Autahvel. Filmiaasta 2017 ({{commentsTotal}})

ERR kultuuriportaal tegi taas kokkuvõtte möödunud filmiaastast, koondades 43 filmihuvilise kokkuvõtted linateostest, mis nende arvates 2017. aastast esile tõusid. Enim mainitud mängufilmideks on "Dunkirk" ja "Ruut", Eesti filmidest kerkib pinnale "November".

Joonas Hellerma
"Plekktrummi" saatejuht

Uudistasin filme üksjagu, aga enim jäi meelde kolm:

1. PÖFF-i 2017. aasta võidufilm, Kirgiisia režissööri Temirbek Birnazarovi "Öine avarii".

Film, mis võlus oma lihtsuse, väheste sõnade, kauni võttekoha ja eluterve muhedusega.

Aga enim siiski meeliülendava ja sümpaatse poeetilise efektiga, mille režissöör loob. Kui osasid tänavuse aasta PÖFF-i filme iseloomustasid rasked ja kontrasted teemad, siis "Öine avarii" mõjub selle kõrval kui postkaart või isegi haiku. Vaatajale jääb ruum isiklikuks ja meditatiivseks elamuseks. Olin rõõmus, et seda nägin.

2. Christopher Nolan'i "Dunkirk"

Ootasin väga selle režissööri järgmist käiku. Kui "Intestellar" oli lennukas ulme, siis nüüd olime keset ajaloolist realismi. Visuaalne meistritöö, meeldejäävalt mängitud episoodid ja panoraamne kogemus. Jäi tunne, et ka nn suur kino on jätkuvalt elus. Oleks seda elu vaid rohkem.

3. Režissöör Denis Villeneuve'i "Blade Runner 2049".

Ühel õhtul sain healt sõbralt telefonile sõnumi, kus ta küsis, kas olen seda juba vaatamas käinud. Hea, et sellise sõnumi sain, sest nüüd võin seda julgelt ka siin meenutada. Denis Villeneuve'i eelmisel aastal linastunud "Arrival" oli eriline film, millest võiks pikemaltki rääkida.

"Blade Runner" on palju keerulisem ja visuaalselt ambitsioonikam, üsna palju ka filmi produtsendi Ridley Scoti nägu. Scott on minu jaoks aga pisut ehk liiga karm režissöörina. "Blade Runner" on meelisööbiv visuaalne spekulatsioon, jätkufilmina kindlasti ka kultusteos. Tume pilt tehnoloogia rüüsse kapseldatud maailmast pärast looduskatastroofe.

Aga kõige põhilisem on siin ikkagi seesama, mis kerkis esile juba filmis "Arrival" - armastuse jõud ja inimese säsi; sedapuhku siis kõrgtehnoloogilise tulevikunägemuse raamistikus.

Karlo Funk
filmispetsialist

"Fantastiline naine" ("Fantastic Woman"), rež: Sebastian Lelio

"Armastuseta" ("Neljubov"), rež: Andrei Zvjagintsev

"Püha hirve tapmine" ("Killing of a Sacred Deer"), rež: Yorgos Lanthimos

"November", Rainer Sarnet

"Abrili tütred" ("Las hijas de Abril"), rež: Michel Franco

"Ihust ja hingest" ("Teströl és lélekröl"), rež: Ildiko Enyedi

"Tundmatu sõdur" ("Tuntematon sotilas"), rež: Aku Louhimies

"BPM", rež: Robin Campillo

"Ruut" ("The Square"), rež: Ruben Östlund

Lauri Kaare
filmilevitaja

Nagu tavaliselt, on pagana raske reastada, mistõttu olgu lisatud, et sellised on eelistused täna. Homme võib olla mõni juba asendunud millegi muuga (välja arvatud esikoht).

1. "Logan"

Kaunis lõpp Jackmani 17 aastat kestnud teekonnale Wolverine’ina. James Mangold sai hakkama ühe kõigi aegade kõige parema koomiksifilmiga. Tume, trööstitu ja imeilus.

2. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Martin McDonagh must pärl on kohene klassik. Nagu "Fargo", ainult et süngem (ja naljakam). Frances McDormand, Woody Harrelson ja Sam Rockwell annavad endast kõik ja nominatsioonid ei saa jääda tulemata.

3. "Vee puudutus" ("Shape of Water")

Mehhiko meister Guillermo Del Toro on eluaeg maiuspalu vändanud, aga see inetu pardipoja ja vangistatud koletise armastuslugu võib (esimese vaatamiskorra järel) olla tema senise filmograafia parim.

4. "Dunkirk" ja "Blade Runner 2049"

Kaks nime: Nolan ja Villeneuve, mõlemale mehele järgneks kuhu iganes nad järgmiseks minna otsustavad.

5. "Star Wars: Viimased jedid" ("Star Wars: The Last Jedi")

Rian Johnsoni vägitegu näitas, et veel 40 aastat pärast saaga algust on võimalik teha täiesti ootamatuid valikuid, mis vaatajad järsult kahte lehte lahutasid.

6. "Thor: Ragnarök"

Uus-Meremaa kiiksuga geenius Taika Waititi suutis teha MCU esimese hea Thori loo. Chris Hemsworth, Cate Blanchett, Mark Ruffalo ja Tessa Thompson!

7. "Stalini surm" ("The Death of Stalin")

Armando Ianucci paneb vaataja naerma, aga samas on ka kõhe, kui mõelda, et sel kõigel on tõepõhi all.

8. "Baby Driver"

Paadunud melomaan Edgar Wright liidab muusika ja liikuva pildi ideaalseks tervikuks.

9. "Wonder Woman" ja "Atomic Blonde"

Girl power! Gal Gadot ja Charlize Theron! Ning Patty Jenkins ja David Leitch neid oskuslikult juhtimas.

10. "Kao ära" ("Get Out")

Aasta üllataja Jordan Peele näitamas keskmist sõrme tänasele, eriti valedes kätes olevale Ameerikale.

Kaspar Viilup
ERR kultuuriportaali toimetaja

1. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

On raske leida midagi paremat omanäolisest mustast krimikomöödiast, ja Martin McDonagh, kes varem on selles vallas kümnesse tabanud filmis "In Bruges'", tegi seda jälle.

Väljasurnud Ameerika väikelinn, sümpaatsed idiootidest võmmid ja mõnusalt nihkes sündmustik loovad terviku, mis asetub julgelt "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" kõrvale. Moodne klassika.

2. "Baby Driver", rež: Edgar Wright

Edgar Wright on enda ainuomase koomikaga asetanud paljud kommertskino mudelid värskesse konteksti, meenutame näiteks "Shaun of the Deadi" sombisid või "Scott Pilgrim vs The World" koomiksipila. Nüüd võttis ta siis ette autofilmi...

Värisege "Kiired ja vihased", sest "Baby Driver" on action-sümfoonia, mis mängib vaataja närvidega, keerab mõnuga ümber sõrme, ehmatab mikro-twist'idega ja pakub lihtsalt vaatemängu, milles segunevad muusika, tagaajamine ja super näitlejatööd. Ilmselt Kevin Spacey viimane suurem filmiroll?!

3. "Florida projekt" ("Florida Project"), rež: Sean Baker

Lõbus sissevaade ühe Ameerika väikekogukonna ellu, kus inimesed üritavad raskuste kiuste rõõmsat elu elada. Fookusesse võetakse lapsed, keda kehastavad imelised amatöörnäitlejad. Sean Baker on suutnud leida hunniku noori, kellel on Hollywoodi superstaaride potentsiaali, ja juba ainult selle pärast tasub seda vaatama minna. Jõuab tuleval aastal ka Eesti kinolevisse.

4. "Vee puudutus" ("Shape of Water"), rež: Guellirmo del Toro

Oleme viimastel aastatel näinud palju armastuskirju filmikunstile ("Hugo", "La La Land", "Artist"), kuid "Vee puudutuses" on neist ehk kõige julgem. Romantiline draama, mis räägib veekoletise ja tumma naise vahelise armastusloo. Saab nutta ja naerda, jagub ka põnevust ja veidi õõva. Mida võib veel ühelt filmilt tahta?

5. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

Kui keegi suudab muuta argielu poeetiliseks, siis ainult Jim Jarmusch. Kahe sümpaatse inimese igapäevaelu murede ja rõõmudega. Mõjub ka teraapilisena ja aitab endal raskustest üle saada. Kiitus Jarmuschile ka selle eest, et ta suutis filmi mõtteliseks peategelaseks muuta koera.

6. "Hea aeg" ("Good Time"), rež: Benny Safdie, Josh Safdie

Mis saaks, kui võtta Nicolas Winding Refn "Drive'i" ja süstida see täis hullust ja plahvatusohtlikku energiat? Vennad Safdied tegid seda, "Hea aeg" pulbitseb üle serva koos Oneohtrix Point Neveri muusikaga ning näitab, et Robert Pattinson on vapustav näitleja. Ja tegelikult on seda parem, mida vähem te sellest filmist teate.

7. "Blade Runner 2049", rež: Denis Villeneuve

Denis Villeneuve on kiirelt tõusnud kõige olulisemaks uue aja režissööriks. "Arrival" juhatas ta ulmemaailma, kuid seal hoidis ta veel paljud trikid kapis peidus. Nüüd tõi Villeneuve kõik välja, mis tal näidata on, ja oi milline vaatemäng sellest sündis. Pistke mind orki, aga Ridley Scotti originaal jääb paar sammu maha...

8. "Kao ära" ("Get Out"), rež: Jordan Peele

Õudufilmid suudavad harva nii täpselt oma koha leida nagu "Kao ära" seda teeb. Seal on sotsiaalseid teemasid, pööraseid ideid ja kahtlemata ka pinevust, sellist, mis hoiab sind pidevalt tooli serval ega lase kordagi lahti. Kohe juhtub midagi, ma tean ja tunnen seda. Aga kas juhtub? Need teavad, kes näinud on.

9. "Dunkirk", rež: Christopher Nolan

On omaette saavutus teha sõjafilmi ilma suure kõmmutamise, plahvatuste ja kangelasteta. Christopher Nolan saab sellega hakkama, näidates sõja pahupoolt kohati lausa närvesööva põnevusega. Lisaks hea näide, et sõjafilm ei pea alati kuradima kolm tundi kestma.

10. "Ruut" ("The Square"), rež: Ruben Östlund

Kaks ja pool tundi ühiskonnakriitikat, milles on rohkem meeldejäävaid stseene kui teistes selle aasta filmides kokku. Küsimused "Mida teha kasutatud kondoomiga?", "Kuidas teha kunstiinstallatsioonile reklaami?" ja "Kuidas leida varastatud telefon?" on vaid mõned, mis saavad vastused. Film, mis väärib iga kiitust ja preemiat.

11. "Kuuvalgus ("Moonlight"), rež: Barry Jenkins

Lüüriline sissevaade mustanahaliste getosse, mis purustab palju müüte ja tekitab seeläbi hulga uusi küsimusi, millele vaataja peab ise vastama. On ainult positiivne tendents, et sellised väikesed, aga võimsad linalood võidavad parima filmi Oscari, loodetavasti näeme seda tulevikus veel.

12. "Wind River", rež: Taylor Sheridan

Ei mäleta, millal viimati nägin filmi, kus hakkasin nii elavalt kaasa elama, et kellelegi täiega vastu hambaid virutataks või muul moel piinataks. Sisemine sadist ärkas täiega ellu.

Lumistel väljadel toimuv krimidraama, mis tõstab Jeremy Renneri täiesti uuele tasemele. Ja tõesti, kohati ajab ikka megalt närvi, tahaks kõigile värdjatele ise ka virutada.

13. "Free Fire", rež: Ben Wheatley

Mina ei oleks osanud ette kujutada, et saab teha filmi, mille kogu sisu on see, et suur hulk inimesi tulistab üksteise suunas hiiglaslikus angaaris. Kuulid lendavad, keegi ajab lolli möla suust välja ja vaataja irnub end vigaseks. Ülinaljakas (filmi)eksperiment, mis kindlasti kõigile ei meeldi.

14. "A Ghost Story", rež: David Lowery

Kes meist poleks lina pähe tõmmanud ja kummitust mänginud? Noh, Casey Affleck teeb ka seda, mängides "A Ghost Story" peategelast. Eriti eksperimentaalne ja maksimaalselt madala eelarvega, aga see ei vähenda kuidagi filmi emotsionaalset jõudu. Aasta avastamata pärl.

15. "Kättemaks" ("Revenge"), rež: Coralie Fargeat

Prantsuse lavastaja Coralie Fargeat "Kättemaks" on üle aastate parim näide rämpskinost, mille lõbu-faktor on sajaga põhjas. Ohtralt kunstverd, piina-pornot ja totraid tegelasi, mis toovad meelde Robert Rodriqueze "Machete". Selliseid filme tahaks rohkem näha!

16. "November", rež: Rainer Sarnet

Igal eestlasel on "Rehepapist" oma ettekujutus, aga Rainer Sarneti oma on kohe eriti vinge, erinedes meeleolu poolest ilmselt enamikest teistest. Amatöörnäitlejad rebivad kildu, kaameratöö võtab tummaks ja kokku joonistub piinlikult realistlik portree eestlasest. See on ju sokulaad...

17. "Una", rež: Benedict Andrews

Ülivalus draama, mis näitab, kui minimalistlikult saab hingekriipivat lugu rääkida. Igavad hallid bürooruumid võtavad "Unas" eriti kõhedusttekitava ilme. Suurepärane ekraaniduo ka Rooney Mara ja Ben Mendelsohni näol.

18. "Logan", rež: James Mangold

"X-meeste" saaga on seni minust pigem kaarega mööda jooksnud, kuid "Logan" vajutas täpselt õigeid nuppe - keeras vägivalla põhja, rõhutas jõhkrust ja mõjus kui superkangelasvestern. Geniaalne.

Aastaid on koomiksifilmid pakkunud ämbriteviisi tasapaksu, sel aastal olid õnneks esindatud need äärmused, mida mina enim eelistan. "Logan" kui jõhker ja rusikaga näkku tumekoomiks, "Guardians of The Galaxy 2" ja "Thor: Ragnarök" kui täiesti idiootsed lollitamised. Nii mulle meeldib.

19. "Pidu" ("The Party"), rež: Sally Potter

Selle aasta tabelisse on sattunud mitu linalugu, mis kasutavad vähe, et öelda palju. Sally Potteri "Pidu" viib selle aga äärmusse, toimudes vaid ühes pisikeses korteris. Tähistatakse ühe naise ministriks saamist, aga kõik läheb täiesti p*rse. Kammerlik kinokunst parimas mõttes, kus mängivad Briti tippnäitlejad ja lõbutsevad ekraanil täie raha eest.

20. "Logan Lucky", rež: Steven Soderbergh

Mõnes mõttes võiks ju öelda, et Soderberghi "Logan Lucky" on klassikaline kelmifilm - mingid jobud arvavad, et võiks kellegi tagant näpata, ja hakkavad siis eriti lolli plaani välja mõtlema.

Aga ei, seal on ka valus kommentaar Ameerika ühiskonnale, mitmekülgsed karakterid ja ootamatu stsenaarium, mis jäävad meelde ja eristavad "Logan Lucky't" teistest sarnastest. Kinnitust ka sellest, et Daniel Craig ei ole veel läbi ja lõhki bondistunud.

Katrin Rajasaare
ERR hanketoimetuse juht

1. "Florida projekt" ("The Florida Project")

2. "Ruut" ("The Square")

3. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

4. "Manchester-by-the-Sea"

5. "Armastuseta" ("Neljubov")

6. "Ihust ja hingest ("On Body and Soul")

7. "Aukartust äratav" ("Le Redoutable")

8. "November"

9. "Reis Hispaaniasse" ("A Trip to Spain")

10. "Minu el tsukiinina" ("Ma vie de Courgette")

Merit Maarits
ERR portaalide multimeediatoimetaja

Miskipärast on läinud nii, et viimasel aastal olen kvaliteetkinost pigem võõrandunud ja käin ainult väga valikuliselt kinodes vaatamas n-ö peavoolufilme, kassahittideks treitud linateoseid. Aga minu meelest on toimumas seal mingisugune kvalitatiivne-esteetiline hüpe, kus enam niivõrd Hollywoodi standarditest ei lähtutagi ja juletakse publikule teha filme, mis eeldavad veidi nõudlikumat maitset. Isegi kui alguses nii ei tundu.

1. "Logan"

Ma poleks küll julenud oodata, et Wolverine'i triloogia või üldse mõni teine film "X-meeste" sarjast lahendatakse sellises neovesternlikus võtmes. "X-meeste" ja eriti Wolverine'i austajana oli selle vaatamine muidugi eriti raske emotsionaalne kadalipp.

2. "Blade Runner 2049"

Väärikas jätk, pea kolm tundi düstoopilisi maastikke, kuhu end ära unustada. Ühe unistuse surm, kui filmi püüda hästi lühidalt iseloomustada.

3. "Wonder Woman"

Pealtnäha täiesti tüüpiline superkangelasfilm, ometi mängitud eelkõige just kõigele, mis on inimlik, ja seda ilma klišeedeta.

4. "Baby Driver"

Süžee võis kohati ehk jääda nõrgaks, aga tugev muusikale keskendatus ja Ansel Elgort tegid sellest igilaheda filmi.

5. "Dunkirk"

Häirivalt klaustrofoobiline film, aga sõjafilmid pakuvad miskipärast paramatult teatud sadistlikku rahuldust.

Mati Kaalep
Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik

1. "Dunkirk"

Christopher Nolani meistriteos, mis jutustab loo sadade tuhandete lõksus olevate Briti sõdurite päästmisest Prantsusmaa rannikult. Nolani võime kujutada inimeste isekust ja sõjale nii omast surmahirmu on toodud ekraanile küll väheste eriefektidega, kuid äärmiselt muljetavaldaval moel nii õhus, veel kui maal.

2. "Gifted"

Südamlik lugu väiksest tüdrukust, kellele on looduse poolt antud kuhjaga rohkem nutti kui kellelegi teisele ta ümber. Filmi muudab eriliseks selle keskmes olev eetiline konflikt, kas lasta lapsel nautida oma lapsepõlve või rakendada ta potentsiaali laiemalt ühiskonna hüvanguks.

3. "Blade Runner 2049"

Visuaalselt efektne ulmepõnevik, mille 1982. aastal valminud esimene osa andis filosoofiaklassides lõputult arutlusainet. Film viib seekord vaatajad aastasse 2049, kus pilguheit muserdunud üksikutesse inimvaredesse ja lootusetult saastunud elukeskkonda annab  rohkelt mõtteainet ka kinosaalist väljudes.

4. "The Glass Castle"

Tõsielul põhinev film keerulistest peresuhetest, kus laste suurim unistus on leida stabiilsem elukeskkond eemal oma armastavatest, aga eluvõõrastest vanematest. Patoloogiline valetamine ja soov kallistada viinapudelit ei vii pereisa eales kaugemale ajutistest uberikest, tühjast rahakotist ning olematust toidulauast. Samas muudab ta vastupandamatu karisma ja võime ehitada vaimusilmas klaaslosse ta liiga vastupandamatuks nii oma naisele, kui ka lastele, et tast lõplikult lahti lasta.

5. "Icarus"

dokumentaalfilm ajakirjanikust, kes näeb, et ilma dopinguta ei ole tal võimalik isegi amatöörtasemel pääseda mitte ainult poodiumi lähistele, vaid isegi mitte esikümnesse. Hakates katsetama dopinguga treenimist, jõuab ta juhuslikult Venemaa riikliku dopingusüsteemi keskmesse, mis lõpuks päädis rahvusvahelise skandaaliga. Film harutab lahti maailma raputanud Venemaa riiklikult rahastatud dopingumaastiku ning meenutab oma ülesehituselt rohkem põnevikku, kui dokki.

6. "Wind River"

Krimidraama, mis viib vaataja karmi talvisesse Ameerika mäestikku, kus linnapreilist FBI agent ning kohalik jahimees lahendavad indiaani tüdruku surmamüsteeriumit. Klassikaline põnevik, mis hoiab pulssi üleval ka ilma groteskse veresaunata.

7. "Loving Vincent"

Maailma esimene maalitud film, mis äratab ellu van Goghi meistriteosed ja lahendab läbi Arnaud Roulini silmade Vincent van Goghi surmamüsteeriumi. Kuigi lugu ei ole eraldiseisvalt just kõige tugevam, siis imetabane teostus korvab selle igati.

8. "Baby Driver"

Pigem nooremale publikule suunatud teos, kus muusika on sama oluline kui pilt ja kaamera keerutab vaatajat nagu peategelane rooli.

9. "November"

Eesti selle aasta parim teos, mis vaatamata veidi venivale loole suudab must-valgelt "Rehepapi" hullumeelseid ideid pildiks teha. Isiklikult oleksin oodanud veidi enam raamatu stiili järgimist, aga austades iga autori vabadust, tuleb ka Sarneti teostust hinnata.

10. "Detroit"

Tõsielul põhinev karm draama, mis kajastab 1967. aasta Detroidi rahutusi ning Algier’i hotelli juhtumit. Rahutused, mis viisid ühe linna tagajalgadele, kulmineeruvad hotellis, kus politsei kaotab võimu rakendamisel totaalselt pea. Seda filmi vaadates tunned ennast täiesti jõuetuna robustse jõu väärkasutamise ees, mida munder ja riigi poolt antud jõu rakendamise monopol võimaldavad. Vaatajana tunned selgelt, kuivõrd habras võib vahel olla demokraatlikus riigis olev usaldus jõuorganite vastu.

Peeter Simm
filmilavastaja, õppejõud

Paar sõna vaid eestimaistest filmidest, mitte pingereas, vaid järjekorras, nagu neid nägin. Paraku jäi osa ka vaatamata. Meetod: kui mulle mingi liin või episood eriti meeldib, siis kasutan seda võtmena, et muukida enesele mõistetavaks ka (pehmelt öeldes) arusaamatud kohad.

 "November"

Kõige enam üllatab kõik, mis seotud mõisaga. Kuutõbine liikumine imbub ka rehealuse pimeduses toimuvasse. Lootusetu ja painajalik armastus ei lähe meelest ka kümme kuud hiljem ja ilmselt ongi määratud mällu jääma.

Jääb vaatamata filmi muinasjutulisusele eheda ja realistlikuna. Midagi sarnast on öelnud D. Shostakovitsh. Kui midagi üüratult armastad, ära lase seda endale liiga ligi. Vaat nii siis.

"Armastus…"

Painajalik illustratsioon mõttele ülalpool. Ei näe mingeid kõlbelisi küsitavusi, kui nähtud inimesed olid ise sellega nõus.

Kas on kellelgi tulnud pähe süüdistada W. Faulknerit või F. Dostojevskit selles, et nende lugude faabulad on pärit kollaste lehtede politseilehekülgedelt.

"Minu näoga onu"

Jäi meeldiv järelmaitse. Millest konkreetselt, vastata ei tea, küllap sellest, et üritatakse elus hoida leebet, sooja huumorit.

"Mehetapja / Süütu / Vari"

Keskmine novell on vapustav, kiirgab ja mõtestab naabreid. Naudin autori valulist humanismi. Keegi kidiseb, et abi-Tarkovski. Ei, ei ja veelkord ei. Nii näeb ainult Keedus. Selles on rohkem empaatiat.

Gerli Nõmm
"AK" kultuuriuudiste toimetaja

1.-2. "November", rež: Rainer Sarnet; "Mehetapja/Süütu/Vari", rež: Sulev Keedus

3. "Armastuseta", rež: Andrei Zvjagintsev

4. "Safari", rež: Ulrich Seidl

Aasta alguses meil linastunud Ulrich Seidl'i "Safari" raputab seniajani. Seidl'ile omased esteetiliselt nauditavad ülesvõtted koletutest tapatöödest eksootiliste loomade kallal mõjuvad eriti võikalt ja sunnivad inimesi peeglisse vaatama. Et dokumentaalfilme näidatakse meie kinodes jätkuvalt häbiväärselt vähe, pean oluliseks seda filmi esile tõsta.

 5. "Ruut", rež: Ruben Östlund

6. "Akvaarium", rež: Kleber Mendonça Filho

7. "Minu näoga onu", rež: Katrin Maimik, Andres Maimik

Selle aasta kõige südamlikum kinoelamus. Iga hetk Roman Baskiniga selles filmis oli puhas rõõm.

8. "Get Out", rež: Jordan Peele

9. "Kuuvalgus", rež: Barry Jenkins

10. "Blade Runner 2049", rež: Denis Villeneuve

Dannar Leitmaa
ajakirjanik

"Wind River"

No, kurat, kus oli film. Külm, kõle, õudne. Miski selline, mis jääb meelde ja hakkab närima. Härra Renner tegi suurepärase rolli ja selles filmis oli ka aasta parim tulevahetusstseen. Kõik on lõpuks kurb.

"Blade Runner 2049"

Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.

"Logan"

Sai juba öeldud, et ma olen järgede ja remake’de suhtes skeptiline? Veel skeptilisem olen ma koomiksifilmide suhtes. DC omad on puhas okse, Marveli omad on värviline silmapiinamine. Aga Logan, oh, see oli mõnus. Taaskord kurb. Neetud, kõik kolm esimest filmi on tegelikult ju kurvad.

"Teispool lootust" ("Toivon tuolla puolen")

Neetud, neljas on ka tegelikult. Või, noh, nüüd vist spoilisin. Tegelikult oskab Aki Kaurismäki teha meeletult häid nalju, seda soojalt ja kedagi norimata. Ma pole vist selle aasta jooksul kordagi nii palju naernud, kui selle filmi ajal tehtud sai.

"Tüdruk ja koletis" ("Colossal")

Ilmselt selle aasta kõige alahinnatum film üleüldse. Andri Liimets, tõesti, ime muna, et sa sellele filmile umbes 1 punkti Ekspressi tabelis andsid. Film, mis algab romantilise komöödiana, aga jõuab järjest ja järjest uutele tasanditele. Nagu parim poplaul, mis algab ühe teemaga ja siis vahetab järjest registreid. Täiesti super film, aga kukkus kinodes totaalselt läbi.

"Baby Driver"

See oli mingi kummaliselt imelik suvepäev, kui ma "Baby Driverit" vaatama läksin. Kuskilt lahku mindud, kuskilt taas suhtlema hakatud, kõik oli igati segane. Ja siis tuli "Baby Driver", mis oli nii kuradi pöörane andmine, et saabusin kinost täiesti vaimustuses. Muideks, esimesed pool tundi filmist mulle üldse ei meeldinud. Oli natuke ülestiliseeritud, aga lõpplahendus oli muidugi väga super. Palun, ärge tehke sellele järge. See oli juba niigi perfektne. Ja Sky Ferreira = (l)

"Dunkirk"

Tegelikult ootasin ma sellest filmist isegi rohkemat. Aga siis sain aru, et see muutiski selle filmi nii heaks. See oli film, kus justkui puudus nähtav narratiiv, aga tegelikult oligi selleks sõja tegelik mõttetus. Sõjafilmide topis on selle filmi koht sajandiks kinnitatud.

"Ruut" ("The Square")

Ma käisin kunagi vaatamas NO99 etendust „Tüdruk, kes otsib vendasid“ (võin jummala mööda pealkirjaga panna). Teate küll, see, kus Rea Lest oli, noh, ülioossom. Ja see meeldis mulle jubedalt, aga siis lugesin mingeid arvustusi ja selgus, et nad kõik said sellest täiesti valesti aru. Mul on tunne, et ka selle filmi puhul said kõik valesti aru, sest mina saan ju alati kõigest õigesti aru. Aga see ongi hea film, kus võivad kõik teistmoodi aru saada.

"Välismaalane" ("Foreigner")

Kõige ootamatum lisandus siia listi, kuna see, et Jackie Chan on filmis, siis peaks olema film ju imelik. Aga ei olnud. See oli Jackie Chani kõige mõjusam roll ja see oli täiesti oossom. Teda oli nii vähe, ta oli nii tõhus ja film oli nii haarav.

"Minu näoga onu"

Hea küll, äkki saab natuke propsi ka see-eest, et on Eesti film, aga oli tore näha filmi, mis oli arusaadav, ei veninud ja oli ka muudmoodi tore. Ja Maarja Mitt, ohh, ma käisin tema klassiõega, oleks ma teadnud, kui ilus naine veidi poisilikust pipi-tüdrukust kasvab, siis ma oleks äkki enda tähelepanu forsseerinud veidi teise suunda.

"Armastuseta"

Ilmselt peaks ma selle filmi tõstma kõrgemale, kuna see film mõjub. Aljoša kaob ära, aga keegi ei küsi Ansipilt (wuut?). Aga julm ja ääretult külm sissevaade vene pereellu. Ja taaskord tekkis mul küsimus teiste inimeste arusaamadest, kus kirjutati "tahaks kõik filmi peaosalised ära tappa". Faking puhake jalga, julmus taastoodab julmust ja see ongi filmi mõte, te kuradi turakad.

Ja PÖFF-i parimad ehk filmid, mis pole jõudnud filmilevisse:

"Taksojuht" ("Taeksi Woonjunsa")

Kõik tönnisid, sest korealased oskavad teha filme, mis algavad punktist A, aga sa ei tea, kuhu see jõuab ja see punkt, kuhu see film jõudis, oli midagi täiesti ootamatut. Komöödia oli punkt A. Lõpp, oh, see lõpp…

"Tulbid: Armastus, au ja jalgratas" ("Tulipani, Love, Honour and a Bicycle")

Soe ja armas film, mis on samas ka nii kurb. Kõige olulisem on muidugi see, et imeilusat naist näeb alasti ja saab naerda ja üleüldse. Oli vist ka PÖFFi publikulemmik. Seekord täiesti nõus.

"Püha hirve tapmine" ("Killing of the Sacred Deer")

Kui ma PÖFFisaalist väljusin, siis kuulsin trepil jutte, kuidas see oli ikka ilge ajukepp ja intelligentne joga. Nojah, oli ta jee. See on lihtsalt tase, kuidas see film lahendati.

"Suve lapsed" ("Summer Children")

Seda filmi tahtis mu õde vaadata. Ostsin talle pileti ja käisin ise enne vaatamas, aga kirjutasin talle seepeale sõnumi, et kas see film lõppes tema arvates hästi või halvasti. Tema leidis, et hästi, mina leidsin, et halvasti. Režissöör olevat öelnud, et ta jättiski asja lahtiseks, et jätta inimestele valikuvõimalus. Kurat, see film lõppes megahalvasti ju….

Valner Valme
ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja

TOP16 juhuslikus järjekorras:

"Dominion" (Steven Bernstein)

Rabav roll Rhys Ifansilt. Ränk, räige, lõbus ja kerge film.

"November" (Rainer Sarnet)

Kahju, et seda nalja Oscarid ei mõista. Kordumatud kaadrid ja näitlejatööd.

"mother!" (Darren Aronofsky)

Inimkonna ilgusest päästab huumorimeel, mida Aronofsky siin veriste põrandapragude vahelt mõnusalt tilgutab.

"Get Out" (Jordan Peele)

Aasta kummastavaim film, see krutib kruvikeerajaga tasapisi ja üllatab igal hetkel.

"Good Time" (Benny ja Josh Safdie)

Eelkõige Oneohtrix Point Neveri muss ja Robert Pattinsoni näitlejatöö, aga siiski ka kogu idee: ei ole vaja inimesi väntsutada liiga palju.

"Passengers" (Morten Tyldum)

Suletud ruumi filmid on tihti tüütud. Tyldum suudab luua ühtaegu õdusa ja õõvastava maailma, kust ei taha välja.

"Blade Runner 2049" (Denis Villeneuve)

Sisu jätab tegelikult külmaks, aga neid kaadreid võiks vaatama jäädagi ja Ryan Gosling töötab täiega. Esteetilised maksimumpunktid.

"A Cure For Wellness" (Gore Verbinski)

Üks selle aasta tegelikkuseväänamise filme, kus normaalsuse tagant avaneb järk-järgult jälk saladus.

"Una" (Benedict Andrews)

Psühholoogiliselt aasta laetuim tandem: Rooney Mara ja Ben Mendelsohn.

"A Ghost Story" (David Lowery)

Nii kurb. Nii kuradi kurb! Räigelt kurb.

"Suntan" (Argyris Papadimitropoulos)

Algab nagu tore suvitusfilm. Kahjuks nii ei lähe edasi. Võtab hullud pöörded sisse. Piinlik hakkab õnneks. Aasta stsena. Psühhovärinad.

"I Don’t Feel At Home In This World Anymore" (Macon Blair)

Tippmoodne kallis külmik on varesejalgadel? Idioot laseb akna taga ilutulestikku? Pisiametnik näitab võimu? Kõik on pekkis? Inimesed on koledad ja halvad? Jah, ma ei tunne end ses ilmas enam kodus.

"Wind River" (Taylor Sheridan)

Kirjas küll põnevikuna, küll krimina, küll müsteeriumina, küll draamana, küll lihtsalt kaunid põhjamaa vaated ja väike sagin. See on üüratu tragöödia! Ilus muss, vapustavad kaadrid ja meisterlik Jeremy Renner sinna otsa.

"Shot Caller" (Ric Roman Waugh)

Nikolaj Coster-Waldau ja tema tegelaskuju drastiline muutumine haaravas vangladraamas. Ja siin on midagi veel. Et kui habras on hea elu. Tasub mööda nööri käia. See on õnn.

"The Glass Castle" (Destin Daniel Cretton)

Woody Harrelson! Woody Harrelson! Lisaks see lugu ajab nutma. Halb film teatavasti ei aja nutma.

"Brigsby Bear" (Dave McCary)

Ja nüüd lõpetuseks aasta film! Lugu on mega ja terve orkester siiraid rolle seda esitamas, Greg Kinnearist peaosalise Kyle Mooneyni. Ei künismile! Küünikud on pasad!

Tõnis Lõhmus
Forum Cinemas programmijuht

"Kaunitar ja koletis" ("Beauty and the Beast")

Disney klassika oma parimas vormis, imeline muusika, suurpärane casting ja kostüümikunstniku töö. "Kaunitar ja koletis" on ka eestlaste südameis, sest just see reinkarnatsioon suutis teha väärilist kassat ka meie kinodes, erinevalt näiteks eelmise aasta meistriteosest "Džungliraamat".

"Thor: Ragnarök"

Kui veel aasta esimeses pooles tundus parima Marveli koomiksifilmina "Guardians of the Galaxy 2", siis Thor suutis end veel lõbusamalt võtta. Paljuski peab Thor tänama nii lavastajat kui ka galaktika valvurite esimest osa, millest šnitti võeti.

"Kong: Pealuu saar" ("Kong: Skull Island")

Viljandi uue kino avafilm suutis mind üllatada oma seiklushimu ja lihtsusega, Hollywoodi meelelahutus oma parimas mahlas

"Logan"

Legendi vääriline lõpp, toimib nii järje kui ka eraldi filmina. Kui lombi taga ikka tahetakse, siis osatakse igast žanrist meistriteost välja võluda. Iroonilisena tundub teadmine, et FOX/Marveli uus superstaar koomiksimaailmas on põhimõtteliselt kaasaegsem Logan.

"Blade Runner 2049"

Vägagi üllatav oli enne, kui filmi ise nägin, lugeda kohaliku kinopubliku kommentaare, et igav ja aeglane. Nähes filmi, mõistsin neid inimesi paremini, aga nagu üks hea kolleg kunagi on öelnud – "Head filmid on need, mis kestavad vähemalt kaks tundi". Villeneuve’i ees aga kergitan kaabut, eepiline.

"Dunkirk"

Kui Nolan teeb midagi, siis see peab hea olema? "Dunkirk" kinnitas igastahes taas seda fakti.

"Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword")

Kuningas tuleb rentslist? Miks mitte? Legendid on nagu telefonimäng, iga järgmine jutsustus peaks olema veidi erinev. Ritchie ei teinud siin referaati kirjanduseõpetajale, vaid tegi seda, mida ta oskab - head möllu ja ohtralt musta huumorit.

"Baby Driver"

Kui see film oleks tulnud aasta lõpus välja, oleks Kevin Spacey’t mänginud Christopher Plummer, filmijumal olgu tänatud, et nii ei läinud. Edgar Wrighti eelmised linateosed pole Eestis edukad olnud, see trend on aga koos Baby’ga muutumas, tema järgmiseks filmiks on Dreamworksi animatsioon "Shadows".

"Koera elu mõte" ("Dog’s Purpose")

Peamiselt valisin selle filmi siia nunnumeetri ja positiivse energia pärast. Kui publik peale seanssi on õnnelik, siis on kõik hästi.

"Wind River"

Berliini filmifestivali selleaastane kõrghetk oli Taylor Sheridani krimipõnevik jäisest Alaskast ja seal tegutsevatest kiskjatest ja nende jahtijatest.

"Ahvide planeedi sõda" ("War of the Planet of the Apes")

Seeria nõrgim film, kuid saaga reboot tervikuna on olnud positiivne nähtus filmimaastikul. Minu kerge negativism tuleneb eelkõige lõplahendusest, mis tekitas vastakaid tundeid.

"Tagasi Burgundiasse" ("Back to Burgundy")

Üks hea Prantsuse vein võiks ju ikka kodus olla, sama on ka filmidega. Meile kipuvad jõudma pigem Prantuse komöödiad või kahe kuulsama lavastaja filmid. "Tagasi Burgundiasse" on aga värske sõõm.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Parima filmi Kuldgloobuse nominatsioon – check, Oscariga peaks sama asi minimaalselt tulema. Kui Torontos Norra kollegilt küsisin, mis on tema parim elamus siiani, siis mainis just seda filmi. Võtsin kaheldes ka oma plaanidesse, kuid eksisin. Siin polnud kahtlust, see on parim film, mida ma olen see aasta näinud. Ehe, südamlik, humoorikas, väärt kraam.

"Floridja projekt" ("The Florida Project")

Valisin selle filmi TIFFil kavasse pigem vaba augu ja Dafoe tõttu, kuid kuigi Dafoe on nagu ikka äge, siis noor preili, kelle ümber see film keerleb, oli aga veel ägedam. Lapsepõlv on imeline, kõigest ümbritsevast jamast sõltumata.

"Journey’s End"

Kaevikusõjast head filmi teha suudavad vähesed, kuid Saul Dibb on suurepäraselt hakkama saanud oma Briti staaridega, kes annavad unustamatu etenduse sõjakoldest.

"Papillon"

Tõenäoliselt neile, kes ’73 aasta versiooni on näinud või raamatut lugenud, jääb uuest versioonist väheks, kuid minusugusele oli see positiivne elamus. Ja no, mis teha Hunnam on lihtsalt liiga atraktiivne hetkel.

"Süngeim tund" ("The Darkest Hour")

Gary Oldmani teine Oscari nominatsioon peaks Churchilli kehastamisega enam kui kindel olema. Omamoodi tundus film "Dunkirki" laiendusena ja kuningas George VI rollis oleks hirmsasti tahtnud näha Colin Firthi.

"Breathe"

Näitlejate lavastajadebüüdid kipuvad ikka aia taha minema, kuid õnneks on Andy Serkis sellest pääsenud. Lugu on igati uplifting ja võiks meeldida kõigile "The Theory Of Everything" fännidele. Sellest võrdlusest ei pääse mööda ka kriitikud ja nende silmis on klisheena vanem film parem. Maitse asi.

"Ferdinand"

Võimalik, et ma olen mõne väga hea animatsiooni küll vaatamata jätnud, kuid hetkel tundub suure südamliku härja lugu parima animatsioonina käesolevast aastast.

"Head surmapäeva" ("Happy Death Day")

Kui targalt tegutseda, saab mitmest heast asjast hea uue asja. Noortele suunatud groundhogday’lik õuduskomöödia on värske ja kaasaegne. Kindlasti aasta üks suurimaid üllatajaid, sest siit oleks võiud ikka konkreetne jama tulla.

Eriauhind: "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"

Lõpuni nägemata, muidu mahuks vast toppi.

Peab tõdema, et sellel aastal on paljud maasikad nägemata jäänud ja seega on minu tabel ehk veidi omanäolisem, kaasates rohkem just kinopubliku lõppeva aasta või tulevasi lemmikuid. Kriitiku töö jäägu kriitikutele. :)

Kristjan Gold
"Filmikägu" saatejuht

1. "Dunkirk"

Christopher Nolan ja Hans Zimmer on geeniused. Nende koostöö istutab kinokülastaja pooleteiseks tunniks toolile nii, et hing on kinni ja peopesad higised. Film, mida koged füüsiliselt. 

2. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Meiegi teatri-ja kinokülastajatele varasemast tuttav iiri näitekirjanik ja lavastaja Martin McDonagh on suutnud võtta karmi ja tõsise teema ning tuua see vaatajani läbi musta huumori kordagi halva maitse piiri ületamata. Suurepärased rollisooritused Frances McDormandilt, Sam Rockwellilt ja Woody Harrelsonilt.

3. "Baby Driver"

Edgar Wrighti krimimuusikal. Stiilne värk.

4. "Ruut" ("The Square")

Ruben Östlund tõestas taas, et on tugeva sotsiaalse närviga ja oskab väga täpselt tabada ühiskonnas toimuvat. Seekord läbi kunstisaalis toimuva

5. "Logan"

Ülistiilne ja väärikas Wolverine’i lahkumine.

6. "Stalini surm" ("Death of Stalin")

Jällegi üks neist filmidest, kus piinlik on naerda, aga situatsiooni absurdsus ei võimalda ka tagasi hoida. Õudne ja naljakas korraga. 

7. "Päästik põhja" ("Free Fire")

Järjekordne näide musta komöödia meistriklassist. Film, kus kuule küll jagub, aga need on loetud. John Denveri “Annie’s Song” ei ole pärast seda enam endine. 

8. "Kao ära" ("Get Out")

Mis juhtub, kui koomik võtab ette õudusžanri. Tulemus on üle pika aja üllatav.

9. "Florida projekt" ("Florida Project")

Film, mis kulgeb läbi Disneylandi kõrval oleva aguli argipäeva, aga millele ka kuid hiljem avastad end mõtlemast. Üks südantlõhestavamaid lapse nuttusid, mida sel aastal kinos nähtud.

10. "See" ("It")

Pärast aastat üsna kesiseid Stephen Kingi raamatute adaptsioone, oli filmi “See” uusversioon parajalt õudne ja lõbus, et olla hitt.

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juht

1. "November"

Kaua tehtud kaunikene, lõpuks sai valmis ja see on täpselt nii hea, kui hea on Eesti oma film. Mütoloogiline armastuslugu, millest ei puudu ka kergelt koomiline element. Oluline saavutus rahvusliku filmikunsti arengus.

2. "Armastuseta" ("Loveless")

Meistriteos. Väga karm, õudu tekitav, mitmekihiline ja valus film tänapäeva maailmast. Autor armastab oma riiki ja tunnetab seda sügavati, kui suudab väljendada oma muret, rõõmu ja väärtusi nii sügavalt. Film läks otse südamesse ja jäi sinna pidama.

Üks stseen filmist, kui poiss kuuleb pealt oma vanemate verbaalset vaidlust ja sellele järgneb suur plaan poisi helitust karjest, on kindlasti pilt, mis kunagi enam mälust ei kustu.

3. "Florida projekt" ("The Florida Project")

Vaieldamatult isiklik lemmik 2017. aastal. Lihtne ja väga südamlik lugu – kõik on tore, kuni enam ei ole nii tore. Ehk täpsemalt - kuni suurte inimeste pettumusteni, mis omakorda mojutavad pöördumatult laste maailma. Lapse kogemuste kujutamine filmis, mis on ülimalt veenvalt väljamängitud, on kindlasti omaette uus tase lapsnäitlemises. Filmi lõpp on üllatav, samas loogiline ja originaalne.

4. "Püha hirve tapmine" ("Killing of the Sacred Deer")

Väga ebamugav ja häiriv film. Väga kummaline tõlgendus süüst ja vihast, õiglusest ja õigusest. Tohutult kummastav maailm, aga kindlasti täpsem, intrigeerivam ja lõppkokkuvõttes loogilisem kui näiteks "Lobsteris".

5. "Dunkirk"

Väga õigel ajal esilinastunud film, Brexit eelõhtul. Nagu oleks tellitud rahvuslikkuse õigustamiseks. Aga film on vägev, viimistletud ja võimas – nii pildidliselt kui sõnumi poolest.

Vahelduseks on eemaldatud superhero teemast (üks inimene päästab maailma). Hoopis huvitavam on elu ise ja vaade, kuidas väike kogukond suudab muuta maailma, kui oma jõud ühendab. Täiusliku filmi teine pool on perfektne visuaalne maailm, mille Nolan loob, ja kuidas ta seda maailma edasi annab – see kõik kokku on väga geniaalne.

6. "I Am Not a Witch"

Väga julge naisrežissööri debüüt Aafrikast. Hea irooniga tehtud lugu, täis maagiat, viletsust, ebausku ja sotsiaalseid teemasid. Suurim üllataja 2017 aastal.

7. "Lady Bird"

Samuti naisrežissööri ja -stsenaristi debüüt täiskasvanuks saamise teemal, mis on autograafiliste sugemetega ja äärmiselt veenev. Hea dialoog, suurepärane oskus näidata karakterite sügavust ja seda mitte häbeneda. Huvitav on jälgida võrdselt kujutatud teismelise-vanema suhet, mis on argumenteeritud, aeg-ajalt koomiline ja väga tõetruu.

8. "Loving Vincent"

Animatsioon, mille au ja kuulsus kuulub käsitööle ja intrigeerivale pool-tõele, et Vincent van Gogh ei sooritanud enesetappu, aga ta lasti maha. Tehniliselt huvitav film, kummaline ja nõiduslik. Meenutab mulle kohalikku animat, kus käsitöö on kõrges hinnas.

9. "Ruut" ("The Square")

Liialt ülehinnatud, väga täpselt konstrueeritud satiiriline lugu, mis oma käsitööoskuselt küündib meisterlikkuseni. Väga koomilised stseenid, kohati isegi liiga freak-show'likud, mis tekitavad hirmu ja õudu, ainsa eesmärgiga šokeerida vaatajat, puudu jääb kogu loo ja ülesehituse orgaanilisusest ehk eesmärk on tekitada šokk. Minu jaoks liiga ilmne soov ja seepärast mitte veenev.

Kogu lugu ei ole kindlasti nii selge ja üheülbaline kui filmis "Force Majeure", aga filmis on stseene, mis jäävad meelde ja avaldavad muljet (kondoomi äraviskamise steen).

10. "Ihust ja hingest" ("On Body and Soul")

Huvitav armastuslugu, kus kaks inimest jagavad üht unenägu. Kummaline teostus, kus lõppkokkuvottes füüsiline kokkusaamine, mis on suhte üks eesmärk, tundub täiesti mottetu. Lahatakse teemat, mis on vaimsus ja mis on füüsilisus?

11. "Blade Runner 2049"

Film, mis jäi külloriginaalile alla, aga seda võiks ikkagi kutsuda "blockbuster with brains".

Helen Saluveer
MoeKunstiKino korraldaja

1. "Armastuseta"

Lapsevanemana liigutas see mind südamepõhjani. Kohutavalt kurb, aga pani paljude asjade üle järele mõtlema.

2. "Star Wars: Viimased jedid"

Lihtsalt super - sai nalja, ootamatuid sündmustekäike ja võimsaid eriefkte. Nii, nagu sellise filmi puhul peabki.

3. "Ruut"

Terve filmi hoidis pinget üleval ja raputas korralikult läbi.

4. "Blade Runner 2049"

Vau, lihtsalt vau!

5. "Dries"

Ma jumaldan moedokumentaale ja see on selle aasta üks parimaid.

6. "RiverBlue"

MoeKunstiKino programmis linastunud film, mis võiks olla kohustuslik. Kõikidele.

7. "Lego Batman film"

Ma käin pojaga palju multifilme vaatamas ja see oli üks ägedamaid. Tore, kui täiskasvanute peale ka mõeldakse multikaid tehes.

8. "Dunkirk"

Väga teistmoodi sõjafilm. Puudutas.

9. "Paddingtoni seiklused 2"

Sest ma armastan karusid ;)

10. "Minu elu Tsukiinina"

Toreda esteetikaga multifilm nii täiskasvanutele kui lastele elust enesest.

11. "Wind River"

Teistmoodi põnevusfilm, mis köitis.

12. "Minu näoga onu"

Eestis tehakse ka täitsa toredaid filme ja see on üks nendest, mis mulle meeldis.

13. "November"

Nauditav esteetika.

14. "We Margiela"

Veel üks oluline moedokumentaalfilm sellest aastast, mis moehuvilistele oluline.

Taavi Hallimäe
filmikriitik

1.-5. "Hea aeg" ("Good Time"), rež: Ben Safdie, Josh Safdie

Realistlik, rahutu ja kriipivalt amoraalne allakäigufilm, kus pole ei klassikalisi kangelasi ega antikangelasi, vaid kus iga järgmise impulsiivse valikuga võimendatakse juba niigi olemasolevat probleemide rägastikku. Film, mis ei ütle, millised on selle tegelased, vaid mis kirjeldab neid nende tegude ja valikute kaudu. Realism kõige paremas kastmes.

 1.-5. "Toorelt" (“Raw"), rež: Julia Ducournau

2016. aatal Cannes’is esilinastunud, kuid 2017. aastal kinodesse jõudnud esteetiline horror, mis väärib nii visuaalselt kui ka sisuliselt esiletõstmist. Ühest küljest on tegu järjekordse perekonna- või klassikalise täiskasvanuks saamise looga, teisest küljest kirjeldatakse vaatajale võigaste ja sotsiaalselt sobimatute instinktide avastamist, nende olemasoluga harjumist ja püüdu neid isegi kontrollida. Vahetu, kuid seejuures üpris üldistusvõimeline film.

 1.-5. "Ruut" ("The Square"), rež: Ruben Östlund

Film, mida sageli kirjeldatakse kaasaegse kunsti ja selle harjumusliku kriitika kaudu, kuid mis midagi olulist kaasaegse kunsti kohta tegelikult ei ütle. Kunst on siin järjekordseks ettekäändeks kajastada usaldamatuse järje- ja usalduse ebakindlust. Kui mõelda Östlundi "Mängule" (2011) või "Vääramatule jõule" (2014), siis jääb mulje, et kuigi Östlund vahetab mõistagi nii keskkonna kui ka tegelastega kaasnevat spetsiifikat, on üleüldised küsimused usaldusest ja umbusust läbivalt ikkagi esindatud. "Ruudus" on see aspekt varasemast eksplitsiitsemalt välja mängitud.

1.-5. "Twin Peaks: The Return", rež: David Lynch, Mark Frost

Kuigi tegu on sarjaga, mis on ühekorraga nii väljajuhatuseks "Twin Peaksi" eelnevatest hooaegadest kui ka minikokkuvõtteks Lynchi filmograafiast, ületab TPTR nii heliliste, visuaalsete, žanritunnetuslike, intertekstuaalsete kui ka ideeliste elementide poolest niimõndagi auhinnatud filmi. Iseenesest võibki TPTR-i pidada veidi vähem kui ööpäevapikkuseks filmiks, mis on tõlgendamissõpradele tõeliseks El Doradoks.

1.-5. "Vabaduspäev Põhja-Koreas" ("Liberation Day"), rež: Morten Traavik, Uģis Olte

Jällegi 2016. aasta film, kuid Eesti kinodesse jõudis alles sel aastal. Tegu on väljapaistva kinematograafilise uurimusega võimust ja kollektivismi mehhanismidest, misjuures pakutakse vaatajale ka eripärast võrdlusmomenti ideoloogilise Põhja-Korea ja postideoloogilise Laibachi vahel. Pooleldi on "Vabaduspäev Põhja-Koreas" see, mida filosoof Jacques Derrida nimetas dekonstruktsiooniks, s.t Põhja-Korea totalitarism võetakse ka Laibachi enda esteetikas kajastuvate totalitaarsete ja propagandistlike elementidega vaataja silme ees juppideks. Uuesti, olgugi et teistmoodi kokkupanemist me filmis siiski ei näe.

6.-10. "Kao ära" ("Get Out"), rež: Jordan Peele

Mikroeelarvega dünaamiline comedy horror, mis on kinnituseks, et aktuaalsel, hästi sõnastatud ja provokatiivsel satiiril on laiale publikule endistviisi üksjagu öelda. Küsimus sellest, kas tegu on komöödia, õudus- või dokumentaalfilmiga, nagu Peele Twitteris pooleldi naljatles, viib küsijad valele rajale. “Kao ära” on kõike seda, eriti kui pidada silmas, et ükskõik kui absurdne nali sisaldab rohkem või vähem varjatud kujul ikka ja alati mingit konflikti. Tundub, et konflikti mittemärkamist nii Peele kui ka paljud filmikriitikud kardavadki.

6.-10. "Teisel pool lootust" ("Toivon tuolla puolen"), rež: Aki Kaurismäki

Pole ilmselt eriti palju Euroopa autoreid, kes poleks viimastel aastatel mõelnud pagulasteemalise filmi lavastamisele. Kaurismäki proosaliste ja kohmakate inimeste esteetika on selleks ilmselt üks sümpaatsemaid võimalusi. Pagulus ju teebki inimesed sotsiaalselt ja juriidiliselt kuidagi argisemaks ja harilikumaks. Tegu pole ju lihtsalt inseneride, ettevõtjate, kokkade, õpetajate või arstidega, vaid eeskätt ikkagi inimestega.

6.-10. "November", rež: Rainer Sarnet

Väga heade näitlejatöödega, visuaalselt meisterlik ja isegi uuenduslik film. Ehkki “Novembril” on üpris kramplik rütm ja struktuur, takistab see filmi muutumist liiga pateetiliseks. Hoolimata realistlike ja fantastiliste elementide virvarrist on suudetud säilitada kontseptuaalne terviklikkus. Ka võib pidada mitmeid visuaalselt meeldejäävaid stseene algmaterjali kunstiliseks edasiarenduseks.

6.-10. "Minu elu tsukiiinina" ("Ma vie de Courgette"), rež: Claude Barras

Film küll 2016. aastast, kuid Eestisse jõudis jällegi 2017. Väike film väikestest inimestest ja üleelusuurustest teemadest, mille ees ka suured inimesed muutuvad hetkega üksjagu väiksemaks. Visuaalselt värske ja meisterlik, temaatiliselt julge ja isikupärane, emotsionaalselt mõõdukalt pateetiline. Seejuures pole tegu pateetikaga, mida võiks pidada võltsiks või naiivseks, vaid mis on sellegipoolest otsekohene ja harjumatult siiras.

6.-10. "Armastuseta" ("Нелюбовь"), rež: Andrei Zvjagintsev

Juhuslikkust Zvjagintsevi filmis justkui polegi. Sündmused võetakse üles fotograafilise täpsusega, ainuõigete kadreeringute ning näitlejate sobivate ja ülimalt tõepäraste emotsioonidega. Isegi "Armastusetas" kadunud poisi puudumist esitatakse sedavõrd sirgjooneliselt ja täpselt, et poisi lõputu kohalolu tajumist on vaatajal raske vältida. "Armastuseta" esindab harjumuspärast arusaama sellest, mida nimetatakse kõrgkultuuriks, ja mis seostub Dostojevski tegelaste põhjatu ja painajaliku psühhologismiga, mis Zvjagintsevi tegelastes otseselt ehk ei ilmnegi, kuid mille puudumise märkamist vaatajas jällegi sihipäraselt soodustatakse. Ei tea, kuid tundub, et Gogoli pealispindsus ja marionetlikkus on tänapäeval üksjagu aktuaalsemgi.

Rein Lang
filmihuviline

TOP 10 reastust ei julge ma 2017. aasta puhul teha, kuna töö tõttu olen üle poole aastast viibinud kohtades, kus pole kinos saanud käia. Seega on mul nägemata enamik filmidest, mida oleks tulnud näha, et esikümmet koostada.

Minu jaoks 3 kõige olulisemat filmi, mida ma 2017. aastal nägin, olid järgmised:

1. "Paterson", rež: Jim Jarmuch

2. "Fences", rež: Denzel Washington

3. "La La Land", rež: Damien Chazelle

"Paterson" ja "Fences" on mõlemad filmid, mis loovad hiilgavaid karaktereid ja annavad edasi nendega seotud õhustiku viisil, et vaataja tunneb end selle keskkonna osana. Mõlemal juhul on tegu filmidega, kus domineerib lavastaja oskus ja näitleja, mitte tehnoloogia või kasuatda olnud ressurss. "La La Land" on parim unenäo ekraniseering, mis seni tehtud.

Selle aasta elamuseks nr. 1 on aga seni (aasta pole veel lõppenud) hiljuti lennukis taas vaadatud Charlie Chaplini "Moodsad ajad". Soovitan kõigile!

Elo Vilks
Elektriteatri programmijuht

TOP10 juhuslikus järjekorras:

"Ihust ja hingest"

Värske pilguga tehtud armastusfilm, mis poeb hinge ja jääb sinna tükiks ajaks. Võimsad kontrastid ning tohutu loomulikult mängitud kohmetud ja siirad tegelaskujud teevad selle filmi niivõrd südamelähedaseks.

"Raw"

Minu jaoks füüsiliselt raske, kuid samas tohutult paeluv vaatamiskogemus, kus jätkub mõistatamist ja üllatusi.

"ema!"

Tõeliselt raputav linateos, mis võtab käest kinni ja viib intensiivsele teekonnale läbi režissöör Darren Aronofsky nägemuse.

"Call Me by Your Name"

Suure hellusega tehtud film esimesest armastusest, kust jääb eriti kõlama filmi lõpupoole esinev stseen isa õpetussõnadega täiskasvanuks saavale pojale.

"Paterson"

See on film, mis mõjub kui pikk pai ja teeb kõik heaks.

"Faces Places"

Tohutult inspireeriv ja elujõust pakatav film.

"Blade Runner 2049"

Peaaegu kolm tundi kestev luuletus suurel kinolinal.

"I Am Not Your Negro"

Kaasahaarav intellektuaalne nauding, kus ruumi mõtlemiseks, tundmiseks ja empaatia arendamiseks.

"Mehetapja / Süütu / Vari"

Ülimalt tihe ja rammus audiovisuaalne teos.

"Ruut"

Paljuski klišeesid taaskasutav, kuid samas väga tabav kaasaegse heaoluühiskonna kriitika, mis ei rõhu masendavalt, vaid paneb kaasa itsitama.

Kerttu Kaldoja
ERR Menu vastutav toimetaja

1. "Dunkirk"

Sõjafilmid pole tavapäraselt minu lemmikžanr, kuid see lõi mõneks ajaks hinge kinni.

2. "Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")

Filmiluule, mis kõlas umbes nagu "Sada aastat üksindust" ohtras ja mahlases Alejandro Jodorowsky kastmes.

3. "Minu elu Tsukiinina" ("Ma vie de Courgette")

Täiesti geniaalne nukufilm!

4. "Homaar" ("The Lobster")

Sürreaalselt äge vaatamine.

5. "Värav" ("Brama")

Nii pretensioonikat ja samas fantastilist versiooni Tšornobõlist pole keegi vist varem näinud.

6. "Elle"

Isabelle Huppert võiks maailma valitseda.

7. "Ruut" ("The Square")

Saal millegipärast naeris, tegelikult tegi veidi kurvaks. 

8. "Okja"

Ma ei oska selle kohta midagi öelda Palun vaadake ise, mis juhtub, kui hiigelsiga, Lõuna-Korea ja Tilda Swinton kokku saavad.

9. "Hidden Figures"

Lihtne, südamlik, üdini ameerikalik, aga samas tundub nii omal kohal.

10. "Igitee" ("Ikitie")

Ma ei tea, kus soomlased Tommi Korpelat siiani peitnud on, aga põhimõtteliselt võiks ta mängida igas teises filmis.

Mikk Granström
Justfilmi korraldaja

Sellel aastal vaatasin 810 filmi, valikut on sellisest massist muidugi raske teha, aga see-eest on huvitav vaadatud filmide peale tagasi mõelda. Peale pikka kaalumist sai minu 2017. aasta TOP10 järgmine: 

1. "Don't Swallow My Heart, Alligator Girl!" ("Ära neela mu südant, alligaatoritüdruk"), rež: Felipe Bragança

Väga võimsa energiaga film, suurepäraselt jutustatud lugu. Tegu on väga omanäolise tõlgendusega Romeo ja Julia klassikalisest armastusloost. Endalegi üllatuseks on tegu minu selle aasta kõige sügavama ja võimsama filmielamusega.

2. "Freak Show", rež: Trudie Styler

Samuti visuaalselt väga hea filmiga, mängitud on paljude erinevate klišeedega, samas sealjuures mitte labaseks minnes. Väga hea sõnumiga film, mis puudutab ka täna Ameerika ühiskonna olulisi teemasid väga peenelt ja nauditavalt. Peategelaselt väga tugev rollilahendus. 

3. "The Farthest" ("Kauguste"), rež: Emer Reynolds)

Dokumentaalfilm. Lugu tänaseni kosmoses rändavast kosmoselaevast Voyager 1, tegu on inimese poolt kõige kaugemale lennanud objektiga. Filmi tegijad on jutustanud vaatajale võimsa loo inseneridest ja teadlastest, kes on aastakümnete vältel antud missiooniga tegelenud. Hea näide, kuidas elutust objektist teha niiöelda road movie, mis kahe tunni jooksul viib vaataja endaga kaasa pikale ja huvitavale reisile.
 
4. "Becoming Who I Was" ("Saada selleks, kes olin"), rež: Moon Chang-Yong, Jeon Jin

5. "Loveless" ("Armastuseta"), rež: Andrei Zvyagintsev

6. "Better Watch Out" ("Parem vaata ette"), rež: Chris Peckover

7. "Dominion" ("Ja enam surm ei valitse siis"), rež: Steven Bernstein

8. "Life" ("Elu"), rež: Daniel Espinosa

9. "What Will People Say", rež: Iram Haq

10. "Find This Dumb Little Bitch And Throw Her Into a River" ("Leia see loll mõrd ja viska ta jõkke"), rež: Ben Brand

Dagmar Reinolt
filmispetsialist

1.  Benny Safdie, Josh Safdie "Good Time" 

Suurepärane lugu, operaatoritöö, muusika ja loomulikult kulda väärt näitlejad. Kahjuks meil vähe tähelepanu saanus. 

2. Ruben Östlund "Ruut"

Juba auhinnad räägivad filmi enda eest. Julge ja teravmeelne film kaasaegsest ühiskonnast ja siin toimuvast.

3. Andrei Zvjagintsev "Armastuseta"

Selle aasta vailedamatult üks parimaid filme, mis jääb pikaks hinge kriipima.

4.  Teströl és lélekröl "Ihust ja hingest"

Ilus ja õrn film. Traditsioonilise armastusfilmi klišeesid trotsiv linateos.

5. Alejandro Jodorowsky "Lõputu poeesia"

Maagiline realism, mis mõjuba üheaegselt tundlikult ja naljakalt. Visuaalselt äärmiselt nauditav film.

6. Danny Boyle "T2 Trainspotting"

Danny Boyle on mulle alati meeldinud ja ma ei pidanud ka sel korral pettuma. "Trainspottingu" esimene osa oli minu jaoks väga oluline film ja teine osa oli selle vääriline. 

7. Armando Iannucci "Stalini surm"

Terav ja lustakas poliitiline satiir, mis on nauditav vaatamine.

8.  Sebastián Lelio "Fantastiline naine"

Väga hingestatud film kütkestava peategelasega.

9. Xavier Legrand "Hooldusõigus"

Tõeliselt hea seisundi film. Äärmiselt pingeline film perevägivallast.

10. Sulev Keeduse "Mehetapja / Süütu / Vari"

Selle aasta parim eesti film. 

Sten Kauber
filmikriitik

"Three Billboards Outside Ebbing, Missouri" ("Kolm reklaamtahvlit linna servas", rež. Martin McDonagh

Südamlik, kaasahaarav, ropp, otsekohene, terav ning sünge ja helge huumoriga teos "In Bruges" autorilt on ühtlasi ka viimaste aastate parim must komöödia. Tihedat dialoogi annab kaasahaaravalt edasi silmapaistev näitlejate koosseis.

"Florida Project" ("Florida projekt"), rež. Sean Baker

Siiras ja humaanne lugu nädalast nädalasse elavast rõõmsast kuueaastasest tüdrukust ja ta vastutundetust emast. Värvikirev, empaatiline ning emotsionaalselt võluv filmikeel annab puudutavalt edasi nii laste rõõme kui ühiskonna valupunkte.

"The Square" ("Ruut"), rež. Ruben Östlund

Üdini provokatiivne ja teravalt koomiline raamistik mõjub kui jada ebamugavaid sotsioloogilisi eksperimente või performance'id, mis torgivad nii kunstimaailma, meediamaastikku, sotsiaalset kihistumist kui moraalitust.

"Loveless" ("Armastuseta"), rež. Andrei Zvjagintsev

Halastamatu ja hoiatav peegel enesekeskuse kopitavusest. Sünge temaatika on struktureeritud meisterlikult ning seda saadab lummav misanstseenidega harmoniseeruv kaameratöö. Kontsentreeritud ja kohati liigagi sihikindel draama.

 "Blade Runner 2049", rež. Denis Villeneuve

Roger Deakins, Denis Villeneuve, Ryan Gosling ja Harrison Ford on kooslus, kellega taaskülastada ikoonilist ulmemaailma. Visuaalselt imeline film süvendab "Blade Runneri" maailma selle tooni hästi tunnetades, ent ei paku temaatiliselt midagi teed rajavat žanri kontekstis.

"Dunkirk", rež. Christopher Nolan

Tehniliselt ja vormiliselt meisterlik suure ekraani film ehitab suurepäraselt pinget üles, aga ebaõnnestub väljendama midagi sisuliselt kandvat. Mõjub kogemuslikult nagu Alfonso Cuaróni "Gravity", mille taasvaatamine väikselt ekraanilt ei kanna spektaakli mõõtu enam välja.

 "War for the Planet of the Apes" ("Ahvide planeedi sõda"), rež. Matt Reeves

Keskmisest julgem ja ambitsioonikam kassahitt, mis pani tugeva punkti uuele ahvide planeedi triloogiale. Sõjafilmide esteetikat terviklikult rakendav film teeb CGI ahvidest ootamatult mõjuvad. Moraali ja humaansuse temaatikat puudutavat selgepiirilist lugu saadab Michael Giacchino jõuline heliriba.

 "The Killing of Sacred Deer" ("Püha hirve tapmine"), rež. Yorgos Lanthimos

Lanthimose nihestatud reaalsused ja eristuv filmikeel teevad ta kõige uuemast teosest taaskord külmavärinaid tekitava ja raskesti defineeritava vaatamiskogemuse. Filmist teeb meeldesööbiva näitlejate vaoshoitud ja masinlik väljenduslaad, mis muudab kummaliseks ka kõige tavaliseima tegevuse.

"I Am Not Your Negro", rež. Raoul Peck

Oluline, terav, mõtisklev, sügav, hästi struktureeritud ja aktuaalne tagasivaatav analüütiline dokumentaalfilm rassismist, kodanikuõigustest, diskrimineerimisest ja kodanikuõiguste eest võitlejast James Baldwinist seob mineviku tänapäevaga vägagi mõtlemapanevalt.

"Moonlight" ("Kuuvalgus"), rež. Barry Jenkins

Sellel aastal Eestis linastunud Oscarimagnet käsitleb maskuliinsust, identiteeti, intiimisust, seksuaalsust, vaesust, narkomaaniat, struktuurset rassismi, kriminaalsust ning piire erinevuse ja normaalseks peetu vahel kauni visuaali ja siirate esitustega. Silmapaistev temaatika ja vormi harmoonia.

Triin Rohusaar
filmispetsialist

1. "Ihust ja hingest" ("Teströl és lélekröl"), rež: Ildikó Enyedi

2. "Armastuseta" ("Нелюбовь"), rež: Andrei Zvjagintsev

3. "Ruut" ("The Square"), rež: Ruben Östlund

4. "Minu näoga onu", rež: Andres Maimik ja Katrin Maimik 

5. "November", rež: Rainer Sarnet

6. "14 käänet", rež: Marianna Kaat

7. "Kedi", rež: Ceyda Torun

8. "Õpetajanna", rež: Jan Hřebejk 

9. "Björn Borg ja McEnroe", rež: Janus Metz 

10. "Hea aeg", rež: Benny & Josh Safdie

Tõnu Karjatse
filmikriitik

1. "Twin Peaks: The Return" (David Lynch)

David Lynch tegi Showtime’i rahadega seda, mida keegi ei oodanud - täiendas ja arendas 1990ndate kultussarja lokaalset müstikat lausa universaalsete mõõtmeteni, väljudes esimeste hooaegade piiridest ja andes kogu sarjale ka märgilise lõpu. Lynch demonstreeris TP uue hooajaga oma võimekust jäljendamatu käekirja ja visiooniga filmiloojana ning ka seda, mida on võimalik korda saata alles kujuneval striimimiskanalite rahastatud telesarjade maastikul.

2. "Armastuseta" (Andrei Zvjagintsev)

Film, mis teeb sõnatuks. Raske, aga oluline vaatamine, ekskurss hoolimatusse ja selle põhjustesse.

3. "Mehetapja / Süütu / Vari" (Sulev Keedus)

Semantiliselt tihe draama naise otsustusõigusest ja - võimalustest läbi ajaloo. Keedusel on õnnestunud läbi kolme ajastupõhise novelli visandada ühe rahvakillu enesehävituslik käekäik. Kinos harvaesinev formaat, kus täispikk film koosneb kolmest üksteisega tihedalt seotud lühiloost.

4. "November" (Rainer Sarnet)

Mütoloogilise menuki kauaoodatud ekraniseering. Eesti rahva tumedam alateadvus läbi groteski. Kunstiliselt ja stiilselt läbi töötatud igioma fantaasiamaailm, mida pole häbi esitleda ka välismaailmale.  

5. "Good Time" (Benny & Josh Safdie)

Selliseid filme tehti viimati 1970ndatel, Hollywoodi murranguaastatel. Tempokas, emotsionaalselt ja visuaalselt haarav, eluliselt usutav.  

6.  "Paterson" (Jim Jarmusch)

Poeetiline essee elust ja luulest. Jarmusch söandab võtta tempo maha ja näidata ühe bussijuhi argipäeva, mis oma argisusest hoolimata võib olla kadestamisväärt.

7. "Armastus…" (Sandra Jõgeva)

Aasta skandaalseim dokumentaaldebüüt kodumaal, tõstatas küsimuse eelkõige filmitegijate endi hulgas, kus läheb dokumentalistikas piir portreteeritava mõjutamise ja jälgimise vahel. Jõgeva teene siinsele filmitööstusele ongi vastamist vajavate küsimuste tõstatamises ajastul, kus julge filmi võib teha kasvõi taskutelefoniga.

8. "Get Out" (Jordan Peele)

Oskuslikult žanreid segav ja nende kaudu hoopis tõsisemaid ühiskondlikke probleeme väljendav linatöö. Rassiprobleemi analüüs läbi žanristilistika.

9 . "Moonlight" (Barry Jenkins)

Enesemääramisõiguse ja tõrjutuse teemadega tegelev linatöö. Filmi tegi meeldejäävaks mitte niivõrd lugu, kuivõrd teostus - tundlikust kaamerast ja lavastusest värvimääratluse ning näitleja- ja muusikavalikuni.  

10. "Teispool lootust" (Aki Kaurismäki)

Lausa kohustuslikuks vaatamiseks saanud Kaurismäki uus ajatu kommentaar aktuaalsel  pagulus- ja ühtehoidmise teemal.

Heinrich Sepp
PÖFF Shorts kommunikatsioonijuht

"Get Out" ja "Twin Peaks" olid mu kesisest valikust kõige huvitavamad. Esimese puhul oli hea meel näha rassismiteemat uute nurkade alt, eriti nautisin filmi lõpus olnud peaaegu tervendavat revenge porn elementi. Nagu paljud kriitikud väidavad, siis "Twin Peaks" viis tõesti televisiooni mingile täiesti teisele tasemele. Seeriast endast oli veel põnevam jälgida fännide ja meedia vastukaja teooriate ja artiklite näol. 

Lühifilmidest mainiks ära VR animafilmi "Nothing Happens", mis PÖFF Shortsil linastus. Kuna see oli mu esimene VR-kogemus, siis köitis mind kõige rohkem potentsiaal, kuhu VR tehnoloogia võib veel areneda, aga ka teos ise oli kavalalt lahendatud. 

Tartuffi avafilm "Keep the Change" oli autismi ja armastuse humoorika käsitluse poolest teretulnud film.

PÖFFi programmist dokumentaalfilm eneseteadlikkusest ja nartsissimist "Buddha.mov" oli meeldiv üllatus oma vormiga, mis andis filmile mõnusa videokunsti ja dokumentaalfilmi vahepealse tunnetuse.

Andrei Liimets
filmikriitik

1. "Raw" ("Toorelt")

Šokeeriv, hämmastav ja ometi läbinägelik ning veidralt inimlik üleskasvamislugu kannibaliõuduka võtmes. Korraga ilus, räige, veider, kunstiliselt rabav, sisuliselt võimas ja tehniliselt meisterlik.

2. "Dunkirk"

Nolani vormikeskne stiil pole kahtlemata kõigi tass teed, kuid puhtalt audiovisuaalse kogemusena on "Dunkirk" ainulaadne, viies vaataja pea sõnatult õõva ja kaose maailma, vee alla, peale ja kohale.

3. "mother!" ("ema!")

Üks aasta enim lahkarvamusi tekitanud filme. Rabav ja painav, käsitletav nii piiblitõlgenduse, ökoallegooria kui ehk kõige võimsamal kombel ka lihtsalt emarolli, üksinduse ja hullumise loona.

4. "Loveless" ("Armastuseta")

Andrei Zvyagintsev täidab iga kaadri vaatamata mõõdetud tempole lõputu pingega. Põnevik, psühholoogiline draama, laastav lugu vanematest, lastest ja Vene hinge nukrast seisust.

5. "Baby Driver"

Edgar Wright oma parimas kastmes! Lõbus, tempokas, hiilgava rütmitajuga ja lõputult meelelahutuslik film, mis toob iga natukese aja tagant näole laia rahuloleva naeratuse.

6. "Death of Stalin" ("Stalini surm")

Elava satiiriklassiku Armando Iannucci nägemus Stalini viimastest päevadest ning neile järgnevast kaosest. Sellised näitlejatööd ja dialoog, et hakka või nurruma. Pisarate silma naermisest rääkimata.

7. "Fantastic Woman" ("Fantastiline naine")

Empaatiline ja emotsionaalselt intelligentne film, mis aitab mõista, kaasa tunda ning maailmapilti avardada. Lihtsalt ent kaunilt lavastatud, suurepäraselt näideldud, inimlik ja liigutav.

8. "Slava"

Bulgaaria sotsiaalne realism - terav ja peaaegu vaimukaski, kui kujutatud sotsiaalsed, intellektuaalsed ja kultuurilised lõhed poleks sedavõrd traagilised.

9. "Blade Runner 2049"

Kauaoodatud ja samavõrd -kardetud järg ikoonilisele ulmekale, mis mitte ainult pole vääriline jätkulugu, vaid ka iseseisev kunstiteos.

10. "The Lost City of Z" ("Kadunud linn Z")

Ambitsioonikas ja vaimult suur seiklusfilm, mis ei õnnestu küll just igal sammul, ent võlub oma vana Hollywoodi meenutavas eheduses ja avastamisrõõmus.

Disclaimer! Eesti kinolevi eripärade tõttu saab päris pädeva aastakokkuvõtte teha alles veebruariks-märtsiks.

Soojalt soovitada julgeks aga hetkel veel: "Thelma", "Custody" ("Hooldusõigus"), "T2: Trainspotting", "Okja", "On the Other Side of Hope" ("Teispool lootust"), "Prevenge" ("Rase raev"), "War for the Planet of the Apes" ("Ahvide planeedi sõda"), "Paddington 2", "Wind River", "Only the Brave" ("Vaid vapratele"), "The Big Sick".

Kristel Lipand
filmilevitaja

Kümme filmi, mis sel aastal kinolevis olid ja mis kõige eredamalt meelde jäid (juhuslikus järjekorras):

"Elle"

"Ruut" ("The Square")

"November"

"Teispool lootust" ("Toivon Tuolla Puolen")

"Paterson"

"Lõputu poeesia" ("Endless Poetry")

"Hea aeg" ("Good Time")

"Armastuseta" ("Loveless")

"T2 Trainspotting"

"Ihust ja hingest" ("On Body and Soul")

Siim Rohtla
filmilevitaja

1. "Dunkirk"

Hingemattev kogemus. Pildi, heli, muusika, loo, rollide, struktuuri ja meeleolu ideaalne kooslus.

2. "mother!" ("ema!")

Aasta julgeim stuudiofilm. Eskaleeruv mainakaal-ekstreemne hullumeelsus.

3. "Blade Runner 2049"

Denis Villeneuve ja Roger Deakins kergitasid jälle latti. Fakt, et see meistriteos kinokassas läbi kukkus, on muidugi masendav.

4. "Star Wars: The Last Jedi" ("Star Wars: Viimased jedid")

Fännid lintšivad mind nüüd vist ära, aga arvan, et see on sarja parim film. Isegi kõvem kui "The Force Awakens"…

5. "Wind River"

Ühed selle hooaja huvitavamad karakterid, veenvamad rollid ja karmimad sündmused. Taylor Sheridani tulevik on hämaralt helge.

6. "Thor: Ragnarök"

Marvel suudab järkuvalt iga järgmise filmiga midagi täiesti uut teha. NB! Hooaja parim komöödia!

 7. "Logan"

Keegi nimetas seda tabavalt "X-Men" sarja "Dark Knight'iks". Elagu Hugh Jackman! 

8. "Guardians of the Galaxy Vol 2"

Vat sedasi tuleb lugu jutustada ja karaktereid ehitada!

9. "Paddington 2"

Aasta parim perefilm. Nii palju soojust, nalja ja põnevust! NB! Täpselt pooled mu TOP12-st on järjefilmid - lootustandev fakt.

 10. "Darkest Hour"

Märksa enamat kui lihtsalt Oscari-vääriline roll Gary Oldmanilt.

 11. "Logan Lucky"

Jube kahju, kuidas see film märkamatult tuli ja läks. Fantastiliselt terav (tömp?) ja naljakas väike krimikomöödia. Omamoodi vastand kõigele muule, mis kinodes jookseb.

12. "Get Out"

Aasta üllataja. Tabavalt kõhe satiir kohtub soliidse õudukaga kohtub psühholoogilise põnevikuga. Palun rohkem sellist julget kino!

Helene Vetik
aasta disainer

Üldiselt oleks mul isegi parem meel teha edetabelit aasta sarjadest, sest neid sai vaadatud pea et rohkem kui filme - sarjade kvaliteet on niivõrd kõrgele tõmmatud ja Netflixist saab vaadata kõik episoodid jutti.

See on tekitanud olukorra, kus vaatan vahel 9 tunniga lihtsalt väga pika filmi otsast lõpuni ja see film on tegelikult seriaal. Aga ka kinofilmide mõistes on olnud tore aasta ja minu lemmikud jagunevad lõbusaks ulmeks ja tõsiseks reaalsuseks.

1. "Thor: Ragnarök"

Olles väga suur raamatute ja koomiksi põhise vanakooli scifi fänn oli uus Thor kõike seda ja enamat veel. See tunne kui väljud kinosaalist ja tahad hüpata üle lompide ja vehkida mõõgaga, sest tundub, et läbi kinoekraani on sinusse imendunud supervõimed.

2. "Blade Runner 2049"

Kellele ei meeldiks Harrison Ford. Väga mõnus vaade tuleviku utoopiasse, super näitlejad, super pilt, super uskumatu, et filmil ei läinud tegelikult hästi, aga eks nii oli ka esimese osaga ja usun, et ulme ajalukku läheb ta sellegipoolest.

3. "Get Out"
Get Out oleks nagu üks korralik pikemat sorti osa Black Mirror’i seriaalist. Triller selle kõige paremas mõistes. Seda vaadates puberdas süda, silmad läksid punni, mõistatuste lahendused olid tõsise kiiksuga ja samas ei saanud pilku ära pöörata. 

4. "Logan"

X-meni frantsiis on alati ühendanud endas tõsise tumeduse ja inimliku soojuse, Loganis on kõike seda miinus superkangelase kostüümid. Logan on mees, isa, väsinud inimene, pisarakiskuja ja vägivald kuubis.

5. "Guardians of the Galaxy Vol. 2"

Esimest Guardiansite osa oli raske üle trumbata ja taaskord koomiksi fännina otsisin seoseid ja võin öelda, et filmi tegijad nagu ikka, võtsid paar kolm erinevat raamatut ja liimisid tegelased kes eskisteerivad eriajaliinides lihtsalt kokku. Sellegipoolest mõnus positiivne meelelahutus ja jätkuvalt üks parimaid soundtrack'e filminduses.

6. "Jim & Andy: The Great Beyond"

Jim Carrey teeb selles dokumentaalis kahte asja – heidab endalt maski ja samal ajal tirib endale maski nii kõvasti pähe, et temast endast ei jää jälgegi. Sisevaade näitlemise metoodikasse ja Hollywoodi telgitagustesse, soovitan teha kõrvale võileb ja tee.

​7. "Grace Jones: Bloodlight and Bami"

Iidol, feminist, andekuse pomm, isekuse kehastus, keeruline inimene on see Grace Jones. Imelised pikad kontserdikaadrid ja toored pere-elu hetked, telefonikõbed ülelaskvate sõpradega, alkohol, glamuur segamini praetud kalaga.

8. "The LEGO Batman Movie"

Will Arnett’i häälnäitlemist võiks kuulata ka raadiosaadetena, olgu ta hobune Bo Jack või Batman, iga asi mis tal suust välja kostab on väga naljakas. Natuke ehk saab näpuga vibutada sellele, et multikas polnud korralikult tugevaid naiskaraktereid, aga muidu on tegu kindla hea enesetunde tagajaga.

9. "The Big Sick"

Selles filmis vahelduseks ei oska keegi lennata, ei ürita keegi kedagi mõrvata ja ei pea ka valmistuma tõsiseks dokumentaaliks. Armas armastuslugu, kultuuride kokkupõrked ja püstijala koomiku koomiline elu. Väga päris, naljakas ning natuke kurb ka. 

10. "Gaga: Five Foot Two"

Kui vanasti meeldis mulle Gaga üpris meeletult, siis peale seda filmi sain ma aru, et sõbrannadeks me vist kunagi ei saaks. Hüpertuntud inimese keeruline psühholoogia, igapäevaelu, hala ja haletsus ning siis järsku plahvatus vankumatu tööeetikaga.

Henryk Johan Novod
Forum Cinemas programmispetsialist

1. "Logan"

Ajal, mil igal aastal tormab kinoekraanidele rohkem superkangelasefilme kui keegi suudab kokku lugeda, on James Mangoldi "Logan" meisterlik näide, kuidas tõeliselt näha ja tunda oma superkangelast. "Logan" paneb justkui punkti kõikidele taolistele filmidele. Kui elus vaadata ühte superkangelasefilmi, siis peaks selleks olema just nimelt "Logan". 

2. "Blade Runner 2049"

Lavastaja Denis Villeneuve on meie aja üks põnevamatest filmiloojatest. Tema kompromissitu ja unikaalne nägemus on miski, mida 21. sajandi filmimaastik hädasti vajab. "Blade Runner 2049" on art house sci-fi blockbuster, mida me ei pruugi sellisel kujul järgmised 10 aastat enam kinoekraanidel näha. Aga mine sa tea. Loodan, et eksin rängalt. Just selliseid filme Hollywood vajabki.

3. "Dunkirk"

Christopher Nolani loomingu tohutu austajana pean tunnistama, et isegi minu jaoks oli "Dunkirk" paras pähkel, kuid päeva lõpuks oli selge, et sellist audiovisuaalset kunstiteost poleks isegi kõige hullem Nolani fänn oodanud.

4. "See" ("It")

Stephen Kingi looming on niivõrd lai ja mitmekülgne, et tegelikult võiks kätte võtta ja asuda filmiks vormima lugusid, mida juba iga Kingi loomingu austaja peast maha veerida ei oskaks. Suur oli aga minu üllatus, kui Kingi väga mahukast romaanist "See" loodi ehmatavalt dramaatiline, inimlik, painajalik ja verdtarretav õudusdraama, mis puges sügavale hinge ja ei tahtnud enam lasta.

5. "ema!" ("mother!")

Darren Aronofsky suur tagasitulek tekitas niivõrd palju vastukaja, et võimatu oli mõista, millega kultuslavastaja siis seekord hakkama sai. Tulemus oli muidugi veidram kui kõik jutud ja kuulujutud kokku arvutada. "ema!" on perfektne näide pisikesest ideest, mille režissöör on suutnud laiendada harukordselt skisofreeniliseks elamuseks, millest võib nii mõndagi välja lugeda. Üks asi on selge, Aronofsky naases areenile tõelise pauguga.

6. "Taksojuht" ("Taeksi Woonjunsa")

Lõuna-Korea superstaar Song Kang-ho pimestab oma lakkamatu karismaga väga dramaatilises, kuid ometigi pööraselt humoorikas ajaloolises draamas, mis toob publikuni Lõuna-Korea 1980. aasta riigipöörde järel toimunud verise ülestõusu. Seda emotsiooniderohket ja meeleolukat ajaloolist filmi, mis tunneb oma publikut ka väljaspool Lõuna-Koread, võib lausa lugeda tänapäeva Lõuna-Korea peavoolufilmide meisterlikkuse parimaks näiteks.

7. "Kao ära" ("Get Out")

Õudusfilmist "Kao ära" suudeti enam-vähem samasugust furoori tekitada nagu Aronofsky uuest filmist. Erinevus seisneb aga selles, et peamiselt koomikuna leiba teeninud Jordan Peele`i debüütfilmi hakati juba õige varakult nimetama aasta parimaks filmiks. Selge on aga see, et kõik jutud vastasid tõele. "Kao ära" on üks julgemaid ja omanäolisemaid filme, mis viimastel aastatel kinoekraane tabanud. Tegelikult ei ole üldse tegu õudusfilmiga, vaid hoopis väga terava sotsiaalse satiiriga, mis on maskeeritud õudusfilmiks. Sarnaselt Stephen Kingi põhjal valminud filmile "See", on ka "Kao ära" suurepärane näide, milline üks õudusfilm tegelikult olema peaks.

8. "Vee puudutus" ("The Shape of Water")

Iga Guillermo del Toro film on omaette sündmus. Eriti tänu tõigale, et tema filme ei ilmu just tihti. Sellest sõltumata ei tähenda tema nimi tingimata vankumatut kvaliteeti. "Vee puudutus" on aga täpselt selline film, mida võiks oodata lavastajalt, kes üle kõige armastab kõhedaid ja tumedaid muinasjutte. Minu arvates on "Vee puudutus" režissööri parim film, mille võib südamerahuga panna riiulile, kus juba seisavad "Paani labürint" (El laberinto del fauno), "Saatana selgroog" (El espinazo del diablo) ja "Hellboy - kangelane põrgust" (Hellboy). Del Toro müstiline, võrgutav, armas, liigutav ja kurblik fantaasiafilm pakub igale filmisõbrale suutäie midagi eriti magusat. Põhiliselt jääb Del Toro ikkagi oma juurte juurde, luues melanhoolse allegooria tegelastest, kes mitte kuidagi ei leia kohta siin maailmas.

9. "Ahvide planeedi sõda" ("War for the Planet of the Apes")

2011. aastal alanud ja hetkel veel triloogia nime kandev "Ahvide planeedi" seeria viimane osa "Ahvide planeedi sõda" pani punkti ahvide liidri Caesari karmile, süngele ja dramaatilisele loole. Poleks kunagi julgenud arvata, et juba 1968. aastal alguse saanud filmiseeria põhjal vändatud tänapäevane edasiarendus võib muututada selle sajandi üheks kõige julgemaks näiteks, kuidas luua suurejooneline filmiseeria, mis ei keskendu eriefektidele ega tavapärastele suurfilmidega kaasnevatele klišeedele, vaid sügavalt inimlikele teemadele, mis arenevad filmist filmi niivõrd pingeliselt, et vahel on raske imestada, kuidas sellel õige aeglaselt areneval seerial üldse lubatakse eksisteerida. "Ahvide planeedi sõda" kinnitas fakti, et lavastaja Matt Reeves on juba üsna lähedal poodiumile, kust talle vaatavad vastu Denis Villeneuve ja Christopher Nolan. Vankumatu visioon ja missioon on selle seeria lõpupaugu märksõnadeks ning mina oskan selle peale ainult sügavalt kummardada.

10. "Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword")

Briti kultuslavastaja Guy Ritche fantaasiarohke seiklusfilm sai kriitikutelt peksa ja kinodeski kukkus läbi. Tundub, et publik on väsinud või siis enam ei hooli ajaloomaigulistest fantaasiafilmidest, kus vanu legende taaselustatakse. Sellest sõltumata oli just see õnnetult läbikukkunud film minu jaoks selle aasta üks kõige erutavam filmielamus. Miks ometi? Põhjuseid on palju, aga loetlegem siis ainult mõned. Charlie Hunnami karisma, Guy Ritche "Sherlock Holmesi" filmiseeriast pärit äkiline ja Rocknrollalik stiil ning kohati väga videomängulik lähenemine pealtnäha täiesti tavalisele loole süstis minusse pidevalt energiapomme, mis aina plahvatasid ja plahvatasid ning tundub, et mõni neist pole siiani lõhkenud.

11. "Wind River"

12. "Lõhestunud" ("Split")

13. "Armastuseta" ("Нелюбовь")

14. "Teejuhised" ("Posoki")

15. "Lego Batman Film" ("The Lego Batman Movie")

16. "Metsikud poisid" ("Les garçons sauvages")

17. "Kadunud linn Z" ("The Lost City of Z")

18. "Galaktika valvurid Vol. 2" ("Guardians of the Galaxy Vol. 2")

19. "Thor: Ragnarök" ("Thor: Ragnarok")

20. "Vastumürk tervisele" ("A Cure for Wellness")

Väärivad ära märkimist: "Florida projekt" ("The Florida Project") ja "Vaid vapratele" ("Only the Brave")

Maria Helen Känd
filmikriitik

1. "Dunkirk" (Christopher Nolan) – aasta rabavaim realism

Veel üks film teise maailmasõja lahingutest, kas tõesti? Isegi kui sõjast on miljoneid värvikaid lugusid, lavastatakse neid ikka kulunud, teada tuntud raamides. Nolan näitas aga, et tõesti on üks sõjafilm veel puudu – "Dunkirk". Ainult suured režissöörid saavad teha kino suursuguselt. Film täis sõja totaalset jultumust, samal ajal millist pinget ja ilu. Kes kinolinalt seda vaadata ei jõudnud, jääb ilma poolest elamusest!

2. "Ruut" (Ruben Östlund) – aasta kontseptuaalseim linateos

Heaoluühiskond, mis on nii hea, et on muutunud rõvedaks - see on Östlundi lemmikteema ning ta on selle kujutamises aus, õiglane ja vääramatu. Lavastaja kriitika on pakitud rabavalt ilusasse minimalismi, mida kaunistab sarkasmikroon. Nii selge vormiga film, just nagu üks ruut. Ent mille tähendusväli on sedavõrd rikas, et tahaks kordi veel vaadata.

3. "Good Time" (Benny Safdie, Josh Safdie) – aasta arthouse thriller

Pinev, energiline ja hullumeelne draama, millega minnakse kaasa esimesest kaadrist. Tegu pole ühemõttelise pangaroovi action-iga. See on eelkõige sotsiaalne film inimestest, kes ei suuda kohanduda, sest nad on elanud armastuseta. Pattinsoni (vau, mis roll) tegelaskuju hoolimatus ja samaaegne eesmärgile sihitus panevad distantseeritult kaasa elama tema olelusvõitlusele vaeste USAs.

4. "mother!" (Darren Aronofsky) – aasta pööraseim film

Ikka jäävad minuga need filmid, milles on žanrilised kihistused, ambivalents ja ambitsioon. Paljud nimetaksid Aronofksy uut teost lihtsalt pretensioonikaks ja tüütuks. Aga "ema!" on kunstiteos, mis pakub elamust vormilt kui ka sisult. See on nauditav juhul, kui oskad vaataja tantsida mitmetel tasanditel.

5. "Thelma" (Joachim Trier) – aasta üllatus

Joachim Trier on juba tõestanud end tugeva draamalavastajana ent "Thelma" on julge žanrikatsetus, mis hõlmab endas ühtaegu suureks kasvamise lugu, nordic noiri ja üleloomulikku fantaasiat. Nagu Hitchcocki, Lynchi ja Trieri sulam. Esimene assotsiatsioon tekkis ka "Jahiga" (Vinterberg). Äge ja jõhker, aga tohutult ilus film!

Andres Kauts
Elektriteatri juht

"Toorelt" ("Raw")

Mõnus prantsuse softcore õudukas. Lugu sellest, kas ja milline kontroll on inimesel oma keha üle. Väga hea muusika, visuaalse vormi ja kulgemisega. Kindlasti minu aasta kõige olulisem ja parem filmikogemus. Isegi pärast mitmendat vaatamist.

"Manifesto"

Väga võimsalt tehtud film, mida on hea just suurelt ekraanilt kogeda. Pigem kunstiteos kui narratiivne lugu, kuid ma igal vaatamisel väga naudin. Olen saanud palju häid kogemusi ka hiljem filmis kajastatud tekste järgi lugedes.

"Jim & Andy: The Great Beyond"

Dokumentaalfilm mängufilmi "Man on the Moon" valmimisest. Jim Carry kehastub legendaarseks koomikuks Andy Kaufmaniks, kes on tuntud oma publikult segadusse ajava huumori pärast. Jim Carry elab filmitegemise ajal niivõrd rolli sisse, et piir reaalsuse ja näitlemise vahel muutub väga hägusaks.

"Vaikus" ("Silence")

Ilus film vanameistrilt. Olen avastanud aasta jooksul, et tulen ikka ja jälle mõttes selle filmi juurde tagasi.

"Habras maailm"

Habras maailm oli selline üllatus, millest ei osanud midagi oodata. Film, millest ei olnud enne suurt midagi teada. Kui sa oled kinosaalis, siis lihtsalt naudid seda ilusat Eestimaa loodust ning ühte magavat karu. Ning see on ilus.

"Blade Runner 2049"

Väärikas järg vanale heale filmile. Loolt lihtne, kuid visuaalselt tõeline suurteos.

"November"

November oli film, millest ma ei osanud midagi oodata, kuid kartsin palju. Mul on hea meel, et ta on täpselt selline omapärane, mustvalge ja hea huumoriga film.

"Liberation Day"

Dokumentaalfilm sellest, kuidas Sloveenia industriaal-skandaal- radikaalbänd "Laibach" läheb Põhja-Koreasse kontserti andma. Esimest lääne rokk kontserti riigi ajaloos. Lugu on huvitav, kuid

"Mr. Gaga"

Maailmafilmi festivalil nähtud dokumentaalfilm Iisraeli tantsijast ning koreograafist Ohad Naharinist. Filmikogemusele andis kindlasti palju juurde peale seanssi toiminud Skype vestlus, mille režissöör andis oma vannitoast.

"ema!" ("mother!")

"ema!" on loolt vast liiga ambitsioonikas, kuid tehniliselt väga ilus film. Ei jäta sind hetkekski rahule. Kaks tundi ärevat olemist kinosaalis on garanteeritud.

Janet Õunapuu
"AK" kultuuriuudiste toimetaja

1. "ema!" ("mother!")

2. "Baby Driver"

3. "Armastuseta" ("Loveless")

4. "Florida projekt" ("Florida Project")

5. "Kao ära" ("Get Out")

6. "Elle"

7. "Ööloomad" ("Nocturnal Animals")

8. "Minu näoga onu"

9. "Ruut" ("The Square")

10. "Targad naised" ("Sage femme")

Sten-Kristian Saluveer
Industry@Tallinn programmikonsultant

1. "Loveless", rež: Andrei Zvyagintsev

2. "Okja", rež: Bong Joon Ho

3. "Close Knit", rež: Naoko Ogigami

4. "November", rež: Rainer Sarnet

5. "78/52", rež. Alexandre Philippe

6. "After the Storm", rež: Hirokazu Kore-Eda

7. "Wonder Woman", rež: Patty Jenkins

8. "Blade Runner 2049", rež: Denis Villeneuve

9. "Wonderstruck", rež: Todd Haynes

10. "The Excavator", rež: Lee Ju Hyong

Tristan Priimägi
Sirbi filmitoimetaja

Eesti filmide TOP5

1. "Armastus..." (Sandra Jõgeva, täispikk +dokfilm) - Toores jõud, millele mängukatel polnudki midagi vastu panna tänavu. Paljude arvates eetiliste probleemidega ja mitte piisavalt "dokumentaalne" film, mis ajas mõnel korraarmastajal filmihuvilisel toa täitsa segamini. Ei suuda otsustada, kas tunnen end pärast filmi lõppu puhtama või räpasemana kui enne. 

2. "Minnalaskmine" (Ülo Pikkov, lühianimadokk) - Pikkovi välk sähvib endiselt palju kõrgemalt kui lihtsurelike oma. Mälu, aeg, trauma ja teised Pikkovi märksõnad ilmutavad end jälle. Pikkov surub vaikselt (sega)žanripiire veelgi kaugemale - animatsioon, tõsielu ja metatasandi pidev kohalolek. Kui Jõgeva film polnud osade arvates piisavalt dokumentaalne, siis mis sellest siin arvata? 

3. "November" (Rainer Sarnet, täispikk mängufilm) - Eesti tänavusest nõrgast mängufilmisaagist on "November" selgelt kõige enam silma jäänud. Filmil on mitmeid probleeme — koomika ja dramaatika vahel laveerides kaotab film oma ühtse tooni ja lugu ning rütm laguneb laiali, aga "November" on isegi oma vigadega erakordne film, ennekõike visuaalselt. Kui me mängufilmiga seoses tahame rääkida filmikunstist, siis see on see. Heas ja halvas.

4. "Lembri Uudu" (Eeva Mägi, lühidokk) - Kuuldavasti oli ERR "Eesti lugude" tellijana "Lembri Uudu" peale näost valgeks läinud ja nõudnud, et sellist jama enam rohkem ei tehtaks. Tõsi, "Lembri Uudu" on ebatavaline ja ka erakordne film. Tavaline portreefilm on keeratud mitmel moel üle vindi - surnud peategelane naaseb kodukülla ja terve film on üles võetud tema vaatepunktist; talle räägvad lugusid tema enda kohta külainimesed Stseenid on lavastatud, kuni selleni, et ühel hetkel reprodutseeritakse foto elava inimesega. Võetud kunstilistest vabadustest hoolimata tuleb "Lembri Uudu" toime põhilise ülesandega rääkida paeluvalt ära lugu ühest inimesest. Jällegi: on see dokk? Õige vastus: on küll. 

5. "Manivald" (Chintis Lundgren, lühianimatsioon) - Lundgren on oma loomtegelaste elu vaikselt kaardistanud, kuni siis nüüd paistab nunnu loomafilmi maski tagant hoopis sügavam seksuaalne ja sooline eneseleidmine, samuti kommentaar millenialide suutmatuse aadressil lahti lasta perekondlikust turvavõrgust. Ilus väike filmike, aga näe, Sundance valis selle välja teise Eesti filmina üldse pärast "Püha Tõnu kiusamist". 

Eesti filmide TOP5 - välisautorid

Kõik peale neljanda on 2016. aasta filmid, aga tänavuses levitabelis, nii et peaksid siiski sobima. 

1. "Tule tagasi vabana!" (Ksenja Ohhapkina (Venemaa), täispikk dokfilm, Eesti produtsent Riho Västrik) - Vaatlev ja dialoogita, üksikute lausekatketega imeilus dokk tšentšeenlaste igikestvast võitlusest ebaõigluse vastu. Sõda ei näidata, aga see on argielus alati koha. Ohhapkina viitab ka sellele, et ilma pideva sõjaseisukorrata nad ehk ei oskakski elada või ennast määratleda. Võitlus annab nende müüdile jõu ja ilma selleta poleks nad nemad ise.

2. "Amalimbo" (Juan Pablo Libossart (Rootsi), lühianimatsioon, Eesti produtsent Marianne Ostrat) - Vaikne, aga jõuline veerandtund väikesest tüdrukust, kes leinab oma isa. Esilinastus Veneetsia lühifilmide võistluses ja jõudis isegi välja Euroopa filmiakadeemia nominatsioonini. Unenäoline, sürreaalne, intrigeeriv, isiklik. 

3. "Naine ja liustik" (Audrius Stonys (Leedu), täispikk dokfilm, Eesti produtsent Riho Västrik) - Kui Stonys läks filmima 30 aastat üksinda liustikku valvanud naisteadlast, mõlus tal meeles hoopis teistsugune film. Kohale jõudes selgus, et naine ei taha võttemeeskonnast midagi kuulda. Tõelise meistrina tegi Stonys seepeale filmi, mis nii mitmeski mõttes imiteerib sealsete olude vaikust ja üksindust. 

4. "Pihtimus" (Zaza Urushadze (Gruusia), täispikk mängufilm, Eesti produtsent Ivo Felt) - Urushadze filmiga seoses räägiti palju sellest, mida see ei ole, ehk siis ennekõike järgmine "Mandariinid". Tõsi: pärast läbi raputavat viimast süžeepööret on filmi lõpp pehmelt öeldes paras antkliimaks, justkui oleks lavastaja eemale põigelnud loo vormistamise vastutusest. Filmi ennast meenutan aga hea tundega, sest ahistamisteema on aasta peateema, film ise meenutas midagi väga klassikalist ja traditsionaalset, ning religiooniteemat käsitleti tundlikult. 

5.-6. "Bodom" (Taneli Mustonen (Soome), täispikk mängufilm, Eesti produtsent Elina Litvinova) - Mustonen ei lähe ilmselt ajalukku kahe Soome "Klassikokkutuleku"  tegijana. Ja ilmselt ka mitte nende kahe vahel tehtud väikese soome slasher-filmiga, aga see on samm õiges suunas. Uusversioon Bodomi järve ääres juhtunud multimõrvast on süžeelt auke täis nagu šveitsi kell, ja liiga palju ei tasu kaasa mõelda, aga oma tasandil — sarmikad noored ja palju verd — teeb ta funktsionaalse filmina oma normi täis. Edu edasiseks. Ehk võiks Mustonen järgmisena ette võtta "Klassikokkutuleku" ja "Bodomi" segu, kus need kolm ohmakat mingil eriti kreatiivsel moel maha lüüakse. Seda vaataks küll. 

5.-6. "Kallis õeke" (Mattie Do (Laos), täispikk mängufilm, Eesti produtsendid Helen Lõhmus ja Sten Saluveer) - Omade probleemidega žanrikatsetus nagu "Bodomgi", aga mulle siiski oma sarmiga. Peaosas Tambet Tuisk, kes põrkab Euroopa ärimehena vastamisi kohalike uskumustega. Kui veidi tausta uurida, siis on film huvitavam, sest mõned Laoses iseenesest mõistetavad asjad ei pruugi seda meile mitte olla. Näiteks lotokummitus. 

Viola Salu
ETV2 peatoimetaja

Nimekiri dokfilmidest, mis minu arvates on aasta jooksul nähtuist parimad:

1. "Viimased mehed Aleppos" ("Last Men in Aleppo")

Süüria autori Feras Fayyadi vapustav film näitab Aleppos õhurünnakutes rusude alla mattunud inimesi päästva ühingu Valged Kiivrid (White Helmets) liikmete igapäevaelu. See on imelise pildikeelega hingepõhjani liigutav film sõja mõttetusest ja inimlikkuse jõust.

2. "Ma ei ole teie neeger" ("I Am Not Your Negro")

Raoul Pecki imeline dokumentaalfilm põhineb Ameerika kirjaniku James Baldwini sõnadel, mis kirja pandud ja lausutud küll aastakümneid tagasi, kuid resoneerivad veel siiani. Selle filmi keskmes on kodanikuõigused ja nende nimel võidelnud kolm meest, kuid lugu räägitakse tulevikku ette ennustavate võimsate ja ilusate sõnadega.

3. "Kõik need unetud ööd" ("All These Sleepless Nights")

2. jaanuaril 2018 ETV2 eetrisse jõudva Poola dokfilmi "Kõik need unetud ööd" (režissöör Michał Marczak) kompab piire dokumentaal- ja mängufilmi žanrite piiril. Kaks noormeest naudivad Varssavi suveõhtude melu, suundudes ühe meelelahutuse juurest teiseni. Erinevalt teistest käesoleva nimekirja filmidest selles dokis eriti midagi ei juhtugi. Ometi on see üks haarav maagiline kulgemine, mis paneb vaataja mõtlisklema elu olemuse üle.

4. "The Deminer"

Novembris Amsterdamis toimunud dokumentaalfilmide festivalil preemia võitnud film jälgib kurdi demineerijast Fakhirist, kelle igapäevane töö päästis tuhandeid elusid. Kaamera jälgis Fakhiri aastaid ja nii on vaataja ette jõudnud intiimne ja haarav portree meie aja kangelasest.

5. "Puhtaim klubi Iisraelis" ("Forever Pure")

See film on rabav näide rassismi jõulisest võidukäigust spordis. Iisraeli jalgpalliklubi FC Beitar Jerusalema ridadega liituvad kaks tshetsheeni noormeest, kes usuvad, et kui nad hästi mängivad, hakkavad klubi fännid neid armastama. See osutub aga naiivseks lootuseks.

6. "The Work"

23. jaanuaril ETV2 kanalile jõudev film on taas üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Vabatahtlikud ühiskonnaliikmed otsustavad osaleda raske kuriteo sooritanud vangide rühmateraapias. Filmis selgub, et teraapia on iseäranis hädavajalik väljast tulnud vabatahtlikele.

7. "Lots of Kids, a Monkey and a Castle"

Värskes Hispaania dokfilmis räägib režissöör Gustavo Salmerón loo oma emast. Aastatepikkusest kaameraga jälgimisest on kujunenud filmirida, milles avaldub ema müstiline ja pöörane loomus. Tegemist on sooja ja pööraselt naljaka filmiga.

8. "Võõras paradiisis" ("Stranger in Paradise")

Hollandi noore dokumentalisti Guido Hendrikxi provotseeriv sotsiaalne eksperiment rändekriisi teemal. Filmi vaadates tekib arusaam, et ma ei ole pelgalt vaataja, vaid osa eksperimendist. 

9. "Ootus" ("The Wait")
Taani režissööri Emil Langballe dokumentaalfilm jutustab Afganistani tüdruku loo, kes elab koos oma perega Taanis. Pagulasestaatuse saamine on võtnud aastaid ja peret ootab väljasaatmine siis, kui tüdruk on Taani eluga täiesti kohanenud ja sõbradki leidnud. Filmis näeme, kuidas teadmatus tuleviku ees ja kogu pere asjaajamise vedamine laastab noore tütarlapse vaimse tervise.

Ralf Sauter
filmikriitik

Tavaliselt on mu jaoks varavõitu hakata juba aasta lõpus kindlat edetabelit koostama. Praeguse seisuga on veel paljud väljapaistvad filmid nägemata, sh suur osa Kuldgloobuse nominentidest.

Ühtlasi jätsin allolevast edetabelist välja mõned filmid, mis ilmusid Eesti kinodesse tänavu, aga isiklikult 2016. aasta alla arvestan ("Nocturama", "Aquarius", "Silence", "Lion" jne).

10. "Wonder Woman"

9. "Manifesto"

8. "Gerald's Game"

7. "Brawl in Cell Block 99"

6. "Wind River"

5. "The Wild Boys" ("Metsikud poisid")

4. "Good Time" ("Hea aeg")

3. "mother!" ("ema!")

2. "Loveless" ("Armastuseta")

1. "Directions" ("Teejuhised")

Rutt Ernits-Sups
ERR Menu toimetaja

1. "Dunkirk"

Mittestandardne sõjafilm kaasahaarava visuaali ja looga.

2. "Baby Driver"

Stiilipuhas ja viimase sekundini nauditav.

3. "Kaunitar ja koletis" ("Beauty and The Beast")

Originaalitruu sisuga südamlik muinasjutt.

4. "Cuba and the Cameraman"

Aastatepikkuse pühendumuse nauditav tulemus.

"Hidden Figures"

Mõtlemapanev lugu ilma liigselt rusuva jutustuseta.

6. "Wind River"

Pingeline teemaarendus ja mõjuvad karakterid.

7. "Passengers"

Teistsuguse lähenemisega siiras armastuslugu

8. "Logan"

Sisukas vaatamine ka "X-meeste" kaugele inimesele  

9. "Kong: Skull Island"

Lihtsa sisu kaaluvad üles võimsad efektid.

10 "Manchester by the Sea"

Valus lugu, mis mõjub päriselt.

Timo Diener
filmilevitaja

Palju filme jäi nägemata, aga oma selle aasta tippfilmide ladvikus üritasin keskenduda filmidele, mis täitsid minu rinna kas puhta rõõmu, nostalgia või heldimusega.

1. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri") – Meistriteos!

2. "Logan" – Ideaalne lõpp tegelaskujule, keda Jackman kehastas ei rohkem ega vähem kui 17 aastat.

3. "Vee puudutus" ("Shape of Water") – Imekaunis ja muinasjutuline. Mis juhtub, kui "Amelie" ja "Creature from the Black Lagoon" saavad lapse.

4.-20.

"Paddingtoni seiklused 2" ("Paddington 2") – Mitte ainult aasta üks parimaid perefilme, aga aasta üks parimaid filme.

"Thor: Ragnarök" – Mitte ainult aasta parim koomiksifilm ja aasta parim superkangelasefilm, vaid väga võimalik, et ka aasta parim komöödia minu jaoks.

"Stalini surm" ("The Death of Stalin") – Kui aasta parim komöödia pole "Thor: Ragnarok", siis on see just see film.

"Logan Lucky" – Muretu ja mõnus sõit.

"Teisel pool lootust" ("Toivon tuolla puoleen") – Puhas kuld.

"Lõvi" ("Lion") – Silmad olid märjad suurema osa filmist.

"John Wick 2" – Keegi ei tee Keanust paremini seda, mida Keanu teeb.

"Galaktika valvurid, vol. 2" ("Guardians of the Galaxy, Vol. 2") – Vanad sõbrad tulid külla ja jälle oli mõnus.

"Molly mäng" ("Molly´s Game") – Aaron Sorkin oleks pidanud hakkama juba ammu filme lavastama.

"Baby Driver" – Peadpööritav seiklus, mille igast kaadrist pritsib filmiarmastust.

"The Disaster Artist" – Väga hea film kõigi aegade halvima filmi tegemisest.

"Brawl in Cell Block 99" – Aasta kõige brutaalsem ja armutum andmine.

"Wind River" – Taylor Sheridan on tulnud filmimaailma selleks, et jääda sinna väga pikaks ajaks.

"Spiderman: Homecoming" – Lustlik, lõbus, muretu ja hoogne.

"Sugupoolte heitlus" ("The Battle of the Sexes") – Film tähtsatel teemadel, kuid mis ei ürita sind samas sõnumiga uimaseks lüüa.

"Downsizing" – Alexander Payne pole veel kunagi teinud halba filmi.

"Kao ära" ("Get Out") – Värskendav ja ülipaeluv.

Martin Oja
filmikriitik

1. "ema!" (Darren Aronofsky)

2. "Mehetapja / Süütu / Vari" (Sulev Keedus)

3. "Kaarnad" (Jens Assur)

4. "Armastuseta" (Andrei Zvjagintsev)

5. "Dunkirk" (Christopher Nolan)

6. "Florida projekt" (Sean Baker)

7. "Teispool lootust" (Aki Kaurismäki)

8. "Nõukogude hipid" (Terje Toomistu)

9. "Blade Runner 2049" (Denis Villeneuve)

10. "Ruut" (Ruben Östlund)

Kaarel Kuurmaa
filmiekspert

Mängufilmid:

"Moonlight" (Barry Jenkins) - Tundlik, õrn, puudutav, julge. Hea meel, et see väike filmipärl ka Oscarite jagamisel üles leiti ja seetõttu ka meie kinolevisse jõudis.  

"Silence" (Martin Scorsese) - Vanameistri aastakümneid ettevalmistatud film pole kindlasti laiatarbekaup, aga selle ajalooline mõõde ja religioonipsühholoogiline süvitsiminek on ka pea aasta pärast vaatamist millegipärast väga hästi kehamälus.  

"Wind River" (Taylor Sheridan) - Suurepärane näide hea stsenaristi sulest sündinud filmist. Pilk Ameerika Ühendriikide trööstitusse varjupoolde.

"Thelma" (Joachim Trier) - Teinegi suurepärane näide stsenarist-režissööri peenelt kootud filmist. Norra sci-fi film, mis mõnusasti üleloomuliku ja loomuliku orgaaniliselt kokku sulatab. 

"The Charmer" (Milad Alami) - Iraani päritolu, Rootsis kasvanud, aga nüüdseks Taanis elav režissöör ühendab selles filmis peenelt nii Iraani kui Põhjamaade kinokunsti parimaid omadusi.

"Loveless" (Andrei Zvjagintsev) - Zvjagintsev ei peta ootusi. Tema pilk on psühholoogiliselt täpne ja sotsiaalselt halastamatu. 

"On Body and Soul" (Ildiko Enyedi) - Hea meel selle haruldaselt väikese eelarvega Ungari filmi auhindadest ja teatavast leviedust väljapool kodumaad. Unenäoline ja ootamatult hõrk film. 

Dokumentaalfilmid:

"Last Men of Aleppo" (Firas Fayyad) - Aasta alguses Sundance festivalil peapreemia võitnud dokfilm on õigusega saanud 2017. aastal üheks enim reisinud ja näidatuks tõsielufilmiks. Ainus film nimekirjast mis juba linastunud ka ETV ekraanil. Pisarateni valus. Väga puudutav. 

"The Deminer" (Hogir Hirori, Shinwar Kamal) - Film kurdi kolonel Fakirist ja tema üliinimlikust võitlusest Põhja-Iraagi puhastamisel miinidest. 

"Of Fathers and Sons" (Talal Derki) - Hullumeelne seestpoolt vaade Süüria ISISe džihaadivõitlejate poolele imbunud režissöörilt, kelle meetod paneb mõistmatusest pead vangutama ja mille sisu võtab lihtsalt sõnatuks. 

"Love Means Zero" (Jason Kohn) - Spordidokumentaal, mis tänu vastuoludest pungil peakarakterile legendaarsele tennisetreenerile Nick Bollettieri'le muutub millekski enamaks kui ühe treeneri minevikku meenutavaks heietusteoseks. 

"The Ancient Woods" (Mindaugas Survila) - Imeilus sõnatu loodusfilm Leedu ürgmetsast. Loodetavasti on uuel aastal meie EV100 raames valmiv Joosep Matjuse "Tuulte tahutud maa" sama mõjuv kummardus kodumaa loodusele. 

Animatsioon:

"The Red Turtle" (Michael Dudok de Wit) - Aasta suurim animatsioonielamus. Lihtne. Uskumatult lihtne film. Aga kõik on sees ja olemas.

Johannes Lõhmus
filmikriitik

Minu selle aastanumbri sisse jäänud eredamad audiovisuaalsed elamused, millest kõik ei kategoriseeru klassikalise filmikunsti alla, mis on vist nii kiiresti arenevas valdkonnas normaalne. Eriti kuna nii vähe uusi filme kui aastal 2017 pole aastaid vaadanud. Mingit paremusjärjestust ei taha moodustada, aga see on valik, mis natukeseks ajaks meelde jääb.

"mother!" (Darren Aronofsky) - Kahetsusväärselt harvad on korrad, kui filmikaos on elukaosega võrreldav. Sellisega nagu seda uudistest näha ja kuulda saab ning nõnda, et seest hakkab valutama hoomates, mis ja kui palju on valesti ja tundes abitust suutmata selles kaoses mingitki korda luua. Ja pärast kui see abitusetunne on üle läinud, hakkadki korda looma ja püüad olla avatud, suhtlusaldis ja sõbralik, sest on tunne, et ainult seda ongi maailmale vaja. Aronofsky suutis hoolimatu egotsentrismi sünteesida läbimõeldud hulluseks, mis näitab näppu neile, kes "teevad teistele seda, mida nad ei taha, et neile tehakse".

"Manchester by the Sea" (Kenneth Lonergan) - Casey Afflecki kehastatud traagilist Lee Chandlerit vaadates püsis klomp pikka aega ka pärast seansi lõppu veel kurgus ja tegu on hea suunajaga mõistmaks, et meid igapäevaselt ümbritsevate nukrate silmade ja elupõletava käitumise taga võib peituda midagi kirjeldamatult kurba. Vastupidiselt Aronofsky'le ei näita Lonergan kellegi peale näppu ja nii ongi kõige inimlikum.

"Call Me By Your Name" (Luca Guadagnino) - Armastus on imeilus. See film on armastusest kõige puhtamal ja siiramal kujul. Tugevate tunnete erakordsusest ja elu ilust pärast teadmist, et nõnda tunda on üldse võimalik. Varsti õnneks kinodes ka.

"On Body and Soul" (Ildiko Enyedi) - Kütkestav muinasjutt õrnadest hingedest ja unenägudest Ungari tapamajas. Lihtsuse ja visuaalse ekspressiivsusega lummav omapärane hingesuguluse leidmise lugu. Praegu kinodes.

"Dunkirk" (Christopher Nolan) - Pinge peitub detailides, mida saab kogeda üksnes koos teiste inimestega pimedas kinosaalis suurele ekraanile kogu oma tähelepanu koondades. Kino võiks olla keskendumisinvaliidide jaoks organiseeritud teraapia vorm.

"Good Time" (Benny & Josh Safdie) - Film, mis tuletab meelde, et elu juhtub tänavatel, ühistranspordis ning elukeskkonnas, mitte kodus netflixides. Ja vahel võib elu üle kontroll nii laiahaardeliselt käest minna, et alles ei jää muud kui üksnes haiget saanud kallid lähedased inimesed.

"The Square" (Ruben Östlund) - Kohati liiga eputav, kindlasti liiga pikk ja ebaühtlane, aga ühtlasi ka järsult aus ninanips nende pihta, kes arvavad, et nad on teistest ümbritsevatest inimestest millegipärast paremad või nagu peaks neile rohkem lubatud olema või nagu nad ei peaks vastutust võtma. Tallinnastuva Eesti ja metropoliseeruva maailma ülbitseva ebavõrdsuse valguses suutis Östlund huumorimeele säilitada.

"November" (Rainer Sarnet) - Eestlastest ja meie olemusest, saatusest ja saladustest võib rääkida küll mustalt valgelt, aga seda ei pea tegema hambad ristis ega veri küüne all. Sarnet tegi seda kavalalt ja muigelsui ning lõi teose, mis näitab kui normaalne ja huvitav inimene eestlane olla võib.

"City of Ghosts" (Matthew Heineman) - Väga hästi tehtud ja väga valusalt salvav dokumentaal, mis peaks olema kohustuslik vaatamine igaühele, kes ei viitsi sõjapõgenikele kaasa elada.  Liiga palju on kohti, kus inimesed peavad iga päev elu ja surma piiril elama.

"I Am Not Your Negro" (Raoul Peck) - Võimsa keelekasutusega dokumentaal, mis paneb südant valutama inimkonna võimetuse pärast teistesse inimestesse hästi suhtuda ja aktsepteerida erinevusi kui ressurssi, mis elu rikkalikumaks ja põnevamaks teeb. 

Lisaks täispikkadele filmidele tuleb ära märkida veel kolm väga tähtsat audiovisuaalset elamust:

"Twin Peaks" (David Lynch) - Andmaks põhjuse meelde tuletada kui imeline, veider, neurootiline ja haige on maailm ja kui tervelt sellesse suhtuda saab ja kuidas on võimalik kõik lahtised otsad nii hästi omavahel ära ühendada, et nendest moodustub mingi kirjeldamatu uus reaalsus, mis on mõeldud kogemiseks, fantaseerimiseks, vaatamiseks ja kuulamiseks, aga mitte sõnadega kirjeldamiseks. 

"Manivald" (Chintis Lundgren) - 13-minutiline kodumaine animatsioon, mis valiti järgmise aasta Sundance'i filmifestivali programmi ja mis tuletab meelde, et elu võib iga hetk ja täiesti ootamatult eriti mõnusaks minna.

"Binaural Vision" (Rauno Zubko) - Tantsuetendus, mis oli suurepärane õppetund, kuidas vaataja tähelepanu 60 minutit järjest köita, ilma rütmist välja langemata ja pealaest jalatallani mõjudes. Liikumise, heli, visuaalse pildi, lavakujunduse ja atmosfääri koostöö pakkus elamuse, mille poole peaks iga filmitegija iga päev oma töös püüdlema. Korrata!

Helmut Jänes
PÖFFi programmi koostaja

Arvestades tõika, et nägemata jäi suurem osa sel aastal kinno jõudnud filmidest (neid lihtsalt on liiga palju), ei saa ma rääkida objektiivsest pildist kinoaastasse 2017, vaid pigem on tegu üksikute kildudega siit-sealt, mis subjektiivselt enim meeli erutasid.

Enne TOP 10 äramärkimist toon eraldi välja veel mõned filmid, mis heas või halvas mõttes silma hakkasid. 

Suurim üllataja – "Split" ("Lõhestunud"), rež: M Night Shyamalan

Kui filmi sünopsises on kirjas, et tegemist on Shyamalani filmiga tuntud headuses, siis oleks arvanud, et tegemist on järjekordse kräpiga, mida see mees on viimastel aastatel suutnud teha. Aga ei. "Lõhestunud" pakkus head närvipinget, millele aitas kaasa muidugi ka James McAvoy harukordne ümberkehastamisvõime.

Suurim pettumus – "Alien: Covenant" ("Tulnukas: Covenant"), rež: Ridley Scott

Eks see ole taaskord subjektiivne arvamus, kuidas hinnata filme halvimate omaduste poolest. Neid filme, mida siia kategooriasse panna on kahjuks väga palju ("Kong: pealuu saar", "Thor: Ragnarök" jne jne), aga kuna "Alieni" teema mulle isiklikult korda läheb ja pean Scotti esimest "Tulnuka" filmi (1979) üldse üheks parimaks filmiks, siis ausalt öeldes ei läinud mulle Scotti uus ponnistus absoluutselt korda.

Kadunud oli "Tulnuka" triloogiat iseloomustanud stiilsus ja vaoshoitud salapäras, mida asendab nüüd tavaline ulmeseiklustele tavaks saanud rumalavõitu action, mis siia konteksti üldse ei sobi. Kahju kohe, et nii läks. 

TOP 10 

10. "A Prayer Before Dawn" ("Palvetaja enne koitu"), rež: Jean-Stéphane Sauvaire

Pole kindel, kui paljud jõudsid seda filmi PÖFFile vaatama minna, aga kes jõudsid, siis tahaks loota, et see suutis neile sama sügavale naha alla pugeda kui mulle. Praktiliselt ilma sisuliste dialoogideta film (va vangide taikeelsed roppused) ei räägi otseselt mitte spordist või ta poksist, nagu eeldada võib, vaid ikkagi inimeseks jäämiseks keskkonnas, kus inimeseks jäämine polegi nii kerge. Suurepärase rolli narkomaanist noorukina teeb tõusev staar Joe Cole. Lõpetan Tõnu Karjatse sõnadega – see film viib meid Tai vanglasüsteemile väga lähedale – enam lähemale ei tahakski.

9. "Le garcons sauvages" ("Metsikud poisid"), rež: Bertrand Mandico

Jätkan filmiga PÖFFi valikust. Seesinatse Prantsuse film on täpselt sedamasti autorifilm, mida ühelt julgelt lavastajalt eeldaks. See on ropp, provokatiivne, eksperimentaalne ja niivõrd fantaasiarikas, et ajab kadedusest lõhki. Kui Bertrand Mandico teeb oma järgmise filmi sama hea või veel parema, siis on meil tegemist kindlasti ühe talendikama autoriga, kes ei vannu alla üldisele arvamusele – kes neid eksperimente ikka viitsib vaadata. Mina viitsin, nii et kallis Bertrand, jätka samas vaimus.

8. "Nocturnal Animals" ("Ööloomad"), rež: Tom Ford

Film, mis jõudis PÖFFile juba 2016. aasta numbri sees, aga kinodesse selle aasta alguses, on just selline, mida ühelt filmilt peab ootama – see on põnev, see on veider ja see kaotab piirid päriselu ja fiktsiooni vahel. Visuaalne maiuspala, millele lisavad vürtsi Amy Adamsi ja Jake Gyllenhaali suurepärased osatäitmised.

7. "Blade Runner 2049", rež: Denis Villeneuve

Olgugi, et selle filmi osas ma natukene pettusin, on aru saada, et kedagi teist peale Villeneuve’i ei oleksi tohtinud "Balde Runneri" lavastajatooli lubada. See mees juba teab, kuidas teha kaasaegset kino nii, et see ei muutuks labaseks. Olgugi, et filmi lõpp Harrison Fordi ekraanileilmumisega muutus minu jaoks juba kuidagi liigseks, valdas mind kahe ja poole tunnise filmi vaatamise järel sõnulseletamatu rahulolutunne. See film suudab kõnetada ka järeltulevaid põlvi ja pöidlad pihku, et Villeneuve oma uue projektiga ei väärataks.

6. "Florida Project" ("Florida projekt"), rež: Sean Baker

Taas üks film PÖFFi valikust, mis peaks kinodesse jõudma tuleva aasta alguses. See mitmeplaaniline lugu, mis tegelikult on traagiline pilguheit Ameerika "varjatud kodutute" ühiskonda, on ühelt poolt tohutult vaimukas ja teisalt tohutult kurb. Arvestades filmis mängivate laste fantastilist mängu, saab seda naljaga pooleks kutsuda ka äraspidiseks urbanistlikuks versiooniks Lindgreni "Bullerby lastest". Ja milline oivaline filmi lõpp siin veel on!

5. "Toivon tuolla puolen" ("Teispool lootust"), rež: Aki Kaurismäki

Peab olema südametu inimene, kellele see film korda ei läheks. Ilma suuremate pingutusteta ütleb Aki taaskord välja selle kõige olulisema, mida suures poliitikamängus välja ei julgeta öelda. Inimene võib jääda küll süsteemi hammasrataste vahele, aga lõpuks päästab maailma ikkagi headus ja armastus – nii lihtne sõnum ühel heal filmil peabki olema ja Aki valdab selle sõnumi edastamise kunsti ikka väga hästi.

4. "The Square" ("Ruut"), rež: Ruben Östlund

Nii palju naerda, nagu ma sain selle filmi vaatamise ajal, pole ma ammu saanud. Ja olgugi, et Östlundi eelmine film "Vääramata jõud" oli ehk teravamgi, saab "Ruutu" õigusega lugeda üheks tänavu aasta Euroopa silmapaistvamaks filmiks, millel on väga suured võimalused saada ka parima võõrkeelse filmi Oscar.

 3. "Dunkirk", rež: Christopher Nolan

Nolan ja Villeneuve on viimastel aastatel need, kellelt lausa nõutakse ainult väga häid filme ja hoidku jumal, kui need mehed peaksid vääratama. Palju on räägitud, et "Dunkirk" on Nolani karjääri lühim film, olgugi, et teema oleks nõudnud just vastupidist.

Suurte meeste eripära ongi see, et nad ei tee nii nagu neilt oodatakse. "Dunkirk" lajatab nii massiivsete lahingustseenide kui heliefektidega just õigesse kohta. Kui Aku Louhimies lähenes oma "Tundmatu sõduriga" sõjateemale nii, nagu seda oleks võinud teha ka mõni teine lavastaja 10 või 20 aastat tagasi täpselt samamoodi, siis Nolan läheneb teemale pisut peenemalt ja kaasaegsemalt, vajutades liitlasvägedele kaotusega lõppenud Dunkirki lahingu igavesti vaatajate mällu kui ühest õppetunnist, kuidas osata lahingut kaotada nii, et lõpuks sõda võita.

2. "Neljubov" ("Armastuseta"), rež: Andrei Zvjagintsev

Kas tegemist on Zvjagintsevi karjääri parima filmiga, selles ma natukene kahtlen. Ja ometigi on tegu selle aasta kindlasti ühe parima filmiga, mis ei jäta külmaks isegi neid vaatajaid, kes lähevad seda vaatama kui lihtsalt ühe perekonna vaatamise lugu. See, kuidas Zvjagintsev oskab inimeste võõraksjäämise kaudu sümboliseerida reaalset olukorda Venemaal, on lihtsalt hämmastav. Täpne ja halastamatu film, mis jääb painama veel pikaks ajaks.

1. "Get Out" ("Kao ära"), rež: Jordan Peele

Võib vist väita, et seda filmi oodati väga kaua. Komöödianäitlejana tuntud Peele läheneb horror-žanrile selliselt, kus oma laksu saavad kõik õudusfilmisõbrad, aga ka need, kes tahavad filmidest välja lugeda sügavamaid ühiskonnakriitilisemaid sõnumeid.

Just arvatavasti viimase tõttu valisid filmi selle aasta parimaks linateoseks ka maineka briti filmiajakirja Sight’n’Sound kriitikud. Ebaharilik ja üllatuslik horror, millele saab ette heita ainult selle viimaseid minuteid, mis oleksid võinud vabalt ka olemata olla.

Filipp Kruusvall
DocPointi programmi koostaja

"Isadest ja poegadest" ("Of Fathers and Sons"), rež. Talal Derki

"Vaikus" ("Silence"), rež. Martin Scorsese

"Isadest ja poegadest" ning "Vaikus" on tänavu kaks filmi, mis oma mastaapsuselt ja valult moodustavad justkui ühe terviku. Mõlemad tabavad hingekriipivalt inimkonna suuri küsimusi, konflikti usu ja inimliku halastuse vahel ning armastuse julmaltmõjuvat vastuolulisust.
Süüria päritolu praegu Berliinis elav Talal Derki tegi novembris IDFA-l linastunud lihtsalt üle mõistuse käiva doki, mille nimel elas ta pea kaks aastat koos ISIS-e võitlejatega ja jälgis eelkõige sealset isade ja poegade suhet. Esinedes vale identiteedi all sisenes ta neutraalse jälgijana selless õõvastavasse ja vastuolusid täis maailma. Sügavalt dramaatiline ja poeetiline film, "21. sajandi Isad ja pojad".
Martin Scorsese "Vaikus" on ligi kolmetunnine hüpnootiline väljakutse usule, tõekspidamistele, enesekindlusele ja inimloomuse baasküsimustele, mida ainult sellisel meistril õnnestub külma neutraalsuse ja paatoseta tõstatada. Scorsese mastaapsus ja kirg on lihtsalt asi, mis väärib austust.

"Armastuseta" ("Neljubov"), rež. Andrei Zvjagintsev

Iga Zvjagintsevi uus film tekitab pinevust ja ootusärevust, sest kunagi ei tea, mis teema juurde seekord tema tundlik ja kaasaega hästi tabav natuur läheb. "Armastuseta" on meist kõigist ja pakub mõtteainet mitmel tasandil. Aus, värske ja halastamatu. Nagu ka filmile kõla andev Evgueni Galperine’i suurepärane muusika.

"Ihust ja hingest" ("Teströl és lélekröl"), rež. Ildikó Enyedi
Üllatavalt eluterve ja ilus. Miniatuurse eelarvega tehtud film murrab välja Ida-Euroopa kinole omasest depressiivsest realismist ja toob maagiat sinna ja neile, kus seda kõige vähem oodata oskaks - kahele autistlikule ja kohmakale lihakombinaadi töötajale.

"Demineerija" ("The Deminer"), rež. Hogir Hirori
Pinevalt kulgev, tõelise ja kompromissitu kangelase lugu. Karismaatilise kurdi demineerija isiklikust arhiivist pärit kaadrid panevad tundma nagu oleks ise miiniväljal, taustal ahastavapanevalt mõtetu sõda.

"Kuuvalgus" ("Moonlight"), rež. Barry Jenkins
Parima filmi Oscari ja Kuldgloobuse võitnud "Kuuvalgus" avab mingeid uusi ja tundlike kihte haprast inimolemusest. Iseseisev, teistsugune ja julge film. Räägib jõulise enesekindluse ajastul armastusest selle kõige haavatavamas ja õrnemas tähenduses.

"Ruut" ("The Square"), rež. Ruben Östlund
Kui Charlie Chaplin oleks teinud tänapäeval komöödiat, toimuks tegevus tõenäoliselt kontoris, tegelasteks turundusinimesed, kuraatorid ja aineseks kaasaegne kunst ning youtube’i viral videod. Täpselt see, mis ka "Ruudus" päevakajalise huumorina nii meisterlikult töötab.

"Arütmia" ("Arrithmia"), rež. Boris Khlebnikov
Omamoodi teatepulga ülevõtja sellistele vene klassikalistele "tänapäeva kangelaste" filmidele nagu "Armastus tööpostil" või "Moskva pisaraid ei usu. Väga soe ja inimlik armastusfilm, ekstraklassist näitlejatööd. 

"Õnnistatud maa" ("God's Own Country"), rež. Francis Lee
Väga julge ja valehäbita draama, mis tabab ülima täpsuse ja autentsusega Põhja-Šotimaa maapiirkondade julma ja kõledat elu, milles armastus on sama harv külaline nagu päike pilvises taevas. Psühholoogiliselt pinev ja väga veenev.

"Maya Dardel" rež. Zachary Cotler, Magdalena Zyzak
Üks selliseid filme, mis loob ja annab võimaluse sukelduda täiesti oma intellektuaalsesse ja visuaalsesse maailma, milles viibimine kujunes väga nauditavaks. Imekaunis mägise California esteetika ja peaosas vastupandamatult sensuaalne Lena Olin.

Katre Valgma
filmilevitaja

Minu 2017. aasta lemmikfilmid Eestis esilinastumise kuupäevade järjekorras:

"Elle"

"Manchester by the Sea"

"Nocturnal Animals" ("Ööloomad")

"Dunkirk"

"Glass Castle" ("Klaasloss")

"The Square" ("Ruut")

"Good Time" ("Hea aeg")

"Blade Runner 2049"

"Loveless" ("Armastuseta")

 

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: