Filmi vastuolulistele tõsielulistele peategelastele ja veel vastuolulisemale ameerika telekanalile vaatamata on varsti neli aastat tagasi avalikkuse ette tulnud Fox Newsi ahistamisjuhtumit kokkuvõttev "Pommuudis" keskseid lähiajaloo protsesse avav tervitatav linateos. Biograafiliseks draamaks tituleeritud "Pommuudis" visualiseerib ahistamise mustreid, struktuure ja tagajärgi veenvalt, ent minetab temaatilise sügavuse tegelaste poolest mitmeharulise loo tempot hoidvale atribuutikale keskendudes.

Parima mugandatud stsenaariumi eest Oscari võitnud filmi "Suur vale" kaasstsenarist Charles Randolphi hajusalt kokkupandud lugu algab ajast, mil Trumpi ei oldud veel presidendiks valitud ning mil Foxi populaarne uudisteankur Megyn Kelly (Charlize Theron) valmistus vabariiklaste teledebati modereerimiseks. Ajast, mil Fox Newsi juhtis mõjuvõimas Roger Ailes (John Lithgow), kelle alluvad astusid tema vastu süüdistusega aastate pikkusest seksuaalsest ahistamisest. Film keskendubki ahistamisele, mis oli Ailesi kaudu juurdunud Fox Newsi struktuuridesse, mõjutades läbi Ailesi karjääriredelil edenemisvõimalusi, uudiskanali kui pingelise töökeskkonna mürgist keskkonda ning töötajate vahelisi hierarhiaid.

Lisaks karjääri tipus olevale Kellyle esitleb film kesksete kujudena kogenud saatejuhi Gretchen Carlsoni (Nicole Kidman) ja komposiittegelasena noore entusiastliku teletöötaja Kayla Pospisili (Margot Robbie). Nende kolme eri karjäärifaasis oleva tegelase näitab film, kui jubedalt süsteemne oli Ailesi kümnendeid kestnud vägivallatsemine. Film kujutab valusalt ahistamise vorme, mis nii füüsiliste, verbaalsete kui mitteverbaalsete tegudena saatsid Foxi töötajate argipäeva, tekitades vägivallatseja võimupositsioonist tulevalt vaikimist ja möödavaatamist.

Ja need osad filmist ongi emotsionaalselt mõjuvaimad. "Pommuudis" on leidnud seksuaalvägivalla kujutamiseks viisi, mis suudab näidata empaatiliselt ning ilma teemat ekspluateerivate või emotsionaalset silmatorkavalt manipuleerivate rõhuasetusteta, mida taolised dehumaniseerivad, objektiviseerivad, seksistlikud ja misogüünsed käitumismustrid tähendavad nii üksikisiku kui ühe institutsiooni tasandil. Jay Roachi ("Trumbo", "The Campaign", "Meet the Parents") lavastatud "Pommuudis" jõuab oma kerglasest ja pendeldavast vormist hoolimata tabada seal hulgas võimusuhetest johtuvaid komplikatsioone, mis tõkestavad ahistamisest teatamist ja sellega tõhusalt institutsiooni siseselt tegutsemist.

Filmi stilistilised ja vormilised lahendused, mis imiteerivad Adam McKay käekirja ning püüavad kokku miksida liigagi kirju valiku erinevaid elemente, on "Pommuudise" nõrgim külg. Lahendustest tuleneb ebaühtlane toon, mis alustab poolkõvast satiirilikust teravusest ning lõpetab poolküpse draamaga. Lisaks rõhutavad need laialivalguva stsenaariumi puudusi ning muljet, et film jõuab üsna kiiresti oma tuumani ja tegeleb seejärel pigem selle rõhutamisega, kui edasi arendamisega.

Silmapaistev näitlejaansambel, kelle esitust saadab Oscari nominatsiooni toonud meik ja soeng, eesotsas samuti Oscarile nomineeritud Charlize Theroni ja Margot Robbiega, muudavad aga filmi läbivalt haaravaks. Loojutustuselt on tegemist üsna keskpärase lähiajalookujutusega, mis võidab temaatika aktuaalsusest, ent jääb filmikunstiliselt omapäratuks.