"Seda filmi vaadates mõtlesin, et seal ei ole mitte kaks tegelast, vaid kolm tegelast. Kolmas tegelane on meist palju vanem tsivilisatsioon ehk mesilaste, sipelgate ja loomade-lindude tsivilisatsioon, kes ise endale kodu ehitavad. Meie ehitame kodu, nemad ehitavad. See ongi tsivilisatsiooni tunnus," rääkis ta.

Soosaart teeb murelikuks see, et inimesed ei õpi mesilastelt, sipelgatelt jt, kes on maamunal elanud inimestest palju kauem. "Nimelt parasvöötmes või siin, kus on külmad talved ja soojad suved ning varsti ka võib-olla palju soojemad talved, on mesilaste ellujäämine võimalik ainult siis, kui nende kogukond vahetab infot, kus puudub vale."

Ta selgitas, et kui mesilane tuleb korjamaal ja annab teistele teada, et ärge minge sinna, kus on mürgitatud põld ja minge sinna, kus on palju õisi, siis nad jõuavad oma talvevarusid koguda. Samal lugu on tema sõnul inimestega. "Kui see info, mida me vahetame, on tõene ja õige, siis me jääme siin maa peal ellu. Aga kui me läheme valede teed nagu me praegu oleme läinud, siis meid kauaks enam ei ole."

Soosaarel on hea meel, et "Meemaa" tehtud sai. "Ma ei ole päris kindel, et see on dokumentaalfilm. Põhjus on see, et seal on kaks maailma. See on põliselaniku maailm, kes austab loodust ja võtab loodusest just nii palju ja vähe kui tal tegelikult enda ellujäämiseks vaja on. Ja siis tuleb üks punt teisi türklasi seal Põhja-Makedoonias selle kauni naise, Hatidže Muratova kõrvalvaremetesse, hakkab ka mesilasi pidama ja tuleb ja võtab looduselt kõik, mis sealt võtta on."

Ta kirjeldas, et nad lõhuvad sellega ära kogu tõesüsteemi, mille mesilased on loonud ja jätavad endast maha tõelised varemed, nii looduses kui ka tegelikkuses.

"Juhul kui see on dokumentaalfilm, siis autoritel, Ljubomiril ja Tamaral vedas, et nad leidsid sellise paiga, kus on tegemist tsivilisatsiooni varemetega. Need inimesed tegutsevad ju varemetes," sõnas ta. See meenutas talle natuke Tuglase novelli "Viimne tervitus", kus ta jalutab pärast III maailmasõda ringi Pompeii varemetel. "Võib-olla need tegelased ongi need, kes on maailma alles jäänud pärast III maailmasõda."

Soosaar usub, et see on film, mis elab vaataja sees edasi.