

Minu jaoks ilmselt aasta suurim üllatus, sest autoteemad jätavad mind tegelikult pigem külmaks. Režissöör James Mangold aga, kes viimati lõi täiesti pahviks neo-noir koomiksifilmiga "Logan", suudab värskes linateoses panna ühe marginaalse killu ralliajaloost särama iga kinokülastaja jaoks. Uskumatult põnev ja meelelahutuslik, milles oma osa on ka tippvormis Christian Bale'il. Parima meespeaosatäitja Oscar ei ole võimatu.

16. "Seksikad sulid" ("Hustlers"), rež: Lorene Scafaria

Pean kohe endale sõnu sööma, sest kui "Le Mans '66" oli suur üllatus, siis majanduskriisi hammasrataste vahele jäänud stripparitest rääkiv "Seksikad sulid" mõjus sama ootamatult. Sellist filmi oleks väga lihtne teha maotult ja mõttetult, minnes Hollywoodi kommertsliku rom-com'i teed, aga režissöör Lorene Scafaria valib teise tee. Tõeliselt cool ood #metoo liikumisele, kus mehed on täielikud tossikesed ja naised on nii kõvad tegijad, et löövad uksed jalaga lahti ja tõmbavad kiimas tobujopskitelt naha üle kõrvade. Poleks kunagi uskunud, et Jennifer Lopez on päriselt nii hea näitleja...

17. "Tõde" ("The Truth"), rež: Hirokazu Kore-eda

Mis saab, kui Jaapani tipplavastaja võtab kampa Prantsuse kino A-kategooria tegijad ja üritab ise tõlgendada prantsuse filmi? Võinuks minna halvemini, aga Hirokazu Kore-eda leiab Prantsuse ja Jaapani mõttemaailmate vahel huvitava silla, põimides kokku kammerdraama, kus ei toimu pealtnäha mitte midagi. Paar üksikut võttepaika ja lakkamatu dialoog arendavad aga lõpuks film-filmis tunde, kus ilmselt iga vaataja suudab vähemalt mõneks hetkeks ka enda peredraamasid ära tunda. Ääretult eluterve ning kainestav vaatamine praeguses rööprähklevas maailmas.

18. "Tähtede poole" ("Ad Astra"), rež: James Gray

Ei olegi vist ühtki aastat mööda läinud, kus mõni kosmosefilm tabelisse ei jõuaks. Režissöör James Gray "Ad Astra" on samas üle aastate üks realistlikumaid (kui kosmoseahv ja kuupiraadid on realismi kriteeriumiks, haa!) ja intiimsemaid näiteid, kus hoomamatu planeetide vahel rändamine on lihtsalt metafoor ühe isa ja poja keerulisele suhtele. Kui inimesed ei suuda ühist kontakti leida kõrvuti olles, siis mis saab, kui nad on üksteisest miljonite kilomeetrite kaugusel? Film, mis paneb ka mehed nutma.

19. "Kuldne kinnas" ("The Golden Glove"), rež: Fatih Akin

Natukene rõvedust peab ka tabelisse mahtuma. Saksa lavastaja Fatih Akin tegi enda senise filmigraafia juures järsu vasakpöörde ja võttis ette alkassist palgamõrvari Fritz Honka jäleda loo. Pea kahetunnine portree Hamburgi prostituutidest, parmudest ja muust inimrämpsust on nii tõetruu ja eluline, et paneb üle kere kihelema ja tekib rohkem ebamugavust kui ükskõik milline õudukas. Uskumatu on ka see, et peategelast kehastab vaid 23-aastane kutt...

20. "Pulmaöö peitusmäng" ("Ready or Not"), rež-id: Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillet

Õudusfilmifännina pean siiski tabelisse mahutama ka mõne sirgjoonelisema lammutamise. "Pulmaöö peitusmäng" jätkab mingis mõttes sama rada, millega alustas "Patupuhastuse" sari ning millega jätkas Jordan Peele filmis "Kao ära" – mis saaks siis, kui Ameerika valge eliit otsustaks ühel päeval hakata arulagedateks sadistideks? Antud juhul sünnib selles täiesti hullumeelne farss, mis naerutab, aga suudab samas vajutada sõrme väga sügavale Ameerika mädanevasse ühiskonda. Kui pärast sellist rolli ei saa Samara Weavingust superstaar, siis on maailmas midagi väga valesti.

Timo Diener
filmilevitaja

20. "Always Be My Maybe", rež: Nanatchka Khan

Tõsiselt lõbus ja muretu romantiline lugu, mis ei vääri vaatamist ainuüksi sellepärast, et Keanu teeb selles aasta parima cameo. Randall Parki komöödia vajab publikut ja kui suurstuudiote asemel pakub seda võimalust Netflix, siis mis meil üle jääb.

19. "Seksikad sulid" ("Hustlers"), rež: Lorene Scafaria

Film, mille keskmes tõeliselt tugevad ja iseseisvad naised, kes peavad ametit, mis on kinolinal olnud seni naissugu ekspluateeriv. Aga J-Lo ekspluateerib hoopis õrnema meessooga, kui lavale astub ja oma numbriga alustab.

18. "The Two Popes", rež: Fernando Meirelles

Sellel filmil on olemas kõik omadused selleks, et olla igav nagu kuivatuspaber, aga tulemus on kaasahaarav ja kinolik, mis toob jällegi tagasi "Netflix versus kinosaal" debati juurde. Jonathan Pryce'i südamlik ja hingeline supersooritus võiks tuua mehele Oscari nominatsiooni. Ja Hopkins ei jää palju maha.

17. "Külm kättemaks" ("Cold Pursuit"), rež: Hans Petter Moland

Kui tahad, et ingliskeelne uusversioon saaks tehtud õigesti, palka originaalversiooni lavastaja. Siin ei saa kasutada väljendit "Hollywoodi uusversioon", sest pranstlaste StudioCanal on ikkagi läbi ja lõhki Euroopa, aga tulemus on värske ja mustast huumorist kenasti nõretav.

16. "A Beautiful Day in the Neighbourhood", rež: Marielle Heller

Sa tuled kinost välja ja oled sootuks parem inimene kui olid varem. Kohustuslik vaatamine nii enne kui ka pärast valimisi. Olgu need valimised siis Inglismaal, Ameerikas või Eestis.

15. "Diego Maradona", rež: Asif Kapadia

Asif Kapadia oskab, sest ta aitas mul paremini mõista inimest, keda ma poisipõlves palavalt vihkasin. Enam ei vihka. Nüüd ma saan aru.

14. "Eile veel" ("Yesterday"), rež: Danny Boyle

Film võib tunduda Danny Boyle'i kohta ju esmapilgul kergekaaluline, kuid mulle on alati meeldinud Boyle ja mulle on alati meeldinud Richard Curtis. Nende kahe koostöö meeldib seega samuti ja väga.

13. "Dolemite Is My Name", rež: Craig Brewer

Tõeline lustilugu ja tour de force Eddie Murphy'lt. Ja alati on hea meel näha Wesley Snipesi taas heas filmis.

12. "Ükskord Hollywoodis"( "Once Upon a Time in Hollywood)", rež: Quentin Tarantino

Kui järjestan oma isiklikke lemmikuid Tarantino filmide seas, siis see film väga kõrgetele kohtadele ei pretendeeri, aga see on lihtsalt märk QT loomingu tugevusest. Hea kulgemisfilm.

11. "Pulmaöö peitusmäng" ("Ready or Not"), rež-id: Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillet

Aasta parim ja krapsakaim õudusüllataja. Samara Weaving on tulevane staar ja filmi lavastajatest me ilmselt kuuleme veel mõndagi head. Värskendavaim film minu jaoks selles žanris pärast "Cabin In the Woodsi".

10. "Rocketman", rež: Dexter Fletcher

Mulle meeldib väga 1970. aastate Elton ja meeldiv väga ka see ekstravagants.

9. "1917", rež: Sam Mendes

Tehniline supersaavutus, mis poeb samas ka hinge ja ei jäta ükskõikseks. Keegi vist ei taha, et maailm leiaks end mingil hetkel samast kohast, kus ta oli kõigest 100 aastat tagasi.

8. "The Irishman", rež: Martin Scorsese

Oleks väga tahtnud viibida need kolm ja pool tundi pimedas kinosaalis. Aga juba asjaolu, et ma ei nihkunud selle aja jooksul kordagi oma kodudiivanil, on märk filmi tugevusest. Aga jah, päris lõpuni ei ostnud ära seda, kui Joe Pesci tegelaskuju kõnetas Robert De Niro "noorukest" tegelaskuju sõnadega "Hey, kid...".

7. "John Wick 3: Parabellum", rež: Chad Stahelsky

Pealkirjaga ongi kõik öeldud. In Keanu we trust.

6. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

Nihilistlik, aga kas nüüd kohe "ohtlik", seda ma küll ei oska öelda. Äkki lihtsalt hea ja kaasahaarav film? Joaquin on Oscari auga välja teeninud, kui see peaks temale osaks saama. Aga palun ärge sellele nüüd vägisi järge tehke...

5. "Marriage Story", rež: Noah Baumbach

Ikka väga karmiks läheb selles filmis. Alguses arvad, et õnnelikus abielus olevad inimesed ei tohiks seda filmi vaatama, deprekas tuleb peale. Aga siis vaatad edasi ja esmalt tänad õnne, et sul läheb paremini, kui filmi peategelastel, ja teiseks tõded, et ilmselt ei näe sa pikka aega paremate rollisooritustega filmi. Kui keegi suudab üldse Phoenixit Oscarist ilma jätta, siis on see Adam Driver. Ja Scarlett on täpselt sama hea.

4. "Ford vs Ferrari" ("Le Mans '66"), rež: James Mangold

Nii hästi tehtud ja nii heade näitlejatöödega film, et hakkad ootama järge nimega Le Mans '67.

3. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

See on siin ka shortlist'is ja panin selle eepose siis ka juba sellisele kohale, mis eeldaks ka nominatsiooni. Ja see koht pole mingi patriootlik hinnaalandus. See on võrdsete konkurentsis auga välja teenitud pronks.

2. "Nugade peal" ("Knives Out"), rež: Rian Johnson

Vist selle aasta kõige lõbusam ja meelelahutuslikum film.

1. "Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit"), rež: Taika Waititi

Aasta 2019 parim film on film, kus polüneesia-juudi päritolu hull geenius Taika kehastab 10-aastase poisi kujuteldavat sõpra nimega Adolf Hitler.

Väärivad mainimist:

"Vanamehe film", "Ott Tänak - The Movie", "Art of Racing In the Rain", "One Child Nation", "Captain Marvel", "Avengers: Endgame", "Toy Story 4", "Frozen II" jne.

Kaarel Kuurmaa
filmispetsialist

"Parasiit" ("Parasite")

Film, mis kihutab ühtaegu ja järjepanu mitmes žanrimääratluses, alates lõbusast tänapäevasest kelmikomöödiast läbi sotsiaalse olmedraama peaaegu vägivaldse ja üleloomulike jõudude sekkumisega vürtsitatud õudustrillerini. Lõpuks keerab film kuhugi Hans Christian Anderseni sarnase muinasjutulise mõistuloo maailma.

"Majakas" ("The Lighthouse")

Braavo! Robert Eggersi võimas kunstiteos, mis töötab aastatuhandete vanuste hirmude, tabude, müütide ja uskumustega ning paneb need elama ajatus filmikeeles. 

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You")

83-aastase vanameister Ken Loachi puudutav ja hämmastavalt ajakajaline film meie ohtlikult orjalikust suhtest liiga efektiivseks muutuva digimaailmaga, mis kaotab inimsuhetest õhu ja hingamisruumi.   

"The Irishman"

Teisegi vanameistri kinotöö, mis Eestis ilmselt palju vähem mõistmist leiab kui kodumaal kristlikus Ameerikas. Mõnusalt klassikaline suur eepiline draama, mida oli pealetungiva plinkiva lühiformaadi ajastul lihtsalt uskumatult värskendav vaadata. 

"For Sama"

Südamepõhjani puudutav dokumentaalfilm, mille režissöör teinud oma vastsündinud tütrele, jäädvustab elu ja inimeseks jäämise püüdu Süürias Aleppos keset sõda, tulistamisi, surma ja vabadust. 

"A Letter to Editor"

Isiklik-esseistliku filmikunsti üks originaalsemaid autoreid Alan Berliner vormistas filmiks ühe oma järjekordse obsessiivse hobi ehk 40 aastase igapäevase New York Timesist piltide kogumise. Algusest lõpuni ainult ajalehefotodele toetuv film kõneleb loo meie maailma ja meedia muutumisest – mustvalgetest piltidest värvilisteni ning lihtsast uudisest võlts- ja libauudiseks. 

"Jokker" ("Joker")

Kui selle filmi vaatamisel keskenduda puhtalt vägivallale, siis selle julmus mõjub tülgastavalt, aga see äraspidine mõistulugu sisaldas minu jaoks piisavalt ühiskondlikku karjet sotsiaalselt hoolivama ühiskonna poole. Eraldi aplaus Joaquin Phoenixile.

"Diego Maradona"

Meisterlik elulugude jutustaja Asif Kapadia näitab meile jalgpalli ülimat jõudu heas ja halvas, aga eelkõige ühe vastuoksliku inimese kompleksset saatust. Film kinnitab, et koos Senna ja Amy filmiga on Kapadiast saanud arhiivmaterjalile toetuvate biograafiliste filmide suurlooja.

"Jaanipäev" ("Midsommar")

Ari Aster koos Jordan Peele'i ja Robert Eggersiga on kindlasti ühe põlvkonna põnevaimad režissöörid, kes toonud oma õudusfilmide armastuse ning sealt päritud võtted edukalt peavoolu vaatajateni. Ka see põhjamaise kesksuve päikese kätte toodud folkhorrorfilm lubab endale ühtaegu osavalt nii rõveduse kui huumorit segunemist.  

"Ford vs Ferrari" ("Le Mans 66")

Hea sirge kulgemisega retroõhustikuga gaas põhjas suur spordidraama. Värskelt mõjuv nostalgiareis poole sajandi tagusesse mootorispordimaailma. 

Eesti filmidest tõstaksin eraldi välja Marko Raadi dokumentaalfilmi "Matusepäevikud" ning väga elegantse poeetilisusega lahendatud lühifilmi "Süda Sõrve sääres" režissöör Eva Mägilt. 

Hendrik Alla
Postimehe filmitoimetaja

Viis välismaist

"Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

Kohutav, õudne, ilus ja poeetiline. Surve alla lähevad asjad hullemaks, ütleb termodünaamika teine (?) seadus ja karm on vaadata, milleks moondub inimvaim, kui sellele niisugust survet avaldada. Ühestki teises meediumis ei saa teha seda, mida Eggers teeb siin filmikunstis.

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

Komöödia, põnevik, tragöödia, sotsiaalkriitika, melodraama ja mis kõik veel. Need kõik on tühjad sõnad, sest Bong Joon-ho film on palju mitmepalgelisem. Vaatajat ei lasta enam kui kahe tunni jooksul kordagi mõnusalt istuma jääda, pidevate süžeepööretega keeratakse pea peale tema minapilt ja väärtushinnangud.

"Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Tuntud Kreeka provokaator on häälestanud oma instrumendi siin pealtnäha publikusõbralikumasse helistikku, eriti "Koerahamba", "Püha hirve tapmise" või "Homaariga" võrreldes. Siiski pole "Soosik" mingi tavaline kostüümidraama, vaid midagi märksa mitmekihilisemat ning nihestavamat. Suurepärane näitlejannade kolmik Olivia Colman, Emma Stone, Rachel Weisz!

"Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

See pole teile mingi tavaline koomiksifilm, mõni Marveli geneeriline supermärul, kus kõike on öökimapanevalt palju ja rohkemgi veel. Joaquin Phoenixi nimitegelasest saab see, kelleks ühiskond ta muudab. Aga haige süsteemi surve alla saab sündida vaid koletis.

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit"), rež: Taika Waititi

Kümneaastane poisike, kelle parim (ja kujuteldav) sõber on Adolf Hiltler. Reklaamirulli järgi võiks arvata, et tegemist on lihtsalt komöödiaga. Loomulikult saab nalja, aga Waititi moodi haiget nalja, mida tehakse asjade üle, mida üks korralik Hollywoodi stuudio tavaliselt kardab kui saatan püha vett.

Viis kodumaist

"Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Kommentaare ilmselt ei vaja. Toom suutis rahvusliku tüviteksti, mille kohta igal eestlasel on oma arvamus (põhinegu see kas või valesti mõistetud tsitaadi nüril korrutamisel) teha filmiks, mida kiitsid kriitikud ja publik. Eriti see viimane, sest "Tõde ja õigust" käis vaatamas üle veerand miljoni inimese, rohkem, kui James Cameroni "Avatari".

"Surematu", rež: Ksenija Okhapkina

Dokumentaalfilm venemaa Kaug-põhjas asuvast tööstuslinnast. Polaaröö raskete rauast masinate ümber ja inimeste hinges. Mis paneb aga inimesi end taandama lihtsalt riiklikuks ressursiks? Esteetiliselt (ilmselt oli neis tingimustes väga keeruline filmida) sama kaunis, kui sisuliselt õõvastav.

"Marju Lepajõe. Päevade sõnad", rež: Vallo Toomla

See on sõna otseses mõttes portreefilm. Operaator Erik Põllumaa kaamera on kangelasele väga lähedale saanud ja nii valitsebki filmi suur plaan Lepajõest, kes räägib. Ja oh kuidas räägib! Targa inimese juttu on meil kõigil kasulik ja meeldiv kuulata, Toomla võitis Lepajõe usalduse ja jäädvustas olulise momendi Eesti mõtteloost.

"Orpheus", rež: Priit Tender

Animafilmi lugu on tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ega see meid selle pärast tänapäeval vähem ei puuduta. Kadri Vooranna suurepärane muusika. Mu lemmikmuusikud on Miles Davis, John Coltrane ja sedasorti mehed ning ma tahaksin väga, et oleks kuidagi võimaik nende muusikat ning Tenderi visuaalset keelt omavahel miksida. Oleks selline telekanal, siis ma paar kuud muud ei vaatakski!

"Jeesus juhatab sind kiirteele", rež: Miguel Llansó

Eesti filmiajakirjanike ühingus läks vaidluseks, kas seda afrofuturistlikku psühhedeeliat võib üldse tehniliselt Eesti filmiks lugeda. Ma küll loeksin, kas või selle pärast, et mulle väga meeldib, kui meie filmikultuur mahutab ka selliseid B- ja veel kummalisemate kategooriate nähtusi. Endiselt ootan, et mõni kunstikino korraldaks topeltseansi fännidele, kus näidataks seda koos Urmas Eero Liivi õudukaga "Kiirtee põrgusse".

Siim Rohtla
filmilevitaja

1. "Tasujad: lõppmäng" ("Avengers: Endgame"), rež-id: Anthony RUsso, Joe Russo

2. "Booksmart", rež: Olivia Wilde

3. "Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

4. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

5. "Marriage Story", rež: Noah Baumbach

6. "Nugade peal" ("Knives Out"), rež: Rian Johnson

7. "Rocketman", rež: Dexter Fletcher

8. "Queen & Slim", rež: Melina Matsoukas

9. "How to Train Your Dragon 3", rež: Dean DeBlois"

10. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Chris Reintal
filmikriitik

1. "Jaanipäev" ("Midsommar")

Esikoha auhinda välja jagada polnud sugugi raske. Mul pole sellele filmile peaaegu ühtegi etteheidet. Kui paljud filmid ongi loodud meelt lahutama, eriti õudusžanris, siis "Jaanipäev" pole pelgalt meelelahutus, vaid lausa kunst. Kinematograafia, montaaž, helitaust – kõik on meisterlik. Ja ka peaosalise Florance Pughi etteaste oli jalustrabav. Kõva aplaus härra Ari Asterile!

2. "Tõde ja õigus"

Järgmiste kohtade vahel on tihedam rebimine. Hõbemedal võiks lausa viie filmi vahel jagamisele minna. Aga las olla see medalikohaau pealegi Eesti filmil."Tõest ja õigusest" on juba palju räägitud ja kõik selle ka vast ära näinud, nii et pikemat juttu siinkohal ei teekski.

3. "The Farewell"

Kumb oleks parem: kas öelda vanaemale, kui tal on vähk, et ta saaks teada, kui vähe aega on alles jäänud, või jätta ta õnnelikku teadmatusse? See on raske küsimus, millele mul ei ole kiiret vastust. Ka "The Farewell'i" pakutud vastus pole ammendav. Isegi rõõmsatel hetkedel hõljub õhus raskemeelsuse ja peatse surma hõng. Film pakub hulganisti allasurutud tundeid, mis on lõpuks valla pääsedes seda võimsamad. Loodetavasti jõuab see millalgi ka Eesti kinolevisse.

4. "Rannaparm" ("The Beach Bum")

Nihilistlik, neoonvärviline ja ühiskonnakriitiline lummav seiklus, nagu ka Korine'i eelmine film "Metsik koolivaheaeg". Korine'i Florida kinouniversum on koht, mida kindlasti soovitaksin külastada.

5. "Pokémon: detektiiv Pikachu" ("Pokémon Detective Pikachu")

Tunnistan, et pole just erapooletu, kuna Pokemonidel oli oluline koht minu lapsepõlves. Nii et suurepäraste, realistlikult animeeritud Pokemonide nägemine oli natuke ka justkui lapsepõlveunistuse täitumine. Kellele frantsiiis tuttav pole – ja isegi neile, kellele on – on tegemist väga veidra kogupere film noir'iga.

6. "Parasiit" ("Gisaengchung")

Bong Joon-ho varasem film "Snowpiercer" on minu jaoks veidi huvitavam ja leidlikum klassivõitluse lugu, kuid "Parasiit" on jällegi elulisem ja  kahtlemata mõjuv, kuna varanduslik ebavõrdsus teemana on alati päevakajaline.

7. "Jokker" ("Joker")

Filmi filosoofia jääb paraku üsna pinnapealseks, kuigi soov sügav olla on suur. Keskpärasusest päästab "Jokkeri" aasta parim näitlejatöö. See muidugi vaevalt üllatusena tuleb, et Joaquin Phoenix on suurepärane näitleja.

8. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria")

Autobiograafiline film Almodovarist ei puuri sügavuti üht eluaspekti, vaid on pigem – nagu filmiplakatki vihjab – hetkede kollaaž. Kõik need hetked (või isegi hetkekatked) on olulised, sest mis on inimene muud kui oma mälestuste ja kogemuste summa?

9. "Majakas" ("The Lighthouse")

Film, mida on raske soovitada. Mõni pelgaks juba tõika, et tegemist on must-valge filmiga – samas annab see trööstitusele kõvasti juurde. Paljudele on kindlasti harjumatu vaadata ruudukujulise formaadiga filmi, kuid see aitab suurepäraselt vaatajas klaustrofoobilist meeleolu tekitada. Hullumeelsust keeratakse lõpuks nii korralikult peale, et on lausa raske otsustada, kas film ikkagi meeldib või ei meeldi.

10. "Lelulugu 4" ("Toy Story 4")

"Lelulugu 3" oli sarja nii täiuslik lõpupeatükk, et veel üks "Lelulugu" tundus lausa kohatu. Kuid "Lelulugu 4" suudab kõrgel tasemel jätkata – lõbus märul, mis küsib ka suuri, eksistentsiaalseid küsimusi ja kisub edukalt pisaraid välja. Samuti on tore näha, et sarjas, mis on senini üllatavalt maskuliinne olnud, on seekord rohkem märkimisväärseid naistegelasi, sest ometi ka tüdrukud mängivad leludega.

11. "Marriage Story"

"Marriage Story" ei suuda küll parima suhtefilmi troonilt lükata Linklater'i "Before"-sarja – eriti kui otse võrrelda raevukaid, solvanguid pilduvaid ja  katasislikke tülistseene. Kuid ei peagi olema parim, selleks et ikkagi olla paeluv, läbinägelik ja üllatavalt humoorikas vaatamine.

12. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time… in Hollywood")

Tarantino filmid jõuavad tavaliselt mu aastanimekirjades kõrgemale kohtale, nii et selles suhtes oli "Ükskord Hollywoodis" natuke pettumust tekitav. Suures osas olen süüdi muidugi ise, sest mul puudub vajalik nostalgia 1960. aastate Hollywoodi staaride ja filmide suhtes. DiCaprio ja Pitt teevad tugevad rollid ja ma tõlgendaksin filmi esseena macho-kultuuri ja maskuliinsuse teemal. Ainult lõppmäng, mis justkui viitaks, et Sharon Tate oleks võinud ellu jääda, kui oleks loomeinimeste asemel kõvade mehiste meestega oma aega sisustanud, oli mulle vastukarva.

13. "Invader Zim: Enter the Florpus"

"Invader Zim" sai eetriaega ainult paari hooaja jagu 2000. aastate alguses. Mulle kui noorele ulmefännile jättis see aga kustumatu mulje. Erinevalt teistest multikatest oli kõik moonutatud, teravate servadega ja nurgeline nagu saksa ekspressionismis. Maailm oli kohutav, groteskne paik. Täispikk film aga on pisut liiga viimistletud, ümar ja puhas, nii et see ei tõuse päris samadesse kõrgustesse sarjaga. Siiski on säilinud palju sellest, mis tegi ka sarja ägedaks – veider, kiiksuga huumor ja Zimi kordumatult dramaatiline hääl.

14. "Stockholm" ("Stockholm")

"Stockholm" pole film, mis sukelduks sügavale psühholoogilistesse keerdkäikudesse, vaid pigem tutvustatakse lihtsalt sündmust, 1973. aasta pangaröövi Stockholmis, mille järgi sündroom nime sai. Ja tuleb välja, et see sündmus on jabur nagu Coeni vendade must komöödia. Ethan Hawke on filmi nael. Ta on maniakaalne ja lärmab palju. Sedasorti veidi hullude esituste puhul on raske eristada suurepärast näitlemist lihtsalt kõige aktiivsemast näitlemisest, aga Hawke'i rollisooritus on karismaatiline, haarav ja dünaamiline.

15. "Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame")

Tegemist ei ole hea filmiga. Sel aastal on olnud palju filme, mis on kordades paremad kui see hajevil CGI-üledoosiga segadusepundar. Kuid siiski-siiski, otsustasin anda viimase edetabelikoha "Lõppmängule", olgugi, et mitte niivõrd filmile, vaid kui kinoaasta märkimisväärsele sündmusele, millega kulmineerub Marvel Studio filmiuniversumi kassahittide trend.

Kassaedu võib kunstilisest vaatepunktist olla küll täiesti ebaoluline, ent "Lõppmäng" võib saada filmiajalukku kui kõigi aegade suurima kassaga film. Striimimine kogub populaarsust ja mitmed uued märkimisväärsed filmid jõuavad publikuni hoopis Netflixi kaudu, nagu näiteks "The Irishman", "Marriage Story" või "Invader Zim: Enter the Florpus".

Lauri Kaare
filmilevitaja

"Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame")

11 aastat ja enam kui 20 filmi tõi meid sellesse hetke. 3-tunnine superkangelaste superfilm oli laetud nii võimsatest emotsioonidest, adrenaliinist ja puhtast liigutusest, et sellele ei olnud lõppeval aastal minu jaoks ekraanil võrdset. Au ja kiitus Joe ja Anthony Russole, aga ka kogu Marveli kinouniversumi peaarhitektile Kevin Feige'ile, kelleta selline massiivne piltmõistatus poleks võimalikuks saanud.

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")

Must tragikomöödia pisikesest paadunud hitlerjugendist, kelle kujuteldav sõber on Adolf ise!?

"Parasiit" ("Gisaengchung")

Film, mis on sama räpane, kurbnaljakas ja igasugust loogikat eiravate ootamatute pööretega nagu lõppev aasta ise. Film, mis võtab ära parima võõrfilmi Oscari, mida me kõik nii väga ühele teisele filmile ihkame.

"Tõde ja õigus"

John Fordi vestern Eesti moodi

"Meie" ("Us")

Jordan Peele tõestamas, et talle stsenaariumi Oscari tooud "Kao ära" ("Get Out") polnud mingi õnnelik juhus, vaid mees ongi arvestatav jõud.

"Nugade peal" ("Knives Out")

Palju parem Christie kui mistahes ametlikud Agatha Christie lugude ekraniseeringud lähemast või kaugemast minevikust. Nimeka ansambli nauding materjalist ja üksteise seltskonnast on nakkav ning Benoit Blanc võiks anda Craigile uue sarja, nüüd kui Bondi kabuur uuel aastal lõplikult varna riputatakse.

"John Wick 3: Parabellum" ("John Wick: Chapter 3 - Parabellum")

100% puhas adrenaliin, kui kasutada lööklauset Keanu action-debüüdi "Point Break" (1991) postrilt. Suure muusikalisõbrana olen alati hinnanud perfektset koreograafiat ja seda on siin silmini. 4. peatükk juba 2021. aasta mais.

"Abielu lugu" ("Marriage Story")

Lavastaja-stsenarist Noah Baumbachi poolt Adam Driverile ja Scarlett Johanssonile korraldatud emotsionaalne striptiis pigistab mõlemas peaosatäitjast välja senise karjääri parimad osatäitmised ning peaks tooma Netflixile kaasa nii mõnegi Oscari nominatsiooni, ennekõike peaosade, stsenaariumi ja lavastaja kategoorias.

Kerttu Kaldoja
ERR Menu vastutav toimetaja

Sel aastal oli keeruline valida parimaid, kuna väga sügavat muljet jätnud filme oli pigem vähe, kuid samas jäi hingele päris mitu linateost, mida ei jõudnudki ära vaadata.

1. "Piitsavars" ("Beanpole")

Kõige rohkem liigutanud ja elamust pakkunud film aasta jooksul.

2. "Tõde ja õigus"

Kodune maailmamasti film.

3. "Roheline raamat" ("Green Book")

Südamlik ja kaasahaarav, uus "Intouchables".

4. "Ärtuemand" ("Queen of Hearts")

Mõnes mõttes tüüpiline Põhja-Euroopa film, teisalt vastupandamatult ja vastikust tekitavalt kaasahaarav.

5. "Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts" ("Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society")

Lihtne ja ilus.

6. "Rändlinnud" ("Birds of Passage")

Kõige omanäolisem filmikogemus 2019. aastast kindlasti.

7. "Nugade peal" ("Knives Out")

Vana hea krimilugu kõige söödavamas kastmes.

8. "Naudi, armasta ja jookse kiiresti" ("Plaire, aimer et courir vite")

Natuke unine, natuke nukker, aga täiesti nauditav.

9. "Külm sõda" ("Cold War")

Mustvalget filmikunsti pole kunagi liiga palju. Eriti, kui sisu ka on.

10. "Klaus"

Võib-olla tingitud kestvast jõulumeeleolust, aga võib-olla ka sellest, et oli tegelikult vaatamist väärt.

11. "Skandinaavia vaikus"

Eesti filmi hüvanguks, jäi küll esikümnest välja, aga tahaks ära ikka märkida.

Dagmar Reinolt
filmispetsialist

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

"Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodovar

"The Irishman", rež: Martin Scorsese

"Hirvenahk" ("Deerskin"), rež: Quention Dupieux

"Piitsavars" ("Beanpole"), rež: Kantemir Balagov

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach

"Ford vs Ferrari" ("Le Mans 66"), rež: James Mangold

"Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

"Matthias & Maxime", rež: Xavier Dolan

"Marriage Story", rež: Noah Baumbach

Kaupo Liiv
filmilevitaja

Huvitav aasta on olnud. Igasugused rekordid on löödud ja väga erinevaid filme on kamaluga tulnud. Kuigi häid filme oli päris palju, ei leidnud ma juba teist aastast järjest sellist filmi, mida ma tõesti armastaksin ja tahaksin kordi ja kordi vaadata. See ei tähenda, et poleks, millest kirjutada ning ei saaks ühte nimekirja teha.

Suutsin kokku lugeda, et olen sel aastal ära vaadanud 121 filmi, mille valmimisaastaks on 2019. Jätan välja kõik filmid, mis on küll sel aastal linastunud, aga tehtud juba aastal 2018 või varem.

1. "Parasite" ("Parasiit"), rež: Bong Joon-ho

2. "Tasujad: lõppmäng" ("Avengers: Endgame"), rež-id: Anthony Russo, Joe Russo

3. "The Farewell", rež: Lulu Wang

4. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of a Lady on Fire"), rež: Celine Sciamma

5. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

6. "Marriage Story", rež. Noah Baumbach

7. "Dolemite is My Name", rež: Craig Brewer

8. "The Peanut Butter Falcon", rež-id: Tyler Nilson, Michael Schwartz

9. "Peoloomad" ("Animals"), rež: Sophie Hyde

10. "Weathering With You", rež: Makoto Shinkai

11. "Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit"), rež: Taika Waititi

12. "Rocketman", rež: Dexter Fletcher

13. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

14. "Valu ja hiilgus" ("Pain & Glory"), rež: Pedro ALmodovar

15. "Booksmart", rež: Olivia Wilde

16. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood"), rež: Quentin Tarantino

17. "Alita: sõjaingel" ("Alita: Battle Angel"), rež: Robert Rodriquez

18. "Tähtede poole ("Ad Astra"), rež: James Gray

19. "The Last Black Man in San Francisco", rež: Joe Talbot

20. "Nugade peal ("Knives Out"), rež: Rian Johnson

21. "Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

22.-23. "Jaanipäev ("Midsommar"), rež: Ari Aster

22.-23. "Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

24. "The Irishman", rež: Martin Scorsese

25. "Fisherman's Friends", rež: Chris Foggin

Donald Tomberg
Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja

1. "Andrei Tarkovski. Film kui palve", rež: Andrei A. Tarkovski

Film sellest, milleks üldse filme teha. Ja muustki. Ja see kõik on nii 20., 19. ja veel kaugem sajand...

2.-3. "Ükskord Hollywoodis", rež: Quentin Tarantino

Retseptsioon on seni tõstnud esile peamiselt seda, et Tarantino kordab ennast. Ei korda, mis siis, et käekiri on kohe äratuntav. Arendab hoopis oma põhiteemasid edasi. Vägivald, mis tema puhul justkui kaubamärgiks, mida vaatajad temalt ootavad, on Tarantinol alati seotud moraalse valiku teemaga. Tarantino on paljukäiatud "mängult ja päriselt" teemat astmeliselt arendades tabav, üsna julge ja ka originaalne. Kinematograafia (film on illusioon, mis loob omakorda tegelikkust) on Tarantinole ühtlasi alternatiivse (ja parema) ajaloo võimaldajaks, aluseks ja suunajaks, sarnaselt oli see ka "Vääritutes tõbrastes".

Ja muide, kas see, et alternatiivajalugu on viimastel aastatel telesarjades trendikaks saanud, pole mitte suuresti just "Vääritute tõbraste" teene? Ütleksin, et Tarantino üritab vaatajaga pidevalt dialoogi pidada, aga temas nagu postmodernismi ikoonis tahetakse ikka eelkõige näha cooli kinolinal verevalajat.)

2.-3. "Riiklikud matused", rež: Sergei Loznitsa

Monteeritud arhiivikaardrid Stalini surmast, mälestamisest ja matustest. Kaadrid on restaureeritud, filmilint ei säbruta, ega suuna vanununa vaataja meelt, justkui näidataks ei tea kui ammu toimunut. Kestus 135 minutit ilma filmisiseste kommentaarideta aitab toda aega lähemale tuua, või siis aitab aru saada, et me ei olegi toonasest nii kaugel kui ehk arvame.

Filmis paljud nutavad siiralt, üldse on väga tundeline film, loovisikud kirjutavad spontaanselt Stalinile järelehüüdeks luuletusi, mis tänavatel krappidest kostavad. Kui vaadata, mis tänapäeval toimub, siis tundub, et paljud pisarad ei ole vist siiani kuivanud. Kommunism on jätkuvalt popp ja noortepärane.

4.-5. "Parasiit", rež: Bong Joon-ho

Paremad Aasia filmid suudavad vahetada filmisiseselt žanre niisama loomulikult nagu eesti keeles toimub vältevaheldus. Tugev sotsiaalne draama. Traagiline lugu ja absurdikomöödia üheskoos.

4.-5. "Jokker", rež: Todd Phillips

Tagurpidi pööratud Scorsese "Taksojuht" ning selleks, et see ümberpööramine kahe silma vahele ei jääks, on mängus ka Robert De Niro, kes kehastab justkui "Taksojuhi" Travis Bickle'i peegelpilti, teisikut."Taksojuhile" "Jokker" siiski järele ei jõua.

Aastaid tagasi üllatas Christopher Nolan vaatajaid sellega, et arendas koomiksikujust Batmanist psühholoogilise karakteri ja muutis Gotham City tervikuna nii realistlikuks kui koomiksiraam lubas. Phillips jätkab Nolani poolt algatatut ja üllatab nüüd (justkui) sellega, et psühhologiseerib antikangelase, ning asetab vastutusekoorma halva sünnitamisel ühiskondlikule elukorraldusele.

Kuidas tahes, mõtteainet ta annab igal juhul ning Joaquin Phoenix mängib hästi. Kuna käes on ju ikkagi 21. sajand ja inimkond vääramatu progressi poole liikudes üha õnnelikum ja vabam, siis kardeti, et see film võib kaasa tuua tänavarahutused.

Nähtutest ei saa nimetamata jätta ka dokki "Eirates gravitatsiooni", rež-id: Jimmy Chin ja Elizabeth Chai Vasarhelyi

Film sellest, kuidas kaljuronija Alex Honnold valmistub turvavarustuseta vallutama maailma ohtlikuimat kaljuseina, 900 meetri kõrgust mäge El Capitan. Ja vallutabki! Mission impossible tegelikkuses. Karge elu, ja see tuleb ka filmist läbi.

Aga eesti filmidest, kellel on  mahti, see saab vaadata ja imestada näiteks Eeva Mägi lühidokki "Süda Sõrve sääres". Kui siin n-ö komponente (mida on pealegi vähe) nimetada, siis tunduks vast, et "siit ei saa küll midagi tulla". Film, mida vaadates tundub, et see on tehtud umbes kolme rublaga. Jah, rubla eest saab vähem kui euro eest. Hea küll, tegelikult läks ilmselt veidi rohkem maksma.)Ja see on täiesti suurepärane film! 

Mati Kaalep
Kultuuriministeeriumi audivisuaalnõunik

Pakuksin pikema nimekirja asemel sel aastal välja pigem TOP5:

1. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

2. "Parasiit" ("Gisaengchung"), rež: Bong Joon-ho

3. "Tõde ja õigus", rež: Tanel TOom

4. "Soosik" ("The Favorite"), rež: Yorgos Lanthimos

5. "Transiit" ("Transit"), rež: Christian Petzold

Johannes Lõhmus
filmikriitik

"Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

Oskuse eest kaevuda inimhinge sügavustesse visuaalseid järeleandmisi tegemata ja suutes tegelasi algusest lõpuni järjepanu tükkideks lahti võtta ja tagasi kokku panna ilma tervikut lõhkumata. Aasta kõige kehalisem kinoelamus ja ainus film tänavu, mille vaatamise ajal oli tunne, et seda oleks vaja suurelt ekraanilt kindlasti uuesti vaadata. 

"Jaanipäev" ("Midsommar"), rež: Ari Aster

Väga meisterliku visuaalse ruumi loomise eest ja oskuse eest selles maailmas oma reeglid kehtestada, mis suudavad nii filmi tegelasi kui pealtvaatajaid panna end kõhedalt, abitute ja rumalatena tundma. Aasta visuaalselt nauditavaim kinoelamus. 

"Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Kollektiivse tänutunde tekitamise eest Eesti filmikunsti suhtes ja oskuse eest rääkida üldinimlikku lugu ilma rahvuslikku paatosesse laskumiseta. Samas oskas Toom teha seda suursuguselt, just nii, nagu inimeseks olemine väärib. Aasta kõige rõõmustavam kinoelamus. 

"Loojang" ("Sunset"), rež: Laszlo Nemes

Oskuse eest luua 2019. aasta Tallinna ja 1913. aasta Budapesti vahele õõvastav sild, mille noori ühendab ühelt poolt ebakindlust ja pettumust tekitav argireaalsus ning teisalt igatsemine mingisuguse muinasjutulise esteetilise ilust ja päikesest särava pääsetee suunas. Aasta kostüümidraama. 

"God Exists, Her Name is Petrunya", rež: Teona Strugar Mitevska

Tunde tekitamise ja lootuse andmise eest, et vahel võib impulsiivne isepäine käitumine seljatada nii traditsioonilise patriarhaadi ja/kui/või lämmatavate lapsevanemate terrori. Aasta külakomöödia. 

"Studio 54", rež: Matt Tyrnauer

Meeldetuletuse eest, et lõbu tuleb doseerida endale sobivates kogustes ja elu algab elutervest suhtumisest. Aasta lõbusaim dokk. 

"Mid90s, rež: Jonah Hill

Noore poisi suureks saamise vajaduste usutava, põneva ja kaasahaarava kujutamise eest. Noor saab olla ainult teiste noortega koos ja kasvada on parem oma kogemusi jagades, vahel haiget saades ja kindlasti väga-väga-väga palju naerdes. Aasta noortefilm, mis soovitav vaatamine igale lapsevanemale. 

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-Ho

Klassivõitluse ja inimlikkuse dilemmade julge ja omanäolise kujutamise eest, mis võimaldab tõsise temaatika maskeerida lihtsasse ja kohati meelelahutuslikku vormi, mis sünnitab mõjusalt meeldejääva visuaalse groteski. Üks aasta emotsionaalselt rikkalikumaid kinoelamusi. 

"Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodovar

Mineviku raskuse alla mattumise ohtlikkuse värvikirevasse, sooja filmikeelde panemise ning Antonio Banderase kütkestava rolli eest. Aasta vanamehe film. 

"Cold Case Hammarskjöld", rež: Mads Brügger

Vandenõuteooriate, palgasõdurite, mõrvade ja epideemiate oskuslikult mängulise paljastamise ja välja mõtlemise eest. Aasta põnevaim (dokumentaal)film. 

"Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood"), rež: Quentin Tarantino

Lavastaja pehmema poole näitamise ja jäägitu filmimaagiasse uskumise ning ajaloos tuhnimise eest. Aasta sõbrafilm. 

"Riiklikud matused" ("State Funeral"), rež: Sergei Loznitsa

Meeldetuletuse eest, et meil on õnn elada märkimisväärsete vabaduste ja üsna suure turvalisuse ajastul. Aasta teekonnafilm. 

"Oleg", rež: Juris Kursietis

Inimese hapruse erakordselt realistliku kujutamise eest, mis paneb mõtlema vireluse olemusest rikka ja viisaka Lääne-Euroopa fassaadi varjus. Eriti oluline film Brexiti ja muu populistliku kamarajura valguses. Aasta draama.

"Ford v Ferrari" ("Le Mans '66"), rež: James Mangold

Klassikaliselt hea Ameerika kinokunsti demonstreerimise eest, mis näitab, et lugu on olulisem kui eriefektid, karakterid on tähtsamad kui liibuvad kostüümid ja sisemine säde on suurim supervõime. Aasta seiklusfilm. 

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach 

Valusalt aktuaalse ja vihaleajavalt ebavõrdse teemakäsitluse eest tuntud kenloachilikus headuses. Aasta kõige ebamugavam film. 

"Talv vihmametsas", rež: Anu-Laura Tuttelberg

Looduse ilu ja nukufilmi esteetika imekauni kombinatsiooni eest. Aasta kauneim eksperimentaalfilm. 

Katre Valgma
filmilevitaja

Minu 2019. aasta 10 suurimat filmielamust, linastusmisaja järjekorras:

1. "Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

2. "Roma", rež: Alfonso Cuarón (Netflix)

3. "Parasiit" ("Parasite"), rež: Joon-ho Bong

4. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time... in Hollywood"), rež: Quentin Tarantino

5. "Ohakalind" ("The Goldfinch"), rež: John Crowley

6. "Downton Abbey", rež: Michael Engler

7. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

8. "Doktor uni" ("Doctor Sleep"), rež: Mike Flanagan

9. "Ford v Ferrari" ("Le Mans '66"), rež: James Mangold

10. "Marriage Story", rež: Noah Baumbach (Netflix)

Kui lisada veel 2 filmielamust, mis on nähtud, aga Eestis linastuvad 2020. aasta alguses, siis need on:

11. "Bombshell", rež: Jay Roach (linastub Eesti kinodes 17.01)

12. "Little Women", rež: Greta Gerwig (linastub Eesti kinodes 24.01)

Liisi Rohumäe
PÖFFi programmi koostaja

"Varjatud elu" ("A Hidden Life")

Terrence Malicku uus film on järjekordne visuaalne triumf, aga veelgi enam haaras mind selle tõestisündinud lool põhineva filmi sisu. Kuidas olla hea inimene? Kui raske see on? Kui lihtne on minna vooluga kaasa? Olla nii oma tegudes, ütlemistes, mõtetes ja ka südames üks ja seesama inimene? Vot, see on saavutus. Leian ennast ikka ja jälle sellele filmile mõtlemast.

"Tagasi kodus" ("Coming Home Again")

Ühelt poolt on see ju niivõrd lihtne film – laps hoolitseb oma haige ema eest. Enamik tegevusest leiab aset ühes korteris. Aga ei ole midagi sügavamat ja kaalukamat kui lapse ja lapsevanema omavaheline suhe. Seal sees on nii palju ilu ja valu. Wayne Wangi "Tagasi kodus" suudab selle kõik esile tuua. Ma saan aru nii lapsest kui vanemast. Ma tunnen oma kontides, kui raske neil on. Ma tunnen oma südames, kui palju armastust seal on. Ei ole just palju filme, mis seda suudaksid.

"Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria")

Pedro Almadovar ja Antonio Banderas on suurepärased partnerid ja see on suurepärane film. Üdini almadovarilik, kuid samas ootamatu. Portree kunstnikust, mis seab esiplaanile tema inimlikkuse. Soe, humoorikas ja mõtlemapanev.

Ma ei ütle seda just tihti - tahan seda filmi uuesti vaadata.

"Marriage Story" ("Abielu lugu")

Noah Baumbach on loonud suurepäraste näitlejatööde (Adam Driver ja Scarlett Johansson) ja väga hea dialoogiga draama ühest lahutusest, kus pole ühtegi üleliigset stseeni. See film armastusest ja kõigi selle eri varjunditest mõjub kohati suisa dokumentaalsena. Eraldi tuleb esile tõsta Laura Derni fantastilist kõrvalosatäitmist California advokaadina. Usun, et see viib ta Oscari-kujukeseni välja.

"Parasiit" ("Parasite")

Bong Joon-ho imetlusväärne ja ülimalt haarav film klassivahest ja ebavõrdsusest paneb ühel ajal naerma ja kaasa mõtlema. Suurepärane režii, julged süžeepöörded ja väga hea näitlejateansambel teevad sellest ühe 2019. aasta eredama ja nauditavama teose.

Triin Rohusaar
filmispetsialist

Jätkan traditsiooni ja toon välja 10 lemmikut Eesti kinolevist umbes juhuslikus järjekorras:

"Aasta täis draamat", rež: Marta Pulk

"Marju Lepajõe. Päevade sõnad", rež: Vallo Toomla 

"Surematu", rež: Ksenja Okhapkina

"Mees, kes üllatas kõiki", rež-id: Natalya Merkulova, Aleksei Tšupov

"Vanamehe film", rež-id: Mikk Mägi, Oskar Lehemaa

"Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

"Skandinaavia vaikus", rež: Martti Helde

"Peep Puksi lugu" , rež: Raimo Jõerand

"Ükssarvik", rež: Rain Rannu

"Karv", rež: Oskar Lehemaa

Sel aastal Eesti lastekaid ja spordikaid vaatama ei jõudnud. Ehk õnnestub veel kunagi need ka ära näha. 

Annika Koppel
filmikriitik

1. "Majakas" ("The Lighthouse")

Suur üldistusjõuga stiilne film, mis sunnib vaatama nii endasse kui kaugemale.

2. "Jokker" ("Joker")

Efektne ja ärritav, tabab otse ajastu närvi, hea, peaegu et piiripealne osatäitmine Joaquin Phoenixilt.

3. "Tõde ja õigus"

Kordaläinud Tammsaare tüviteksti ekraniseering, mis suudab kaasa haarata ja tegelaste võitlused koduõuest suuremasse mastaapi tõsta.

4. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria")

Nostalgia! Hea, et Pedro Almodóvar on taas vormis ja Antonio Banderas peaosas saab kindlasti mõne auhinna.

5. "Parasiit" ("Parasite")

Terav käsitlus tänapäeva maailmast, mis seob ka mineviku ja näitab paralleelmaailmu, milles inimesed elavad.

6. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollwyood")

Tarantino ja Hollywoodi kuldaeg. Puhas rõõm, ei muud.

7. "Meie" ("Us")

Õudusfilm, mis rabab tõlgendusvõimalustega. Nimetatud ka ajastuportreeks.

8. "Meemaa" ("Honeyland")

Üllatus Põhja-Makedooniast, linastus PÖFFil. See dokumentaalfilm, mis sama hästi võinuks olla ka mängufilm, rabas ehedusega – teemaks keskkond ja meie jalajälg planeedil.

9. "Salajane haigla" ("The Cave")

Dokumentaalfilm Süüria sõjast ja sellest , uidas inimesed äärmuslikes tingimustes vastu panevad. Šokk ja valus vaatamine, aga vajalik, et maailm ja ümbritsevat paremini mõista.

10. "Surematu"

Poeetilise pildiga dokumentaalfilm, kus näidatakse, kuidas inimesi juba lapsest saati ideoloogiale allutatakse ja neist kuulekaid käsutäitjaid vormitakse.

Maria Ulfsak
filmikriitik, Eesti Ekspressi filmitoimetaja

1. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of a Lady On Fire")

2. "Majakas" ("The Lighthouse")

3. "Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")

4. "Valu ja hiilgus" ("Pain and Glory")

5. "Abielu lugu" ("Marriage Story")

6. "Parasiit" ("Parasite")

7. "Proxima"

8. "Piitsavars" ("Beanpole")

9. "Ja siis me tantsisime" ("And Then We Danced")

10. "Rocketman"

Valner Valme
ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja

1. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood", rež: Quentin Tarantino

2. "Rändlinnud" ("Birds of Passage", rež-id: Cristina Gallego, Ciro Guerra

3. "Le Mans '66" ("Ford vs Ferrari"), rež: James Mangold

4. "Atlantics", rež: Mati Diop

5. "Õnnelik Lazzaro" ("Lazzaro Felice"), rež: Alice Rohrwacher

6. "Iirlane" ("The Irishman"), rež: Martin Scorsese

7.  "Külm sõda" ("Cold War"), rež: Pawel Pawlikowski

8. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodóvar

9. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

10. "Tõde" ("La Verite"), rež: Hirokazu Kore-eda

11. "Roheline raamat" ("Green Book"), rež: Peter Farrelly

12. "Rannaparm" ("The Beach Bum"), rež: Harmony Korine

13. "Arktika" ("Arctic"), rež: Joe Penna

14. Velvet Buzzsaw, rež: Dan Gilroy

15. "Asepresident" ("Vice"), rež: Adam McKay

16. "Tähtede poole" ("Ad Astra"), rež: James Gray

17. "Silver Lake: Los ANgelese müsteerium" ("Under the Silver Lake", rež: David Robert Mitchell

18. "Geenius ja hullumeelne" ("The Professor and the Madman"), rež: Farhad Safinia

19. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

20. "The Red Sea Diving Resort", rež: Gideon Raff

Karlo Funk
filmispetsialist

"Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodovar

Almodovari filmid on märkamatult tasanenud, neis on vähem teravaid konflikte ja rohkem tasakaalukat draamat. Ometi ei nõustu need tegelased loobuma oma loomingulistest veendumustest ning režissöör peegeldab neid konflikte loomuliku elegantsiga.

"Rändlinnud" ("Birds of Passage"), rež-id: Cristina Gallego, Ciro Guerra

"Rändlinnud" mõjub veidi nagu täiesti tundmatu maa muinasjutt, ent võtab kiirelt suuna Ladina-Ameerika iseloomulikule narkosaagale. Nii seosed kui sündmustekäik on ühtaegu rituaalsed ja ootamatud. Kui David Lynch oleks eales teinud mõne antropoloogilise filmi, siis ilmselt just sellise.

"Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Naistest võimul on tehtud erinevaid filme, aga Lanthimos jätab kostüümidraamast välja väärika ajalookuvandi ja valab vaatajale topsi puhast piiritust. Nagu ka tegelased, on film ühtaegu sarmikas, silmakirjalik ja otsekohene.

"Hail Satan?", rež: Penny Lane

Dokumentalistika ja sõnavabaduse teemad on omavahel tihedalt seotud. Kui aga sõnavabaduse eest võitlejad on Ameerika satanistid, muutuvad seosed religiooni, vaba arvamuse, avalikku ja meedia vahel väga keeruliseks, ning tulemuseks on kommete komöödia, mida ükski stsenarist usutavalt kokku kirjutada ei suudaks.

"Esimene armastus" ("First Love"), rež: Takashi Miike

Režissöörina on Takashi Miike suutnud teha umbes sama palju filme kui Tallinnfilm aastakümnetega kokku. Ilmselt tänu pidevatele tähtaegadele on ka "First Love" veidi suvaline, kuid samas toorelt vaimukas kvintessents kõigist neist lugudest, kus võistlevad jõugud ajavad kadunud uimastipakkide jälgi.

"Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of the Lady in Fire"), rež: Celine Sciamma

"Põleva tütarlapse portree" paistab esmapilgul üsna konventsionaalne kammerlik draama. Üksik saar paar sajandit tagasi, kaks noort naist, kokku lepitud abielu ja tellitud maal viivad paratamatult modelli ja kunstniku keelatud suhteni. Filmi muudavad hüpnotiseerivaks näitlejad ja tundlik looritatu pilk loole, mis võiks plahvatada mässuks väljakujunenud korra vastu, aga ei tee seda.

"Kui lammastest saavad lõvid" ("When Lambs Become Lions"), rež: Jon Kasbe

Salaküttimine Aafrika kaitsealadel on probleem, kus segunevad erinevad põletavad teemad. Vähestes dokkides õnnestub seda aga näidata omamoodi etnograafilise spiooniloona, kus kaamera on ligi pääsenud nii vibuga relvastatud salakütile, tema tööandjale kui korralikult relvastatud pargivalvuritele. Film jõuab nende kõigi lihtsalt mõisetavate valikute ja motiivideni.

"Mõned koletised" ("Some Beasts"), rež: Jorge Riquelme Serrano

Noore Tšiili režissööri teine film viib keskklassi perekonna kolm põlvkonda saarele puhkusele. Niipea, kui nende ainus abiline kaob, teisenevad soojad peresuhted väikesteks vastasseisudeks ning järele jäävad enam-vähem kalkuleeritud, majanduslikud ja seksuaalsed huvid. Haneke või Pasolini vaimus lavastatud draama on filmina meisterlik ja täpne ning reaalsusena kõhe ja ebamugav. Just nii, nagu uuenduslikud filmid sageli.

"Oleg", rež: Juris Kursietis

Läti režissöör mahutab sotsiaalkriitilise draama raamistikku ära intrigeeriva loo vaimsest vägivallast ja kontrollist. Kuigi film on igal hetkel realistlik, hoiavad tugevad tegelased psühholoogilse põneviku vaimus pinget ja konfliktid ei taandu lihtsalt mõistetavatele vastasseisudele Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.

"For Sama", rež-id: Waad Al-Khateab ja Edward Watts

Pärast arvukaid dokfilme Süüria sõjast on "For Sama" pildiliselt veel süngem kui võiks oodata. Mässuliste aladel tegutsesid pärast haiglate pommitamist põrandaalused haiglad, mida pidasid arstid, kes moraalsetel põhjustel ei saanud kõike selja taha jätta ja põgeneda. Vormilt on "For Sama"  ema poeetiline päevik, kirjutatud oma sõja jalus sündinud lapsele.

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

"Parasiidis" ei ole midagi delikaatset, saladuslikku või visuaalselt suurejoonelist, küll aga ainulaadne kombinatsioon erinevat tooni huumorist ja mänglevast kergusest jutustamisel. Režissöörina võtab Bong Joon-ho erinevatest žanritest talle vajalikud jupid ja ehitab üles anarhistlikult rõõmsa filmi kokkuhoidvast perekonnast, kellel ei ole midagi kaotada.

Mikk Granström
Justfilmi tegevjuht

Minu hinnangul oli 2019. filmiaasta väga hea ja põnev, huvitavaid ja inspireerivaid teoseid oli nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Palju filme jäi ka välja, mida oleks tahtnud mainida. Valikut oli teha väga keeruline ja tegelikult allolevad 10 filmi võiksid kõik olla ka teises järjekorras.

1. "Süsteemi error" ("System Crasher"), rež: Nora Fingscheidt

Võimsate osatäitmistega film, mis kõnetab ja haarab vaatajat esimesest hetkest alates. Lugu on jutustatud suurepäraselt ja ka meisterlikult lavastatud. Eriti märkimisväärne on, et tegu on režissöör Nora Fingscheidti debüütfilmiga. Kindlasti selle aasta üks paremaid filme.

2. "Meemaa" ("Honeyland"), rež-id: Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov

Peenelt ja kaunilt jutustatud lugu inimese ja looduse õrnast tasakaalust suure üldistusvõimega filmis võtab kliima- ja keskkonnaprobleemid paremini kokku kui nii mõnigi teine dokumenaal. Lisaks on film suurepärase visuaaliga.

3. "Antigone", rež: Sophie Deraspe

Film paigutab samanimelise Sophoklese tragöödia tegelased tänapäeva Kanadasse, kus tegelaste võitlus enda eksistentsi ja ideaalide nimel haarab vaatajat esimesest kaadrist. Meisterlikult jutustatud ja lavastud lugu koos suurepäraste osatäitmistega. 

4. "The Irishman", rež: Martin Scorsese

5. "Finky", rež: Dathai Keane

6. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

7. "Ilma suuta tüdruk" ("Girl With No Mouth"), rež: Can Evrenol

8. "Metsa boyz" ("Boyz In The Wood", rež: Ninian Doff

9. "Kristuse ihu" ("Corpus Christi"), rež: Jan Komasa

10. "Lotte ja kadunud lohed", rež-id:  Heiki Ernits, Janno Põldma

Helmut Jänes
PÖFFi programmi koostaja, HÕFFi korraldaja

Nägemata taas väga suurt osa kinodesse või otse voogedastus kanalitesse jõudnud ja sealjuures kindlasti ka väga häid ning olulisi filme (sh Tarantino ja Scorsese viimased ülistatud teosed), ei pretendeeri edetabel mingile objektiivsusel. Pigem peegeldab see killukest sellest vähesest, mida 2019. aastal nägin ning mis kõige rohkem suutsid mind paremal või miks ka mitte halvemal, aga erilisemal moel erutada. Ühesõnaga filmid, mis paistsid teistest rohkem silma.

Kahjuks pidin tabelist välja jätma sellised igati vaatamist ja soovitamist väärt filmid nagu "Jänespüks Jojo" (Taika Waititi), "Meie" (Jordan Peele), "Soosik" (Yorgos Lanthimos) ja"Elu tähtede keskel" (Claire Denis), mis lihtsalt füüsiliselt TOP10 hulka ei mahtunud. Eks siis teine kord.

Eriauhinna annaksin korraga n-ö ansamblitööle silmapaistva žanrifilmi edendamise eest kuuele Eesti täispikale filmile, mis küll panevad kohati piinlikusest kohmetuma, kuid mind kui žanrifilmide suurt sõpra siiski uskuma, et Eesti žanrifilm liigub õigel rajal. Jutt käib filmidest "Jeesus juhatab sind kiirteele", "Vanamehe film", "Kiirtee põrgusse", "Kõhedad muinaslood", aga miks mitte siia nimekirja lisada ka "Ükssarvik" ja ma ei saa mööda minna ka nähtusest nimega "Õiglus" (antagu mulle andeks, kui mul nüüd mõni film nimetamata jäi). Eeltoodud filmide mängulisus ja lustimine žanrikino reeglitega on midagi sellist, mida Eesti kinos tavaliselt ei näe, ja see on kiiduväärt tulemus.

Aga minu tagasihoidlik tabel oleks siis järgmine:

10. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Philips

Veneetsia festivali võidufilm ja üks Oscari pretendente. Provotseeriv, vastik, šokeeriv ja tulevikku vaatav… Teistmoodi koomiksifilm, mis mõneti ka üllatuslikult tõusis üheks tulutoovamaks filmiks sel aastal. Isiklikult mitte minu suur lemmik, kuid väga oluline ja märgiline teos igatahes.

9. "Piitsavars" ("Beanpole"), rež: Kantemir Balagov

See kalkides toonides teise maailmasõja järgne lugu muserdatud Leningardi linnast ja kalgistunud sõja läbi elanud inimestest ei lase sinust veel tükk aega pärast vaatamist lahti. Jääb hinge närima. Sokurovi õpilane Balagov valdab kunsti, kuidas teha meeldejäävat filmi. Paljud seda ei oska.

8. "Ööbik" ("The Nightingale"), rež: Jennifer Kent

Film, mis lõpuks meie kinolevisse ei jõudnudki. Kohati talumatult valus linateos 200 aasta tagusest Austraaliast. Kui lavastaja Kenti esimene film, ehe õudukas "Babadook" mängis rohkem kolli- ja paranoiafilmi elementidega, siis tema uus film on märksa realistlikum ja sellevõrra ka jubedam, pannes mõtlema, kas inimkond on 200 aastaga ikka paremuse poole liikunud?

7. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Pikemaid kommentaare ei vaja. Film, mida oli vaja. Tõi kinno ka need, kes viimati käisid kinos Nõukogude ajal või hea juhul siis, kui välja tuli "Nimed marmortahvlil". Ei salga, nutsin ka mina, nagu vist kõik need 250 000 inimest, kes seda teost on jõudnud kinno vaatama minna. Teist sellist filmi, mis niivõrd suurt rahvahulka puudutab, annab nüüd oodata.

6. "Jaanipäev" ("Midsommar"), rež: Ari Aster

Õudusfilmi renessanss. Täiesti eriline film omas kontekstis, mis kindlasti jäi paljudele kättesaamatuks. Ma ei tahakski lisada muud kui seda, et jään kannatamatult ootama Ari Asteri uut filmi.

5. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y Gloria"), rež: Pedro Almodovar

Hispaania vanameisri üks säravaid pärleid pärast mitmeid kehvemaid filme. Suure kirega tehtud teos lavastajale endale olulistel teemadel.

4. "Kuldne kinnas" ("Der goldene Hanschuh"), rež: Fatih Akin

Kohe kindlasti on see Akini pika karjääri ja Ameerika mägesid meenutava loomingu üks tippteoseid. Nagu Fassbinder ise oleks hauast tõusnud ja uuesti filme hakanud tegema. Kuigi filmi lühisünopsis lubab "lihtsat" sarimõrvarilugu 1970. aastate Hamburgis, siis on see üks kentsakamaid, stiilsemaid, naljakamaid, samas ka hirmsamaid lugusid, mida minu silm on viimastel aastatel näinud. Filmi teeb oivaliseks ka selle peaosatäitja Jonas Dassler, kes tabab groteskse peakangelase Fritz Honka olemust nii täpselt, et paremini oleks seda võimatu teha.

3. "Karv", rež: Oskar Lehemaa

Eesti filmiajakirjanike TOP5 edetabelisse Oskari lühifilm ei jõudnud…? Film, mis hakkab jaanuaris püüdma mainekal Sundance'i festivalil parima lühifilmi tiitlit ja mis enne seda on tiirelnud juba kümnetel festivalidel. Lavastaja on suur õudusfilmide ja eriti body horror'i fänn ja seda armastust žanri vastu on näha ka tema filmis (sh ka tema täispikas animatsioonis "Vanamehe film"). Esimene Eestis valminud õudusfilm (küll veel lühifilmi formaadis), mis lisaks vaimukusele on ka väga kvaliteetne ja stiilne. Noorest režissöörist Oskar Lehemaast me veel kuuleme!

2. "Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

Sellest mustvalgest ja kõigest limiteeritud kinoleviga Eestis välja toodud gootilike elementidega õudusfilmist on räägitud juba niipalju, et mul ei jää midagi muud üle, kui vaid eelöeldut korrata. Tegemist pole mitte aasta parima õudusfilmiga, vaid ühe olulisema filmiga käesoleval aastal. Kui vaid selliseid filme rohkem tuleks!

1. "Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

Vaimustav film. Komöödia ja tragöödia käsikäes. Üllatustest pungil terav ja salvav ühiskonnakriitika, mis ei karda näida jämekoomiline. Nautisin sellest enam kui kaks tundi kestvas mängufilmis igat sekundit. Kahtlusteta terviklikum ja mõjusam teos nähtutest käesoleval aastal.

Tõnu Karjatse
filmikriitik, ERR kultuuriuudiste toimetaja

Filmiaasta TOP5 on selgelt Eesti filmidest. Ei mäleta sellist aastat, kus oleks sedavõrd palju tugevaid dokumentaale ja ka animatsioone. Lühianimatsioonide leviprobleem on jätkuv aastast aastasse – tehakse, aga keegi ei näe neid.

"Aasta täis draamat", rež: Marta Pulk

Emotsionaalne ja kaasakiskuv portree ühest väikelinna neiust, kes otsustas pühendada aasta teatrivaatamisele. Sel filmil on kaks peategelast – Alissija kõrval ka teater, mis muutub noorele naisele tasapisi päris eluks.

"Surematu", rež: Ksenja Ohhapkina

Võimsa visuaalse väljenduslaadiga edasi antud pilt Siberi väikelinnast, mille üle on sõjardliku Kremli halvav vari. Võib-olla just sellest filmist on need kujundid, mis jäävad mälusopi ka siis, kui peale on ladestunud aasta jagu filme.

"Jeesus näitab sulle teed kiirteele", rež: Miguel Llanso

Eesti oma friigifilm, žanripuhas groteskne fantaasia, mida võib vaadata ka aastaid hiljem poliitilist konteksti tundmata.

"Kosmonaut", rež: Kaspar Jancis ja "Orpheus", rež: Priit Tender

Eesti animatsiooni üle võib uhke olla ja oodata tunnustusi maailma festivalidelt. Nii Tender kui ka Jancis näitavad uut tugevat isiklikku taset joonisfilmis, osutades Eesti joonisfilmi jätkuvale arvestatavusele üha enam digiteeruva animatsioonimaailma kontekstis.

"Talv vihmametsas", rež: Anu Laura Tuttelberg ja "Tiivad", rež: Riho Unt

Mitte ainult tasakaalu pärast siia loetellu pandud, sest ka Nukufilm on samuti äärmiselt kõva. Eesti animatsiooni suur pluss ongi selles, et meil tehakse autorifilme, isikupärased käekirjad ja meeldejäävalt edasi antud sõnumid ongi märk selle filmitööstuse haru elujõust.

"Süda Sõrve sääres", rež: Eeva Mägi

Leidlike lavastuslike ja stsenaristlike vahenditega edasi antud meeldejääv lühilugu ühest hääbuvast külast kusagil Eestimaa nurgas. Ka lühidokumentaalide poolest oli aasta väga hea.

"Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

Eesti kinodesse jõudnud täispikkadest levifilmidest poliitiliselt aktuaalseim. Samas on Peele'i õudusfilm ka vaadatav teistsugustes oludes kui 2019. aasta. Universaalne, aegumatu ja vapustav.

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach

Sotsiaalselt terava teemaasetusega, mille lahendus mängufilmis puudutab ka emotsionaalselt. Kuidas jääda inimeseks üleküpsenud kapitalismi tingimustes?

"The Irishman", rež: Martin Scorsese

Väga võimsa näitlejaansambliga stiilipuhas töö Scorseselt, nii nagu me teda tunneme. Just Scorsese on teinud Robert De Niro ja Joe Pesci sellisteks näitlejateks, kellena me neid teame, ning De Niro ja Pesci on omakorda loonud Scorsese karjääri. Scorsese meistritöö teostumine Netflixis on samuti ajastu märk.

"Killing Eve" ja "Too Old To Die Young"

Phoebe Waller Bridge'i "Killing Eve'i" on olnud kaks hooaega ja sari ei näi päris maha käivat. Suur osa selles õnnestunud osatäitmistel, eriti just Sandra Oh ja Jodie Comer. BBC all valminud sari on vaimukas, õudne ja haarav, romantilise maiguga krimidraama.

Nicolas Winding Refni minisari "Too Old To Die Young" on täis koledaid tegusid ja kurjategijaid, kuid õhkkond, mille Refn kujundab, pressib end vaataja mälusse. Minisarjal on konkreetne algus ja lõpp, käsiteldav ka ühe tervikliku filmina.

Sten Kauber
filmikriitik

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon Ho

Ülemaailmselt ühiskondlikult kõnetavad teemad meelelahutuslikus, kaasahaaravas ja žanre leidlikult remiksivas vormis, mis demonstreerib Bong Joon-ho vinget ja omapärast käekirja.

"Külm sõda" ("Zimna wojna"), rež: Pawel Pawlikowski

Puhas, esteetiline, harmooniline ja ilus traagiline armastuslugu, mis on üles ehitatud intiimselt ja seotud kokku kihiliselt ajastu pingetega.

"Piir" ("Gräns"), rež: Ali Abbasi

"Piir" käsitleb humaanse ja ebainimliku, sotsiaalselt aktsepteeritu ja aktsepteerimata, normatiivse ja mittenormatiivse, looduse ja kultuuri, ilu ja koleduse, hea ja halva, moraalse ja moraalitu vahelisi piire empaatiliselt fantaasiarikast põhjamaist maagilist realismi rakendades.

"Täiskuu aegu" ("Shabi Ke Maah Kamel Shod"), rež: Narges Abyar

PÖFF-i publikupreemia pälvinud Iraani traagiline armastuslugu, mis transformeerub emotsionaalselt läbiraputavaks ja pingeliseks psühholoogiliseks draamaks, avades radikaliseerumise tahke perekondlikul tasandil.

"Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

Nii vormiliselt kui temaatiliselt ägedalt viimistletud õudusfilm on kaasahaarav ja poliitiliselt relevantne, pakkudes mõtteainest meelelahutust unustamata.

"Marriage Story", rež: Noah Baumbach

Sundimatult aus, intiimne, eluline ja bergmanilik (vaata ka "Scenes from a Marriage") lugu lahutusest, mis on voolavalt ja köitvalt ülesehitatud ning mida saadab tihe dialoog ja suurepärased rollisooritused Scarlett Johanssonilt ja Adam Driverilt.

"Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Monument meie kultuuriloos.

"The Farewell", rež: Lulu Wang

Film, kus perekonnaliikme haigestumise tekitatud peredünaamika nihke avamise raames kohtub kultuurispetsiifilisus universaalsusega ausal, siiral, empaatilisel ja ehedal moel. Ilus, liigutav ja südamlik film.

"Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

Tervitatavalt tume, nihilistlik ja provotseeriv psühholoogiline karakteriuuring, mis tõi koomiksifilmide žanri nii sisulist kui visuaalselt värskust, muu hulgas Joaquin Phoenixi füüsilise esituse ja Hildur Guðnadóttiri mõjusa heliriba kaasaabil.

"Soosik" ("Favourite"), rež. Yorgos Lanthimos

Võimusuhted, võimuiha ja manipulatsioon kohtub Lanthimose rahutuks tegeva, kütkestava ja ainulaadse stiili poolt puudutatud ajastudraamaga. Tulemuseks on ootamatult lõbus ja tempokas teos, mis jääb meelde juba ainuüksi Olivia Colmani, Rachel Weiszi ja Emma Stone suurepäraste osatäitmiste poolest.

Seriaalid, mida tõstaks esile:

Terava ja süngelt koomiline meediamoogulitest perekonna võimuvõitlus "Succession"; sama tugeva stsenaariumiga liigutavalt humoorikas dramedy "Fleabag"; kurblike ja lõbusate toonidega meisterlikult balansseeriv "Russian Doll"; värskendavalt jabur ja leidlik libadokumentaal vampiiridest "What We Do in the Shadows"; ootamatult siiras ja muhe teismeliste seksi(või pigem seksuaalsuse)komöödia "Sex Education"; mõjusalt painava ja raske miljööga ning vilunud teemakäsitlusega "Chernobyl"; rõõmsalt leidlik broadcitylik animaseriaal suurtele sõprusest ja täiskasvanueast "Tuca & Bertie"; kauaoodatud originaalne ulmeanimasari "Rick and Morty".

Taavi Hallimäe
filmikriitik

1. "Marriage Story", rež: Noah Baumbach

Üks neid armastusfilme, mida ei soovita kellelgi koos oma armastatuga vaadata. Esmaklassilised näitlejatööd Scarlett Johanssonilt ja Adam Driverilt. Film, mis peab suure tõenäosusega ajaproovile vastu.

2. "Hirvenahk" ("Le Daim"), rež: Quentin Dupieux

"Hirvenahas" on üksjagu kunstilisi taotlusi ja palju musta huumorit, kuid kõige rohkem esineb seal siiski ülevoolavat empaatiat oma peategelase (Jean Dujardin) vastu. Dupieux' filmil on kaks peamist vaatamisrežiimi, millest esimese puhul on tegu kämpliku absurdihuumoriga, teise puhul räägitakse aga lugu posttraumaatilisest depressioonist ja raskustest sellega hakkamasaamisel.

3. "Parasiit" ("Gisaengchung"), rež: Bong Joon-Ho

"Parasiit" on väga selgete motiivide ning julgete tempo- ja žanrivahetustega film, mille lõpp tagab küll filmi üldistusvõimelisuse, kuid võib samas mõjuda isegi liiga kombineeritult. Film, mille tegevustik pendeldab kontrolli kaotamise ja selle taastamise vahel.

4. "Seksikad sulid" ("Hustlers"), rež: Lorene Scafaria

Tegu on üldistusvõimelise filmiga, mis vaatleb stripiklubi töötajate näitel naistevahelist sõprust ja ametialast solidaarsust ning – eelistades stripparite perspektiivi nende Wall Streetilt pärit klientide omale – pöörab tähelepanu naiste objektistamiselt nende võimestamisele. "Seksikad sulid" on uuenduslik ja feminismisugemetega vastulöök nii 2008. aasta majanduskriisi põhjustanud pankuritele kui ka trickle-down majandusmudelile üldiselt.

5. "Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

"Majakas" on sümbolistlik, visuaalselt paeluv ja tugeva näitlejatandemiga (Robert Pattinson, Willem Dafoe) ajastufilm, mis tutvustab kunstilisel moel hulluksminemise loogikat. Film üritab tekitada õudu ning pakkuda nii üldistusvõimelisi kujundeid kui ka keelelist ja vormilist autentsust. Filmile lisatud paigutine eneseiroonilisus rõhutab "Majaka" kummastavust veelgi.

6. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu"), rež: Céline Sciamma

Väga hästi lahti kirjutatud lugu sellest, kuidas vaadata, kuidas märgata detaile ja kuidas kõike kogetut hiljem säilitada. Lisaks tuletatakse vaatajale meelde, et igasugust vaatamist saadab alati ka varjamine. Film kui lõuend, millesse kaasatakse nii vaataja tähelepanu kui ka detailitundlikkus.

7. "Nugade peal" ("Knives Out"), rež: Rian Johnson

Postmodernistlik tänuavaldus Agatha Christie'ile. Film, mille jaoks on kokku kogutud erinevad mõrvamüsteeriumides kasutatud elemendid, mis seejärel kirjutatakse meelelahutuslikul moel ümber. Film, mis suudab arvestada vaataja eelhoiakutega ja nendega sujuvalt ka mängida.

8. "Meemaa" ("Honeyland"), rež-id: Ljubomir Stefanov ja Tamara Kotevska

Viimistletud ja väga hästi kokku monteeritud dokumentaalfilm, kus ühe inimese erakordse loo kaudu räägitakse suurem lugu looduse haprusest, viidates kaudselt ka kliimakriisile ja jätkusuutlikkusele üldiselt. Film, mille making-of vääriks samuti vaatamist.

9. "Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria"), rež: Pedro Almodóvar

Väga intiimne, vahetu ja osaliselt autobiograafiline film, mis on visuaalselt maaliline ja kaasahaarav, emotsionaalselt väga hästi mõõdetud ja sisult üksjagu mitmetahuline. "Valu ja hiilgust" hoiab koos Antonio Banderase varasemast kardinaalselt erinev rollisooritus, mis mõjub veenvalt nii iseseisvalt kui ka koostöös teiste näitlejatega.

10. "The Irishman", rež: Martin Scorsese

Batman, Superman... Irishman. Scorsese segab ajalugu fiktsiooniga ja asetab oma ajatud kangelased pingeliste valikute ette, et demonstreerida nii nende fatalistlikkust kui ka emotsionaalset piiratust. Film, mille tegemise võib ette võtta vaid nende näitlejatega. Vanameistrite rollisooritustest väärib kõige enam esiletoomist Joe Pesci oma.

Maria Helen Känd
filmikriitik

"Varjatud elu" ("A Hidden Life"), rež: Terrence Malick

Öeldakse, et Malick on selle filmiga "tagasi" oma "Elupuu" ideeliste sügavuse ja haarde juures. Ja kuigi Malicku tavapärase operaatori Emmanuel Lubezki asemel on sel korral kaasatud Jörg Widmer, pakub kaameratöö taas kõike üdini lummavat, mida oleme harjunud Malicku filmides nägema: tegelaste lõputud uitamised, dramaatilised nullpunktid, igatsuslikud loodusvaated. Hoolimata ilust vajub film raskelt õlgadele. "Varjatud elu" moraalne sõnum tekitab ilmselt vaidlusi või ka vastupanu ning küsimust, kas elu vertikaalne ja horisontaalne telg on ühendamatud.

"Roma", rež: Alfonso Cuarón

Kuigi paljude jaoks on see film olnud kättesaadav Netflixi (kelle toodetud ka film on) kaudu juba eelmisest aastast, siis soovitan kõigil, kes on sellest mööda vaadanud, film enda koju lubada. Kinokogemuse austajana on muidugi keeruline mõista, miks peaks sellist kinokunsti – nagu Cuaroni "Roma" seda on – vaatama arvutiekraanilt võileiva vahele, ent tegelikult on ju tore, et voogedastusprogrammid sellised pärlid kättesaadavaks teevad. See on vaikselt kulgev, aga ülev kinematograafiline jutustus. Lugu inimestest, kes on vaikusesse sunnitud ja kellele selliste filmide kaudu mingi hääl antakse. "Roma" on igatahes üks parimaid filme, mida ma mitmete aastate jooksul olen näinud.

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-Ho 

Kas haikapitalismi vastu saabki vaid valega? Jällegi lugu perekonnast, kes otseselt tänaval ei ela, see tähendab, et mingi ligipääs sotsiaalsetele struktuuridele on olemas, aga ei tunnetata, et neil oleks õigust häält teha. Nii lähevad käiku skeemid. Bong Joon-Ho žongleerib osavalt žanritega, sest filmis näeb nii põnevust, märulit, draamat kui ka komöödiat ning vaataja jaoks toimub kõik kiiremini kui ollakse harjunud ette kujutama.

Peenelt mängitud parasiidi-kujundiga ja kahjuritega seonduvate metafooridega. Popkultuur ja sotsiaalne diskursus toodavad stereotüüpe, mille järgi kujunevad alateadlikult ka meie ihad, mis panevad meid erinevate elamisviiside poole pürgima. Aguliperekond ei soovi lõpuks ju muud, kui saada selliseks nagu häärberiperekond, kelle kehva õiglustunde, ülbuse ja ahnuse üle nad alguses nalja heidavad. Huvitav on jälgida ka vastupidist – kuidas põlastatud räpasus ja robustsus ühes stseenis jõuka abielupaari seksuaalihade käivitajaks osutub.

"Barbara Rubin ja plahvatuslik New Yorgi underground", rež: Chuck Smith

Läksin seda filmi vaatama tol päeval, kui lugesin Ekspressist Eero Epneri artiklit Eesti lähisuhete vägivallast. Oli külm maikuu päev ja ma tundsin kurbust, õõva, tühjust ja seda, et pärast selle koduseinte vahel toimuva õuduse teadvustamist ei saa enam puudest kõnelda ja luulet kirjutada.

Sundisin end kinno minema, kus tutvusin tõelise naiskangelasega Barbara Rubiniga – mäsleva madonna, samas Ema Teresa ja New Yorgi underground'i hullutanud kunstnikuga. Pöörane ja inspireeriv lugu naisautorist, kes öö- ja kunstielus askeldamise järel pööras uue lehekülje ja temast sai maailma esimene naisrabi. Rubin on keegi, keda Ginsbergi, Warholi või Nico kõrval võiksid kõik teada! 

"Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

Eesti on seda filmi oodanud ja ometi pole selle filmi keel eestilik, vaid see on Hollywood. Tegemist on eepikaga kõige tammsaarelikumas tähenduses. Jah, ma olen üks nendest, kes käis seda kaks korda vaatamas. Tanel Toom on suutnud telliskivi-romaanist võtta sügavuse ja luua sellest kahemõõtmeline pildi nii, et ka täismehed saalis nutavad. Loodame, et ka sel aastal Eestil põhjust tunda rõõmu, et oleme parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide hulgas. See linateos on selle välja teeninud!

"Abielu lugu" ("Marriage story"), rež: Noah Baumbach

Kuidas minna ideaalselt lahku, nii, et võimalikult vähe kannatada ja kannatusi põhjustada? Täitmatu illusioon, eriti kui lastejagamise protsessi sekkuvad sotsiaaltöötajad, advokaadid, äiad ja ämmad. Baumbach, kes on tuntud nii hea kirjutaja kui lavastajana, näitab meile empaatiliselt ja ausalt ideaalsena näiva kooselu murdumist, muutumist ja paranemist. Film on midagi "Kramer vs Krameri" ja Richard Linklateri "Boyhoodi" segust, mis pakub soojust ja usku, et armastuse nimel lepitame ja ületame kõik sillad, kui vaja.

"Lasteaiaõpetaja" ("The Kindergarten Teacher"), rež: Sara Colangelo

Pingsalt kulgev lugu lasteaiakasvatajast, kes mandunud pereelu ja ühiskonna mõistmatuse eest kunsti ja luulesse pageb ning seal oma kohta otsib. Kohtudes üliandeka ja võimeka lapse Jimmiga, hakkab ta usukuma, et tema vastutus on laps selle ühiskonna hammaste vahelt välja tuua. See on see, mida lasteaiakasvataja (võrratu rolli teinud Maggie Gyllenhal) ka ise vajaks. Veenev ja vajalik linateos sellest, mis võib juhtuda õrnemate inimestega maailmas, kus pole usul, luulel või kunstil enam ammu raha kõrval suurt kohta.

"Mu nahk, helendav" ("My Skin, Luminous"), rež: Nicolás Pereda, Gabino Rodríguez

Lühidokumentaal, mis on üles võetud ühe Mehhiko maapiirkonna koolimajas. Ladina-Ameerika kinole omaselt lisanduvad ilmalikele ja realistlikele jäädvustustele maagilised täiendused. Peenel ja fantastilisel moel jutustab film koolisüsteemis lapseks olemisest, rituaalidest Mehhiko kultuuris ja rassiproblemaatikast. Amazonase vihmametsa põlengute ajal, mil suur osa põlisrahvaid ja nende traditsioone on hävimisohus, vajutas see film tundlikule kohale.

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach

Ken Loach on juba alates 1970. aastatest halastamatult briti kodanliku klassi ja kapitalismi vaimuhaiget olemust paljastanud, kasvõi kevadel meiligi kinos Sõprus näidatud filmides "Family life" (1971) või "Looks and Smiles" (1981). PÖFF-i publikule on ta ehk tuttavam tänu Kuldse Palmioksa võitnud filmile "I, Daniel Blake". 

Loachi uus linateos "Kahjuks ei olnud teid kohal" on samuti kaunistamata, mitmekihiline ja vihane lugu, mis igasugustest Suurbritanniast tulevatest uudistest hoolimata meieni ei jõua. Film on ka Eesti kinolevis, seega hop-hop jalad alla ja jätkuvalt pimedaid õhtuid sisustama!

"Marju Lepajõe. Päevade sõnad", rež: Vallo Toomla

Kahju, et paljudel meist ei ole enam võimalik legendaarse filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõu Marju Lepajõe loengus istuda ja tema mõttelennuga kaasas kulgeda. Õnneks on aga meil Vallo Toomla film, mis ise on üks lend Lepajõe igapäeva. Ühest varasemast usutlusest Marjuga on meeles, mida vastas küsimusele "Mis maksab üks sõna?" ja ta vastas kuulsa maksiimiga Delfi Apolloni templilt: tunne iseennast.

Neil sõnadel on kaal ja tähtsus ning Marju Lepajõe on kindlasti keegi, kes sõnade jõudu väärtustas. Kuidas saakski pühenduda sedavõrd põhjalikult akadeemiale ja oma alale, tundmata, mis on sinu tähendus, vastutus ja tuum? Vallo Toomla film võimaldab meil selle Marjuga korraks veel kohtuda.

Kristjan Gold
filmispetsialist

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")

Naer läbi pisarate. Parimate näitlejatöödega lastelt. Pole ammu sellist lööki kõhtu kogenud kui selle filmi puhul.

"Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame")

Kui 12 aastat ja 23 filmi suudetakse kokku võtta nii, et see pälvib fännide heakskiidu, siis on see aplausi väärt. 

"Marriage Story"

Aasta parimad näitlejatööd.

"Parasiit" ("Parasite")

Aasta üks üllatavamaid ja originaalsemaid lugusid.

"Jokker" ("Joker")

Lummavalt mängitud kurikael.  

"Tõde ja õigus"

Tanel Toom tõestas, et tüvitekstist saab haarava vesterni teha.

"Nugade peal" ("Knives Out")

Ammu pole olnud nii head mõrvamüsteeriumit, kus kõik detailid oleksid paigas.

"Jaanipäev" ("Midsommar")

Õudukas, aga valges. Pigem häiriv kui õudne. Jaanipäev ei tundu enam endine.

"Soosik" ("The Favourite")

Lanthimose õukonnamängud said auhindu juba aasta alguses, aga on endiselt selle aasta üks nauditavamaid elamusi.

"Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood")

Paistab olevat sel aastal sama polariseeriv film kui "Jokker", see kas meeldib või ei meeldi. Mulle meeldis. Tõeline Hollywoodi muinasjutt. 

"Meie" ("Us")

Jordan Peel jätkab huvitavate ideede ja suurepärase teostusega

"Majakas" ("The Lighthouse")

Lummav luupainaja.

Sten-Kristian Saluveer
Storyteki looja, filmispetsialist

"Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon Ho

Bong Joon Ho meistriteos ja auga välja teenitud Palme d'Or üha suurenevast majandulikust lõhest ning selle tragikohutavatest tagajärgedest, olgu sa vaene või rikas. Žanriülene, naljakas, hirmutav ja lummav ühekorraga.

"Apollo 11", rež: Todd Douglas Miller

Eestis kinodes kahjuks mitteteenitult lühikest aega linastunud mammutdokumentaal inimkonna ühest suurimast saavutusest ehk maandumisest kuule. Terviklikult monteeritud 1960. aastatel filmitud ja kristallselgeks restaureeritud originaalmaterjalist "Apollo 11" paneb vaataja tundma nagu oleks ise ajalooliste sündmuste keskel.

"Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

Cannes'i Directors Forthnight programmi suurüllataja, must-valge košmaareepos kahe majakavahi hullumisest metsikul Atlandi ookeani saarel. Willem Dafoe ja Robert Pattisoni improvisatsioon ja näitlejakeemia on klass omaette nii nagu filmi audiovisuaalne müralaine, mis jääb kauaks meeli painama.

"Dark Waters", rež: Todd Haynes

Todd Haynes uurib dokudraamas siiani keerlevat kohtuprotsessi, mis paljastas kuidas Ameerika keemiakorporatsioon DuPoint müüs aastakümneid üle kogu maailma teflonit kui koduperenaiste elu (ja panne) kaitsvat tehnoloogiat, samas olles teadlik aine ohtlikust mürgisusest. Kuigi lavastatud kui kohtudraama, on filmi veduriks Mark Ruffalo, kes demonstreerib võimsalt, et puudab olla ühtmoodi hea nii blockbuster'is kui indie-kinos. Raske, kuid vajalik vaatamine, arvesse võttes, kuidas 1990. aastatel Eesti koduperenaistele lääne unelma pähe teflonpanne müüdi.

"The Traitor", rež: Marco Bellochio

Lavastuslik sissevaade Itaalia maffiaprotsesside ajalukku läbi endises Costa Nostra liikme ja hilisema vilepuhuja Tommasso Buschetta elu. Film küsib: mis paneb inimese kahetsema oma tegusid ning loobuma oma verevandest? Mõjus vaatamine ajalooliste ja maffiafilmdie austajatele, Netflixi poolt toodetud sama-aineline dokumentaalfilm jääb Bellochio detailsele portreele tugevalt alla.

"The Inventor, rež: Alex Gibney

Kui Rain Rannu "Ükssarvik" näitas startup-maailma võlusid ja valusid läbi Eesti karakterite prisma, siis Alex Gibney paljastab aastakümne ühe suurima startup skandaali ja läbikukkumise tagamaid. Idufirma Theranos juhti Elisabeth Holmesi peeti uueks Steve Jobsiks, kes oli loomas revolutsiooni vereanalüüside maailmas läbi tilk verd = kõik analüüsid. Hoolimata multimiljonilisest investeerigust oli tegu pettusega, mis pani ohtu tuhandete elud. Miks, milleks ja kuidas tehnoloogiamaailm loob (võlts)kangelasi on Gibney uurimisteemadeks.

"Tuhk ja tolm" ("Dust and Ashes"), rež: Park Hee Kwon

PÖFFi debüütides linastunud maagilis-realistlik draama perekonna lagunemisest ja suhtest surmaga. Võimas debüüt endiselt ajakirjanikult, märkides uue rahvusvahelise ja jõulise filmitegija tulekut.

"The Irishman, rež: Martin Scorsese

Mida ikka öelda? Scorsese ja tema võtmetrupp on tippvormis, kindlasti mitte tema parim, aga võimas vaatamine maestrolt. Hoolimata Al Pacino peaosast kuulub film Joe Pescile. 

"Ükskord Hollywoodis" ("Once upon a Time in Hollywood"), rež: Quentin Tarantino

Aasta TOP10 kuuluv film kasvõi puändi tõttu. Seekord räägib Tarantino sõprusest ja armastusest, seda kõike omas mahlas. Brad Pitt ja Leonardo DiCaprio duost lendab sädemeid.

"Judy", rež: Ruper Gould

Nõustun kriitikutega, et Judy Garland kaliibriga ekraanilegendist ausalt filmi vändata on võimatu. Renee Zellwegeri hübriid (Renee Judy või Judy Renee) on sõnatuks võttev comeback, mida tasub nautida. Ülejäänud süžee on vaid õrn raam dramaatilise ja jõulise karakteri ümber.

Merit Maarits
ERR kultuuriportaali toimetaja

1. "Jokker" ("Joker")

Mitte ükski film pole mind hoidnud kogu aja niimoodi vastu tooliselga surutuna ja käetugedest kinni hoidmas nagu "Jokker". Film räägib Batmani ühe põhivaenlase kujunemise asemel ennekõike sellest, kuidas ühiskond aitab kaasa psühhopaatide väljakujunemisele. Sul on kogu filmi aja ebamugav, aga peabki olema.

2. "Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")

"Jänespüks Jojo" tundub treileri põhjal nagu otsast lõpuni lõbus natsipilafilm, aga lõppeks on see isegi päris kurb lugu ühe väikese poisi püüdest mõista maailma, kus õige ja vale tundusid veel alles hiljuti raudkindlalt paigas olevat.

3. "Parasiit" ("Gisaengchung")

Kuigi olemuslikult nii sarnane möödunud aasta Jaapani filmile "Poevargad" ("Manbiki kazoku"), toob see sotsiaalteemad lauale veel klaustrofoobsemas vormis ja küünitab julgelt ka õudusžanri poole, mis paneb kogema veel senitundmata hirmu. Kuigi ühelt poolt elu ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse paratamatust ilmestav, rõhub see tugevalt ka kollektiivsele süüle, et sel kõigel üldse nii kaugele on lastud minna.

4. "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon A Time In Hollywood")

Tarantinoga on keeruline mööda panna. Nagu ka Brad Pitti ja Leonardo DiCaprioga. Suurema osa filmist kuhugi mittekiirustavalt kulgev ja efektselt film-filmis tehnikaga mängiv "Ükskord Hollywoodis" näitab päris lõpus oma alternatiivse ajaloo käsitlusega, miks see kannatlikkus end ära tasub ja seda, milliseid leidlikke viise on veel inimese tapmiseks.

5. "The Irishman"

"The Irishman" näitab, miks Martin Scorsesel oli läbinisti õigus Marveli-filme sarjata. See siin on päris režissöör päris filmiga, kus sul ei ole vaja pinge kruvimiseks panna stseenide taustale pulssi lakke ajavat muusikat ega juhatada vaatajat kiire montaažiga läbi tapmisstseenide. Hea lugu jutustab end ise, ilma tulede ja viledeta, aga "The Irishmani" puhul mõistagi mitte ilma DeNiro, Pesci ja Pacinota. 

6. "Majakas" ("Lighthouse")

Robert Pattinsoni karjäärisirge näitas juba "Cosmpolisega" 2012. aastal, mil tema Videviku-periood veel kestis, et tal on potentsiaali indie'mate filmide valdkonnas. Järgmise kümnendi lävel olles tundub, et sinna poole tema kutsung pigem ongi. Psühholoogiliselt tihke "Majakas" annab Willem Dafoe kõrval ennekõike just Pattinsonile võimaluse elu eest hullu panna, mis tundub kogu konteksti juures ainult kohane.

7. "Le Mans '66" ("Ford vs Ferrari")

Minu lemmik(neo)vesternide ("Logan", "3:10 to Yuma") lavastaja James Mangoldi päriselulistel sündmustel põhinev linateos paistab seanssidele toovat ennekõike autojõmmid või need, kes tahaks seda olla. Nende õnnetuseks on see film rohkem kui kõvatamine pööretega minutites. Matt Damon ja Christian Bale näitavad mõjuvalt sõprust, kus isiklikud huvid saavad kokku ärihuvidega.

8. "Lendav tsirkus" ("Cirku Fluturues")

Käinud tänavu mitmel korral Balkanimaades ja viinud end paremini kurssi selle poolsaare sõjaka ja traagilise ajalooga, jäi PÖFF-i nimekirjast kohe silma ka "Lendav tsirkus", mille tegevustik toimub Kosovo sõja eel, aga näitab eluterve tragikoomika abil ja hästi kirjutatud karaktersete tegelaste kaudu, kuidas ka ebakindlatel aegadel ei saa elu elamata jääda.

9. "LEGO film 2" ("The Lego Movie 2: The Second Part")

Kuivõrd esimene LEGO-film andis kindluse, et taolised, ennekõike justkui lastele suunatud ja nähtavalt kassahitiks saamise plaaniga treitud linateosed võivad päriselt olla köitvad ka täiskasvanute jaoks, polnud suurt muretsemist ka järje osas. Stsenaristide duo Phil Lordi ja Christopher Milleri kirjutatud järjefilm serveerib veenva loo õigustatult doseeritud naljadega ja jõuab sellega ootamatult mitteklišeeliku tulemuseni.

10. "Marriage Story"

"Marriage Story" tekitas keerulisi tundeid, mida ei osanud hästi numbriga hinnata. Scarlett Johanssoni ja Adam Driveri tegelaskujude tunnete ja tegude mõistetav, kuid omamoodi hulluksajav hallalal olemine ja aeg-ajalt punasesse sõitmine on see, mis näitab, miks meil on vaja jutustada lugusid sellest, mis juhtub pärast Suurt Suudlust.

Dannar Leitmaa
Õhtulehe päevauudiste ja veebikeskkondade juht

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")
Režissöör: Taika Waititi

See film oli midagi müstilist, naljakas ja samas ka nii kurb. Koht, kus Jojo üritab enda ema kingapaelu siduda, on igasuguse kurbuse kõige ehedam näide.

"Abielu lugu" ("Marriage Story")
Režissöör: Neal Baumbach

"Ad Astra"
Režissöör: James Gray

Film, mis meeldib ainult vist meestele. Aeglane mõtisklus kohatiste tegevuspursetega. Skandinaavia laev koos verejanuliste ahvidega, Kuu peal toimunud rööv, heitlus Marsilt startiva raketiga. Priima.

"Jokker" ("Joker")
Režissöör: Todd Phillips

Ok, las olla kolmas, sest mulle meeldis Sirbis käsitletud teooria, et kogu jutustus oli väljamõeldis.

"Näoga mööda asfalti" ("Dragged Across Concrete")
Režissöör: M. Craig Zahler

Mel Gibson on endiselt staar ja see film on nagu Michael Manni "Heat" 20 aastat hiljem. Film ainult meestele.

"The Irishman"
Režissöör: Martin Scorsese

"Heat" on parem ja Scorcese ei väärinud "The Departedi" eest Oscarit. "Infernal Affairs" pidanuks selle saama ja samamoodi ei saa see film ka Oscarit.

"Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time In Hollywood")
Režissöör: Quentin Tarantino

"Kapernaum" ("Capernaum")
Režissöör: Nadine Labaki

Mõjus, võimas, muud pole öelda.

"Täiskuu aegu" ("When The Moon Was Full")
Režissöör: Narges Abyer

Sama, mis eelmine.

"Tõde ja õigus"
Režissöör: Tanel Toom

Päriselt tehti selline film Eestis? Müts maha Tanel Toomi ees.

"Parasiit" ("Parasite")
Režissöör: Jong Boon-Ho

Kiidetakse taevani, aga mul vist jätab ta veidi allapoole see, et lõpp oli nii etteaimatav. Aga ikkagi hea film.

"Kristuse ihu" ("Corpus Christi")
Režissöör: Jan Komasa

Mullu kandideeris poolakate "Külm sõda" mitmele Oscarile. See film võiks kindlasti sama teha.

"Rocketman"
Režissöör: Dexter Fletcher

Freddie Mercury filmi eel ootasin, et saan elamuse. Sain käki. Selle filmi eel olin valmis käkiks, aga sain elamuse. Peagi viieseks saav poeg on siiani Eltoni superfänn.

"Supernoova" ("Supernova")
Režissöör: Bartosz Kruhlik

Nappide vahenditega tehtud imeline film. Liiklusõnnetus ajab kõik inimesed hulluks ja ürita seda filmi vaadates ise neutraalseks jääda? Võimatu!

"Friigid" ("Freaks")
Režissöörid: Zach Lipovsky, Adam B. Stein

HÕFFil linastunud superkangelasefilm. Väga-väga suure kiiksuga.

"Vanamehe film"
Režissöörid: Mikk Mägi, Oskar Lehemaa

Ilmselt selle aasta suurim üllataja. Üdini naljakas, üdini ebakorrektne ja need eided, kes seda filmi labaseks peavad - kämoon!

"Jaanipäev" ("Midsommar")
Režissöör: Ari Aster

Pikk-pikk film, õudne-õudne film. Aga samas kõige-kõige naljakama seksstseeniga film sellest aastast.

"Uskumatu" ("The Unthinkable")
Režissöör: Crazy Pictures

Ma ei saa endiselt aru, kuidas Andrei Liimets sellele filmile nii vähe punkte andis? Ideaalne põnevusõudus, täiesti geniaalse lõpuga. Nagu kuidas?

"Vanglaülem" ("The Warden")
Režissöör: Nima Javidi

Veel üks PÖFFi film. Kuidas on see võimalik, et Iraan teeb nii häid filme, aga on meie vaenlane, kuid Saudi-Araabia laseb oponentide laipu kraanikausist alla, aga on meie sõber? Bensiini nuusutate või?

"Bruno"
Režissöör: Karl Golden

Terve saal nuttis. Ma ka veidike. PÖFFi hea film.

"John Wick 3: Parabellum"
Režissöör: Chad Stahelski

Lõputu ood action-tegevusele. Esimesed filmid mulle nii väga ei meeldinud, aga siin polnud vaja isegi mõelda. Lihtsalt anti tuld.

"Seksikad sulid" ("Hustlers")
Režissöör: Lorene Scafaria

Jennifer Lopezi pakutakse selle filmi eest Oscarile. Jah, maailm, me oleme sinnamaani jõudnud.

Tõnu Lilleorg
kultuurikriitik

1. "Tähtede poole" ("Ad astra")

Tõeline teekonnafilm (Neptuunile ja tagasi) koos ilusa sõnumiga lõpus.

2. "Tõde ja õigus"

Meie film Oscari eelnimekirjas. No comments needed.

3. "Aasta täis draamat"

Väga huvitav film.

4. "Külm sõda" ("Zimna wojna")

Eriline palett loo jutustamise toone.

5. "Alita: sõjaingel": ("Alita: Battle Angel")

Võrratu visuaalne poeesia.

6. "Vaat kus paar" ("Long Shot")

Loo pehmete, habraste, paindlike ja jäikade kihtide võluva sidumise eest.

7. "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" ("Where'd You Go, Bernadette?)

Võluv mitmekihilisus tembitud vaimukusega.

8. "Eile veel" ("Yesterday")

Teravmeelse ideega suurepärane muusikaline komöödia.

9. "Skandinaavia vaikus"

Julge ja ilmekas visuaalnovell pärinemise teemal.

10. "Kõhedad muinaslood"

Kerge ja stiilne meelelahutus, mis paneb päriselu suhtes tähelepanu teritama.

Aurelia Aasa
filmikriitik

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You")

Sotsiaaldraamade vanameister Ken Loach on võtnud sel korral luubi alla tänase ühiskonna fenomeni – kullerteenuse. Pisarateni liigutav linalugu on realistlik portree Wolti ja Bolti ajastu varjupoolest. Cannes'i tänavuse põhivõistlusprogrammi lemmik.

"Abielu lugu" ("Marriage Story")

Adam Driver'i ja Scarlett Johanson'i koosmäng Netflixi lahutusdraamas on pigem võrreldav duelli kui duetiga. Võitlus lapse armastuse ning aastatega kogunenud isiklike pettumuse eest paiskub välja toore jõuna. Võrratu kõrvalosa teeb Laura Dern – seda posh'i power-advokaadi rollis.

"Põleva tütarlapse portree" ("A Portrait of a Lady on Fire")

Üksildasel kaljusaarel hargnev naiste armastuslugu, mis mõjub visuaalselt sama sulnilt kui 18. sajandi pastelsetes toonides õlimaal.

"Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood")

Võimsa kulminatsiooniga rännak Hollywoodi kuldaega.

"Jokker" ("Joker")

"Jokker" on tänase ajastu hirmude kehastus – film viimase piirini viidud kõrvalejäetusest, üksildusest, kättemaksuhimust.  Sellest ka linaloo ümber paisunud poleemika. Pole vale, et tänases ühiskonnas võib film mõjuda katalüsaatorina. Tegelikud probleemid – vägivallalumm, ahastus, depressioon – ei pesitse aga filmis, vaid ühiskonnas endas. "Jokker" portreteerib murekohti võimsalt. Selle eest kummardus ka Joaquin Phoenixile.

"Majakas" ("The Lighthouse")

Film, mis on sama painav kui kahe mehe elu üksikul majakasaarel. Willem Dafoe ja Robert Pattinsoni koosmäng on võimas.

"Oleg"

Läti filmikunst ei ole eestlaste palavaim armastus. "Oleg" on raputav linalugu lätlastest, kelle tööalased õnneotsingud Lääne-Euroopas murenevad kiirelt kildudeks. See lõunanaabrite "kalevipoegade" elust vändatud linalugu on üks tugevamaid Läti filme läbi aastate.

"Koerad ei kanna pükse" ("Dogs Don't Wear Pants")

Soome kinokunst on viimastel aastatel lõkkele löönud. "Dogs Don't Wear Pants" seob omavahel hingelise ja füüsilise valu ning romantiliste komöödiate kergelt imala armsuse. Tulemuseks võrratu sadomaso draama.

"Matthias & Maxime"

Xavier Dolanile omane, võrratu heliribaga sentimentaalne armastusdraama. Kahe noormehe tärkava armastuse kõrval puudutab film seda hiliste 20ndate veidrat seisundit, mil ühed otsustavad igaöistele pidudele selja pöörata, teised otsivad endiselt õnne ööst ja seiklustest.

"Emma" ("Ema")

Tšiili režissööri, Pablo Larraíni "Ema" on ennekõike visuaalne pärl – 90ndate vaimus rännak ekstsentrilise, vahel hullumeelsuse piiril kõikuva noore naise ellu.

Rutt Ernits-Sups
ERR Menu toimetaja

1. "Tõde ja õigus"

2. "Jokker" ("Joker")

3. "Meie" ("Us")

4. "Tell Me Who I Am"

5. "Jaanipäev" ("Midsommar")

6. "Marriage Story"

7. "Fyre"

8. "The Boy Who Harnessed the Wind"

9. "Beloved"

10. "Vanamehe multikas"

Mitmekülgne filmiaasta, mille puhul oli minu jaoks kaks eriti säravat tähte. "Tõe ja õiguse" ja "Jokkeri" reastamisel lähtusin põhimõttest "eelista kodumaist". Tegelikult jätsid mõlemad filmid tugeva jälje ning vaimustasid karakterikäsitlustega.

Aivo Vaske
filmispetsialist

Erilised tänusõnad lähevad minu poolt kõigile Eesti tegijatele, kes võtsid riske ja investeerisid väiksemaid ja suuremaid suuremaid rahasummasid filmitootmisse, olemata kindlad, kas see ära tasub. See aasta näitas taas, et võib tasuda küll.

"Õiglus"

Uus sõltumatu tulija Eesti filmi äärealale. Peaosas olnud Toomas Aria ja tema vabatahtliku meeskonna poolt mõnetuhande euroga tehtud uljas maffia-krimi-narko-põnevik-komöödia, mis on naerutanud juba sadu asjatundjaid. Oleks ideaalne materjal vanakooli öökinodesse, kus käiakse lihtsalt lõbutsemas ja aega surnuks löömas. Paraku selliseid on meil vähevõitu, et mitte üldse.

"Parasiit" ("Parasite")

Bong Joon-Ho hullus kehval järjel, aga ettevõtlikust Korea perest, kes võtab valede abil jõukama pere elamise tasapisi üle, kuid see pole sugugi kõik. Oleks nagu sotsiaalne kommentaar, aga lugu krutib vahepeal nii palju ära, et pakub kvaliteetset meelelahutust kuni lõpuni.

"Vanamehe film"

Tegijad lasid mõtte lendama ja nii ta on läks. Kui tekib küsimus, kas nii ikka saab ja sobib, siis selgus, et saab ikka küll ja enamgi. Ja vaadatakse!

"Hirvenahk" ("Le Daim")

PÖFF-il olnud Quentin Dupieuxi uus hullus mehest, kelle kinnisideed on veidrad ja elluviimise viis samuti. Kes tema varasemaid asju on näinud, võib midagi aimata, aga üllatub siiski.

"FYRE: The Greatest Party Never Happened"

Netflixi doku inimestest, kes ei osanud teha suurt pidu, aga kellel oli visioon ja oskus inimestelt raha korjata. Seda, kuidas see kõik vastu seina sõidab, on füüsiliselt valus vaadata.

"Rannaparm" ("The Beach Bum")

Lugu tüübist, kes elab nii suurelt nagu ei keegi teine. Üle aegade tugevamaid tegelaskujusid omas valdkonnas, kelles on veidi ka ühes Brasiilias elava Eesti disaineri jooni.

"Teofrastus"

Lühifilm kassist. Sellise plastiliinist ENSV maailma loomine, kus kass Teforastus oma asju ajab, on sündmus omaette. Ilus, armas ja kuradi kallis teha.

"Aasta täis draamat"

Hea Kinoteatri seltskonna doku. Natuke Eesti teatrist, natuke enam peategelase teatrihuviliseks ja täiskasvanumaks saamisest.

"Ükssarvik"

Kodumaine Silicon Valley lugu. Sobib startup-maailma õpikuks, aga ka meeldivaks ajaviiteks.

"Vannid Broadway kohal" ("Bathtubs Over Broadway")

DocPointil näidatud doku USA korporatiivmuusikalide põnevast ja tundmatust maailmast, mida asub avastama mees, kes on nii palju nalju kirjutanud, et talle naljad ei mõju. Ilus doku nii ajuvabast materjalist, mille olemasolust polnud minagi kuulnud.

"Agulilinnukesed" ("Scheme Birds")

PÖFFil näidatud doku Šotimaa depressiivse väikelinna alamklassi noorte elust ja tegemistest, mille hulka kuuluvad peamiselt joomine, peksmine ja laste saamine. "Trainspotting" oli sellega võrreldes päikseline teos. Nii karm, et kui ei teaks, et doku, siis pakuks vahepeal, et Troma sotsporr-õudus.

Üks eriline seriaal ka:

"Rahva Teener" ("Sluga Naroda")

Ukraina humoorikas ja ühiskonnakriitiline mitte-tõsielusari, mis jooksis läbi mitme aasta (sh ETV+) ja kulmineerus peategelase hr Holoborodko saamisega Ukraina presidendiks juba päris elus.

Ja mõned täismajale läinud dokud, mis IDFA-l silma jäid. Panen kirja lootuses, et mõned neist ka DocPoindil meie vaatajateni jõuavad:

"Midnight Family"

Läbi mitme aasta filmitud doku Mehhiko kiirabiperest, kes valdava osa ajast veedab kiirabiautos ja püüab korrumpeerunud süsteemis kiirabiteenust pakkudes leiba teenida.

"Summerwar"

Paari lapse suve jälgiv doku Ukraina Azovi rügemendi sõjaväelis-patriootlikust lastelaagrist, kus lapsed saavad sõjalist ja poliitilist algõpet. Sobib samasse ritta hea uue Eesti dokuga "Surematu", mis pakub sarnast vaadet Venemaa väikelinnast.

"Fat Front"

Skandinaavia ülekaaluliste noorte naiste vabastusliikumine, mille lühisõnum on, et igaüks on selline, nagu tahab, ja see pole kellegi asi.

Helen Saluveer
Moekunstikino korraldaja

Liiga suur kinoaasta minu jaoks isiklikult ei olnud, küll aga jagus komöödiat, draamat, põnevust, õudust ja isegi ulmet meie igapäevaellu rohkem kui vaja. "Aitäh" poliitikutele...

1. "Tõde ja õigus"

Kõige ilusam ja olulisem Eesti film üldse.

2. "Marju Lepajõe. Päevade sõnad"

Selliseid dokumentaale Eesti inimestest peaks palju rohkem olema ja tulema. Sügav, ilus, lihtne, mõtlemapanev.

3. "Majakas" ("The Lighthouse")

Võrratu tehniline teostus ja oivalised näitlejatööd.

4. "Kuidas taltsutada lohet 3" ("How to Train Your Dragon 3")

Algusest peale lemmikuim multifilmiseeria.

5. "Parasiit" ("Parasite")

Aasia filmide puhul ei ole enamasti seda tunnet, et lõpp on kohe alguses teada. Ka see film ei valmistanud selles osas pettumust.

6. "Halston"

Moekunstikino programmi kuulunud dokumentaal USA kunagisest moegigandist, kelle lugu on nii inspireeriv kui ka õpetlik.

7. "Maiden"

Sõpruses linastunud dokumentaal naispurjetajatest haaras, kõnetas ja üllatas, nauditav nii teostuse kui sisu poolest.

8. "Marriage Story"

Lugu elust enesest, imelised näitlejatööd.

9. "Lõvikuningas" ("Lion King")

Nunnumeeter laes, vahel on väga vaja selliseid karvaseid ja armsaid paralleelmaailmu.

10. "Ükssarvik"

Laenan kommentaari Kristjan Lepikult: ""Ükssarvik" on film, mida iga edumeelselt mōtlev eestimaalane lihtsalt peab nägema. Vaimukas, tempokas ja ōpetlik, kōik on siin olemas."

Margit Adorf
filmikriitik

1. "Majakas" ("The Lighthouse"), rež: Robert Eggers

2. "Parasiit" ("Parasite"), rež: Bong Joon-ho

3. "Rocketman"; rež: Dexter Fletcher

4. "Roheline raamat" ("Green Book"), rež: Peter Farrelly

5. "Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

6. "Jokker" ("Joker"), rež: Todd Phillips

7. "Tõde ja õigus", rež: Tanel Toom

8. "Pahatar. Kurjuse käskijanna" ("Maleficent. Mistress of Evil"), rež: Joachim Rønning

9. "Marju Lepajõe. Päevade sõnad", rež: Vallo Toomla

10. "Meie" ("Us"), rež: Jordan Peele

Elo Vilks
Elektriteatri programmijuht

Emotsionaalsed paugud ja raputavad filmielamused:

"Jumalale tänu" (François Ozon)

"Tuul" ("The Wind") (Emma Tammi)

"Parasiit" (Bong Joon Ho)

"Jaanipäev" ("Midsommar") (Ari Aster)

"Ärtuemand" (May el-Toukhy)

"Jokker" (Todd Phillips)

"Antigone" (Sophie Deraspe)

"Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of a Lady on Fire") (Céline Sciamma)

"Marriage Story" (Noah Baumbach)

Teraapilistena mõjuvad filmid, mis raputamise asemel rahustavad:

"Minu elu valgus" ("Light of My Life") (Casey Affleck)

"Ága" (Milko Lazarov)

"Üks ja ainus Aurora" ("Once Aurora") (Benjamin Langeland, Stian Servoss)

"Matusepäevikud" (Marko Raat)

Sten Kohlmann
filmisaate "Duubel" saatejuht

"Tõde ja õigus"

Olen aastate jooksul kodumaiste filmide suunas tuld, tõrva ja karmi kriitikat paisanud. Tõenäoliselt pole seega olemas suuremat kiitust kui asjaolu, et minu tänavune lemmikfilm on läbi ja lõhki sini-must-valge. Suurepärane režii, fantastilised näitlejad, eeskujulikud efektid.

"Jaanipäev" ("Midsommar")

"Midsommar" oli küll pisut klišeelikum kui Ari Asteri debüütfilm "Pärilik", ent samas tunduvalt terviklikum ning esikteosest tuttav n-ö vastikustunne oli olemas. Visuaalselt kaunis ka kõige grotesksematel hetkedel ning vaatamata oma temaatikale siiski üllatavalt suvine.

"Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon a Time in Hollywood")

Paljud väitsid, et tegemist võib olla Tarantino kõige kehvema linateosega, mis eksisteerib vaid masturbatoorsetel põhjustel. Mina sellistest väidetest aru ei saa. Tarantino nagu Tarantino ikka, ehk film, kus esikohal pikad ja mõnusalt lohisevad dialoogid ning absurdne möll. Film, mis hoiab vaataja algusest peale enda lummuses.

"Jokker"

"Jokker" on ülima tõenäosusega kõige "tõsiseltvõetavam" koomiksifilm, mida meie silmad eales näinud on. Kui aga see fakt kõrvale jätta, jääb alles fantastiline draamafilm, mis heidab pilgu kupli alla, kus pole kõik teps mitte korras. Kahjuks miinuspunkte kohustusliku Batmani sünniloo viite eest. Samuti tundub mõruna asjaolu, et esialgu üksikuks jäävale linateosele siiski juba järge planeeritakse.

"Vanamehe film"

Kodumaiste komöödiate suurim häda on seni olnud fakt, et nende ajal ei saa väga naerda. "Vanamehe filmi" puhul poetasin pisara, ent mitte kodumaalaste oskamatusest, vastupidi - tegemist oli otsast lõpuni perfektse absurdikaga, mis toore jõuga ja ilma vabandusteta end vaataja silmadesse ja kõrvadesse murdis.

"Tasujad: lõppmäng" ("Avengers: Endgame")

"Tasujad: lõppmäng" oli totaalne fännitoodang. Inimesed, kes polnud nende tegelastega algusest peale (21 filmi tagasi) koos rännakut alustanud, jäid ilma nendest emotsioonidest, mida pakkus näiliselt pealiskaudsest möllust ja naljast tulvil koomiksifilm. Mina igatahes hoidsin pimedas kinosaalis pisaraid tagasi. Mõned siiski pressisid läbi.

"John Wick 3: Parabellum"

"Parabellum" ei olnud vajalik film. Sarja üleüldine narratiiv ei liikunud mitte kuskile. Ometigi oli tegemist ühe parima, kui mitte kõige parema märuliga tänavu. Filmi esimesed 20 minutit panevad õhku ahmima. Vaatajal ei lasta puhata, sest ekraanile jõudev tapatöö on leidlik, toores ning, iroonilisel kombel, kaunis.

"Meie" ("Us")

"Us" pole küll "Get Out", ent tegemist on järjekordse näitega, kuivõrd oskuslik Jordan Peele on. Tegemist on õudusfilmiga, mis ei suple sopaõudukatega samas räpases järves, mis täis kehavedelikke ja küljest lõigatud jäsemeid. Peele'i filmidel on sügavam mõte ning rafineeritum lugu ning ka "Us" on suuteline enamaks kui purupurjus teismeliste eluküünlaid kustutavad käkid.

"Lelulugu 4" ("Toy Story 4")

"Lelulugu 4" oli totaalselt tarbetu lisa juba väärika punkti saanud triloogiale. Ometigi näitas Pixar taaskord kvaliteeti, pakkudes südamlikku ja kaasahaaravat lugu, mis liigutas südamepõhjani välja.

"Detektiiv Pikachu" ("Detective Pikachu")

Tegemist oli nunnu filmiga, mis lõpuks ometi näitas, et videomängude põhjal saab teha ka linateoseid, mis pole absoluutselt kohutavad.

Tauno Vahter
kirjastaja, kultuurikriitik

1. "Parasiit"

Film, mis parimas mõttes on kombineerinud festivalifilmi ja hea laia auditooriumi filmi omadusi, värskelt mõjuv stsenaarium, irooniat ja ootamatusi.

2. "Iirlane"

Martin Scorsese kolm ja pool tundi kestvas filmis on staare rohkem kui üles lugeda jaksab, aga neist olulisem on tervik. Klassikaline Scorsese, kergelt nostalgiline.

3. "Jänespüks Jojo"

Taika Waititi tragöödia elementidega absurdikomöödia natsidesse pimedalt uskuvast väikesest poisist on omamoodi vaese mehe Wes Anderson hetkeks, kui viimaselt uut filmi pole võtta. 

4. "Jokker"

Superkangelastemaailma film neile, kes ei taha superkangelastemaailmast mitte midagi teada. Vaatajaga manipuleeriv film, kus pole selge, miks ja kellele peaks rohkem kaasa tundma.

5. "Meemaa"

Arusaamatult kirevate peategelastega dokumentaalfilm Põhja-Makedoonia külast, mis tõuseb üldistuseks inimtüüpidest ja moodsast ühiskonnast. Aasta parim dokumentaalfilm.

6. "Marriage Story"

Noah Baumbachi lavastatud ja Adam Driveri ning Scarlett Johanssoni suurepäraste rollidega lugu moodsast lahutusest.

7. "Booksmart"

Selle aasta versioon filmist "Lady Bird" - irooniline, vaimukas, valus ja intelligentne kommentaar koolielule läbi kahe lõpuklassi tüdruku silmade.

8.-13. "Majakas"

Tänavune võitja mustvalgete deep'i panevate festivalifilmide kategoorias, mis suudab oma mõningase kuivuse stiilselt välja mängida.

8.-13. "I Want to Eat Your Pancreas"

Jaapani anime poisist, kes saab kogemata teada, et tema klassiõel on fataalne haigus.

8.-13. "Silvio"

Paolo Sorrentino film Silvio Berlusconist, sissevaade Itaalia vanameestekultuuri ning põhjustesse, miks Itaalia poliitika on sügaval mudas ja mädas.

8.-13. "Ükskord Hollywoodis"

Tarantino film pakub ajastuportreed Hollywoodi muutumisest 1960. aastate lõpus, koos mitmete tarantinolike põhivõtetega.

8.-13. "Tõde ja õigus" ja "Surematu"

Kodumaise kassamagneti "Tõde ja õigus" vaatamise kõrval peaks rohkem tähelepanu saama ka "Surematu", muljeltavaldava esteetikaga dokfilm elust Venemaa kauges ja külmas tööstuslinnas. Õigupoolest pole ta küll puhtalt Eesti film, valminud koostöös vene ja läti tegijatega, kuid mille poolest on see vähem Eesti film kui näiteks "Mandariinid"?