Praks märkis "Ringvaates", et kui ta soovitas seda filmi sõbrale, siis viimane pani kohe kahtluse alla, kas tegemist on ikka dokumentaalfilmiga.

"Mind ennast isiklikult see asjaolu ei häiri, et kas see on dokumentaal või mitte. Küll ma võin öelda, et see film mõnes mõttes ei ole mesindusest. See film on mõtisklus inimeseks olemise väärtuste üle."

Ta märkis, et mesindus on ka tema enda jaoks võimalus elu eesmärki mingitläbi tunnetada. "See film puudutas ka neid teemasid."

Praks kirjeldas, et filmi peategelasel on üks põhiprintsiip -- võtta mesilastelt pool ja jätta pool alles. "See sama kehtib aianduses ja muudes valdkondades. Selliselt mesindatakse küll. Kommertsmesinduses küll mitte. Seal võetakse ikka kogu mesi välja ja asemele pannakse suhkrusiirup."

Teatud juhtudel on see ka täiesti põhjendatud, et mesilaste tervisele teatud tüüpi mee tarusse jätmine ei mõju üldse hästi, selgitas ta. "See põhjustab kõhulahtisust jne. Aga konkreetne laad, mis moodi see daam seal mesindab, see Eestis väga levinud ei ole. Aga sada aastat tagasi pakktarudes oli küll."

Praksi sõnul sõltub see, kui palju mesilased nõelavad, väga palju mesilaste liigist ja päris palju ka kellaajast. "Päris pajusid mesilasi saab tegelikult vaadata nii, et suitsu ei kasuta ja kaitseriideid ka selga ei pane."

Tema enda mesilased on Praksi sõnul "puhtatõulised krantsid". "Krants tähendab seda, et mesilased on paljunenud teiste ümbruskonna mesilastega. Kõik need erinevad tõuomadused on neis segunenud. Enamasti on nad agressiivsemad."