Et kaardistada alustuseks seis, milles sa 2018. aasta sügisel viibid, uurin sinu viimaste suuremate kultuurielamuste kohta. Raamatutest alustades — milline oli sinu viimane lugemiselamus? Sama küsimus ka kunsti, muusika ja filmi kohta.

Kui kõige viimast raamatut nimetada, siis Eva Koffi "Sinine mägi", mille leidsin raamatupoest enam-vähem juhuslikult. Eesti kirjandust püüan lugeda nii palju kui võimalik, aga tõden, et aega lugemiseks napib. Viimasel ajal olen hakanud seda taas rohkem leidma. Nooremana lugesin hästi palju, siis vahepeal tegin aastaid nii palju tööd, et lugeda eriti ei jõudnudki, nüüd püüan neid lünki tagantjärele täita. Eks viimasel ajal loen ka veidi spetsiifilisema eesmärgiga, et millest annaks ehk filmi adapteerida, aga ka niisama huvist. Kujutavast kunstist rääkides meenub üks Jaan Toomiku ateljees nähtud maal, mille nime ma ei mäleta, seda võib-olla ei olegi veel eksponeeritud. Muusikas on see ilmselt Marc Riboti plaat "YRU Still Here?". Filmist on tugevaid mälestusi rohkem, viimane oli vast Pawlikowski "Külm sõda". Olin parajasti teel Karlovy Vary festivalile läbi Varssavi. Minu hommikune lend oli tühistatud ja lükatud edasi õhtu peale. Läksin linna ja mõtlesin, et vaatan mis cinémathèque'is parajasti jookseb. Poole tunni pärast algas Pawlikowski film. Võib-olla see sellepärast nii võimsalt mõjuski, et nägin seda suhteliselt juhuslikult, ettevalmistamatult ja kuidagi õiges kohas. Sealt ma sain sellise litaka, et kõndisin pärast filmi mitu tiiru ümber selle suure Dom Kultury maja Varssavi kesklinnas, et uuesti järje peale saada.

Aga suurimad kunstielamused lapsepõlves?

Filmidest meenuvad Soome televisioonist krutitud vesternid, aga ma ei mäleta, mis need olid. Siis mõistagi vene multikad. Kinoskäigud tulid hiljem ja siis ma vaatasin ikka hästi palju. Igasugust kraami, seinast seina, india filmidest prantsuse uue laineni välja. Neid on nii palju, et raske on ühte välja tuua. Mälupildid segunevad. Muusikast meenuvad kodus olnud vinüülplaadid, näiteks biitlid, Led Zeppelin ja Rolling Stones. Veidrad Ida-Saksa šlaagrid ja ABBA muidugi ka. Raamatutega on asi lihtne. Astrid Lindgreni lugesin suure hooga ja võin lugeda tänini. Vaieldamatu lemmik oli "Karlsson", aga praegu vahetaksin selle ehk isegi "Pipi" vastu. Need olid mul ribadeks loetud. Lindgrenist on selge mälestus.

Millised olid su lapsepõlvemaastikud?

Merivälja, kus olen elanud suure osa oma elust, oli toona kruusateedega külakoht, kuhu sõitis linnast hirmsasti mürisev buss. Mu isa ehitas sinna käepärastest materjalidest 50-ndatel maja ja sealt võisin ma ilma ühtegi vändapööret tegemata veereda jalgrattal mere äärde ujuma. Muul ja kõik sealsed palliplatsid on meeles. Esimesed kolm klassi käisin sealses algkoolis. Maa oli meil üles haritud, ühel suvel elasid kasvuhoone taga sead ja ükskord suvel ka kaks hane. Üks uppus ära ja teise sõi koer ära. Meri ja avarus on siiani olulised — kuigi asun kesklinnas, elan endiselt mere ääres.

Kas sa tead oma nime saamise lugu? Miks Ivo?

Ma sündisin "Viimse reliikvia" tegemise ajal ja mu isa Raimund Felt oli selle filmi direktor. Mingil hetkel, vahetult pärast minu sündi, sõideti Moskvasse, ilmselt stsenaariumi kinnitama, sest filmiti ju mõni aeg hiljem. Moskva-sõidu käigus pakkusid inimesed siis lapsele nimesid ja filmi toimetaja Lennart Meri olevat Ivo Schen­kenbergi järgi Ivo nime välja pakkunud. Kui palju on selles loos tõtt, on tagant­järele raske kontrollida. Isa sai Lennartiga hästi läbi, nii et täitsa võimatu see pole.

Meriväljalt läksid sa linna 21. keskkooli, kus hakkasid ka muusikaga tegelema ja pilli mängima.

Olin muusikaklassis ja laulsin RAMi poistekooris. Noortel tekkisid seal mitmed bändid ja meil oli põhikoolis millegipärast tähtis džässi mängida. Mina mängisin trumme. Keskkoolis tegime ühe bändiga hoopis klassikalistrock'n'roll'i, mis osutus väga edukaks, ja sellega esinesime ka väljaspool oma kooli päris mitu aastat.

Väga üllatav valik, sest toona oli noorte hulgas ju populaarne pigem punk.

Oligi väga veider. Järelikult oli lihtsalt selline keskkond, sattusime sellisele pinnasele. Eks ma käisin vahel ka mõnes punkbändis kehaks, aga päris omaks see ei saanud. Ega ma täna üldiselt rock'n'roll'i ja standardjatsu enam ei talu.

Kas siit läks loomulik tee filmindusse?  Et kuna kuulmist oli ja pilli mängisid, siis oli võimalik minna isa abiga suvel Tallinnfilmi heliosakonda lisaraha teenima?

Keskkoolist plaanisin minna Tartusse ajalugu õppima, aga jäin napilt välja. Mingid tüübid said eelistega sisse. Mul jäi enne vene sõjaväkke minekut ajaline auk ja selle ma siis täitsin nii, et läksin heliosakonda assistendiks. Kui sõjaväest tagasi tulin, oli ikka veel plaan minna ajalugu õppima, aga et aega parajaks teha, läksin taas filmitegemisele appi. Ja sealt edasi läks juba kuidagi nii, et film sai mu täielikult kätte ja ajalugu jäigi tagaplaanile.

Esimesed teosed su filmograafias on Tõnu Virve "Surmatants" (1991) ja Mati Põldre "Need vanad armastuskirjad" (1992).

"Surmatantsule" ma ei teinud helirežiid, olin vaid võtteplatsil, aga jah, "Need vanad armastuskirjad" oli mu esimene helirežii ja kuna olin siiski üsna koba, siis esimese töö üle ma tagantjärele mõeldes väga uhke olla ei saa. Olen Mati Põldrele surmani tänulik, et ta minusugusele nolgile sellise võimaluse andis; sain olla nii platsil kui filmi kokkumonteerimisel koos Kersti Miileni ja Mati endaga. Ma õudselt kartsin seda tegemist ja ei ole tänase päevani kindel, kui hästi see välja tuli.

Eesti keeles tähistab "helirežissöör" heli salvestamise, töötlemise ja kujundamise eest vastutavat spetsialisti. Inglise keeles on selle jaoks palju rohkem ja peenemaid nimetusi, nagu sound designer, sound editor, sound mixer, sound director ja ka foley artist. Kas see, et eesti keeles vastavaid eristusi ei ole, näitab meie keele vaesust või on tegu nii spetsiifilise valdkonnaga, et meil siin polegi tarvis neid eristusi teha?

See tuleneb sellest, et meid on lihtsalt nii vähe — iga ülesande jaoks pole eri inimest võtta, kuigi nüüd hakkab vaikselt kujunema nii, et ühed helirežissöörid töötavad teistele helirežissööridele kui helimonteerijad. See tähendab, et nad ei pruugi alati tegelda teose tervikliku helimaailmaga, vaid aitavad mingi osa juures — nt monteerivad spetsiaalselt dialoogid või taustad. Foley on jällegi midagi muud, see tähendab igasugu sünkroontaustu, krõpse ja muud säärast. Ma teen seda vahel praegugi, sest mulle see lihtsalt väga meeldib.

Põhimõtteline vahe on helioperaatoril ja helirežissööril — helioperaator salvestab platsil heli, helirežissöör loob filmi helimaailma. See võib olla ka üks ja seesama inimene, minagi olen teinud mõlemat. Vanasti oligi selline ametite ühendamine pigem reegel, näiteks Enn Säde käis ikka ise võtteplatsil ja disainis hiljem heli. See oli Tallinnfilmis tavaline, aga tänapäeval on üha rohkem nii, et helirežissöör ise platsil ei käi, vaid loob hiljem stuudios filmi helimaailma.

Enn oli ka sinu otsene õpetaja selles valdkonnas — oled ju õppinud nii helirežissööriks kui ka produtsendiks täielikult n-ö kuulmise järgi, mitte kõrgkoolis.

Jah, ma olen täielik autodidakt. Profaanamatöör. Ennuga tegime koos filmi "Ameerika mäed" (1994), kus olin tema assistent. Selleks ajaks oli mul juba tekkinud suur huvi helimaailmade vastu ja mul oli ka mingi kogemus Põldre filmist. Ennu kõrval õppimine oli juba teadlikum samm ning hästi põhjaliku inimesena on  Enn väga hea õpetaja. Neid koos Tallinnfilmi fonoteegis istutud pikki õhtuid mäletan väga hästi. Sain sealt palju, nii tehniliselt kui maailmavaateliselt. Hiljem oli üks Soome helimees, Jussi Väntänen, kellega tegime näiteks filmi "Tallinn pimeduses" (1993) ja ka kaunikõlalise pealkirjaga soome filmi "Marraskuun harmaa valo" (1993) ehk "Novembrikuu hall valgus". Tema käest õppisin eelkõige helioperaatori poolt.

Üritasin minna ka Leningradi filmiinstituuti õppima. Tulin sõjaväest ja käisin seal vaatamas nende õppekava. Kuna avastasin, et seal õpetati esimesed kaks aastat pigem heliinsenere ja alles siis sai helirežii peale edasi liikuda, siis ma lihtsalt ei viitsinud kahte aastat tehnika peale raisata — mind ei ole tehniline pool kunagi huvitanud. Moskva VGIKi sai aga õppima minna ainult eelneva kõrghariduse baasilt, mida mul kahjuks polnud.

Arvestades seda, kui tehniline ja muutustele aldis valdkond on helirežii, siis kas kõrgharidus olekski sulle väga palju andnud?

Pigem oleksin ma tahtnud saada koolist midagi üldisemat — mismoodi maailm ümberringi on ja mismoodi helirežissöör helide maailma võiks luua. See eeldab väga avarat maailmapilti, lugemist, kuulamist, vaatamist, tundmist. Kindlasti on selle juurde, mida ma siis tegin, mingid süsteemsemad otseteed; mina olen intuitiivselt otsinud ja kombanud. Ehkki muidugi helimaailm ongi väga intuitiivne ja vaba — sa oled seal pea lõputute võimalustega vabaduses. Kuigi ma praegu sellega väga enam tegelda ei jõua, meeldib mulle too märkamatu manipulatsiooni maailm tohutult. Helis on sellist manipuleerimist palju rohkem kui pildis. Ta töötab justkui tähelepandamatult.

Kas klišee, et filmil on hea heli siis, kui seda ei märka, vastab tõele?

Minu meelest küll. Illusiooni tekitamine on keeruline asi. Piisab väga väikesest veast, et kogu asi kokku kukuks; seda maailma luua on raske, aga kaotada väga lihtne. See võib olla vale nööp näitleja pluusil, hetkeks fookusest väljas pilt, "vale" heli või mis tahes.

Kuidas sa suhtud filmi helidisaini Oscarisse? On see pigem kõrvaline lohutus­auhind või on nende võidufilmide heliilmu luues tõesti midagi erilist tehtud?

Kui vaatan neid Oscari-saajaid, siis tundub, et enamasti hinnatakse filme, kus on palju eriefekte, action'it. Hinnatakse rohkem sellist korralikku tulevärki — näiteks ulmefilmid oma tehnilise keerukusega. Minu meelest on peenem töö kuskil mujal. Aga niimoodi võib küsida peaaegu kõigi auhindade kohta. Kui palju sõltub montaaž monteerijast ja kui palju režissöörist? Kõik filmi etapid on selliseid küsimusi täis — et kui palju on režissöör teistele vabadust andnud. Filmide puhul, mille tegemises ma ise pole osalenud, on neid piirjooni võimatu teada. Kui veel üldisemaks minna, siis kogu see hindamine on veider värk ja liiga tõsiselt ma sellesse ei suhtu.

Kas sa tead muide, mis on sinu ainus isiklik filmiauhind helirežii eest?

Muidugi tean. (Naerab.) See oli Valentin Kuigi "Lurjus" aastal 2000 Minski festivalil "Listopad".

Tegid sa seal midagi teistmoodi või paremini kui teistes töödes?

Mäletan, et tegin seda suure rõõmu, lusti ja pühendumisega. See on tänapäevane film, kus suur osa tegevusest toimub korterites; ma käisin neid helisid kohutavalt kaua otsimas ja salvestamas. Veetsin Lasnamäe korterites ja trepikodades öid ja päevi, otsisin igasugu seinataguseid helisid, millest inspiratsiooni saada. Selle pealt tekitasin siis karakteritele mitmesuguseid jooniseid. Selle filmi tegemine on mul hästi meeles küll.

Sinu esimene töö produtsendina oli toonane Eesti kõige kallim film, 2007. aastal valminud, soomlaste ja venelastega kahasse tehtud "Georg". Polnud vist kõige kergem valik produtsendidebüüdiks?

Ma mäletan seda eelarvet millegipärast dollarites ja see oli 2,2 miljonit, aga selle filmi saamislugu on omamoodi kummaline. Mul ei olnud mingit soovi produtsendiks saada. Aga olin Allfilmi üks osanikke ja kuigi tegelesin ainult oma heliasjadega, nägin kõrvalt, kuidas teised produtseerimisega rabelema peavad, ja sain aru, et ega minagi sellest lõpuni pääse. "Georgi" pidi kõigepealt tegema minu isa, aga ta suri enne ära, kui selle teoks teha jõudis. Mul tekkis mingi sisemine veendumus, et selle filmi peab ära tegema, aga initsiatiiv tuli tegelikult Märten Krossilt ja ettevõttest Lege Artis Film. Nad tundsid, et on abi vaja, ja seetõttu jõuti projektiga Allfilmi, kus see juhuse tahtel siis minule produtseerida sai. Selle filmi tootmisprotsess oli täis igasugu naljakaid ja kohati ka päris julmi asju. Näiteks anti meile Venemaal vabalt valida kuue võimaliku partneri vahel, kellega koostööd teha, aga siis vihjati, kellega neist me tegelikult töötama peame. Vene riik andis meile miljon dollarit, millest ekraanile jõudis võib-olla pool, teine pool varastati lihtlabaselt ära. Aga teisipidi, kui seda raha poleks antud, siis ilmselt poleks ka filmi sündinud.

Edasi tegid sa hoopis mitu dokfilmi, näiteks "Toomiku film" (2008) ja "Surmaretk" (2008). Kas sinu jaoks või üldse produtsendi seisukohast on mängu- ja dokumentaalfilmi produtseerimisel ka mingi oluline erinevus?

Mastaabid on erinevad. Eelarved on võrreldamatud. Näiteks praegu teeme Marko Raadiga juba teist dokki järjest sisuliselt kahekesi, ainult monteerija tuleb hiljem juurde. Sellises protsessis on palju rohkem intiimsust, igas mõttes. Nii Marko Raat kui Tõnis Lepik tulid sinu mainitud filmidega minu juurde ise — mõlemal juhul oli neil seal mingi tugev isiklik seos. 

Doki tegemine on väga vastuoluline tegevus. Selle paljuräägitud piiri tõttu, et kui kaugele sa  v õ i d  minna ja kui kaugele sa  p e a d  minema. Need on mulle väga põnevad teemad. Iga kord, olenevalt filmitavast materjalist, on olukorrad erinevad. See on mitmeski mõttes palju põnevam kui mängufilm, kus sa kehtestad mängureeglid ise. Dokfilmis nii ei saa, sest kellegi tegelik elu on selle taga. "Surmaretk" rääkis suurest hulgast hukkunud noortest meestest. Selle filmiga nägime tegemise käigus palju vaeva ja eriti hästi on mul meeles esilinastus Sõpruse kinos, kus pidin minema filmi sisse juhatama, aga ei suutnud mitte midagi öelda, sest saalis istusid inimesed, kelle lähedaste surmast see film jutustas.

Kas filme saab jagada tegemise mõttes rasketeks ja kergeteks?

Mõned asjad lihtsalt kõlavad teadmata põhjustel hästi kokku ja mõned mitte, juhusel on seejuures üsna suur roll. Kuigi dokumentaalfilmi eelarve on väiksem ja neid n-ö eri pulki, mida ühendada, palju vähem, võib see olla hingeliselt koormavam.

Kes on hea produtsent? Millised omadused tal peaksid olema?

Produtsente on nii erinevaid, et raske on head-halba hinnata. Selle taga, miks keegi filme teeb, on eelkõige isikud ja isiklikud põhjused. Ja sellist asja ei saa nii lihtsalt hinnata. Me oleme sellised, nagu oleme. Üht huvitab rohkem raha, teist inimsuhted, kolmandat looming.

Aga hea režissöör?

Režissöör peab olema aus ja julgema n-ö oma hinge letti panna. Formaalset suhtumist ja filmi tegemist tegemise enda pärast ma ei kannata. Peab olema midagi enamat.

Kui sa kujutaksid ennast ette aega, mil su isa Raimund Felt filmidirektorina tegutses, siis mis sa arvad, kas sa saaksid selle tööga hakkama või mille poolest teie tööd erineksid?

Minul on praegusel ajal võimalus valida vabalt lood, mida ma teha tahan, ja leida siis selleks ka rahalised vahendid. Selline vabadus tol ajal täiesti puudus. Filmidirektor on  tänapäevases mõttes tegevprodutsent, kellele anti raha ja periood ette ja ta pidi filmi tegemise lõpuni viima. See nõuab väga palju samasuguseid omadusi, nagu on tänapäeva tegevprodutsendil. Peamiselt suhtlemine, inimestega läbisaamine ja nendega ühise keele leidmine. Ma ise pole tegevprodutsendina eriti midagi teinud. Samas teen ma filme — jumal tänatud — koos elukaaslase Johanna Trassiga, kes on tegevprodutsent; meil käib see asi seega üsna põimunult. Tema annab mulle "suuremates asjades" nõu ja mina püüan pisut toetada tegevasjades, kuhu paljud teised produtsendid vast torkima ei läheks.

Minu isa töö oli siiski totaalselt teistsugune. Seal oli vähem loomingulisust ja mingis mõttes oli ka vastutus teistsugune. Samas, kui filmi teha sai, siis seda tehti n-ö lahtisema käega. Praegu oleme me kindlasti teatud mõttes kuivema hoiakuga kui toona.

Filmide tegemine on alati olnud igas mõttes väga kallis. Isegi väikesed eksperimentaalsed mängufilmid maksavad mõnisada tuhat eurot ja korralikumad ikka mitu või mitmeid miljoneid. Kas sa tunned sellised summasid liigutades ka erilist vastutust?

Väga teravalt tunnen. Kuna kasutame sageli oma tegevuses maksumaksja raha, siis mõned aastad tagasi olid mul väga tugevad ja kammitsevad kahtlused, kas me kasutame seda "õigesti" ja mida ikkagi tohib ja tasub teha. Nüüd olen ses osas rahulikumaks jäänud — mõned sõbrad tegid mulle selgeks, et meie summad on tegelikult väikesed ja et riigi raha läheb palju suuremate summade puhul palju küsitavamatesse kohtadesse. Lõpuks on see ikka täielik pisku, mis me filmile Eesti riigilt saame. Aga vastutus on loomulikult kogu aeg olemas. Asi on üsna lihtne — kellelegi peab see korda minema, mida me teeme, ja kui ei lähe, siis on midagi valesti.

Üks teine konflikt on veel — konflikt majanduse ja kunstilise väärtuse vahel. See ei kajastu ilmselt kusagil mujal teravamini kui produtsenditöös. Režissööridel on oma kunstilisest nägemusest tulenevad tahtmised ja sinul jällegi numbrid ees, et mida saab teha. Kuidas sa selle enda jaoks lahendad?

See konflikt on minu puhul palju väiksem. Ma teen enamjaolt filme inimestega, keda võin nimetada oma sõpradeks. Need on isiklikud suhted ja vastastikune usaldus. Muidugi on alati see küsimus, kui palju on otstarbekas üht või teist ressurssi kulutada, aga tavaliselt vastame sellele režissööridega ühiselt.

Kas ma võin su vastusest välja lugeda, et kui kaalukaussidel on kunst ja majandus, siis sinu jaoks on kunst kaalukam?

Kui me peame nii otse välja ütlema, siis kindlasti. (Naerab.)

Kas produtsendile on filmid nagu oma lapsed, nii et võimatu on ühte armsamaks pidada, või on sul oma filmograafias lähedasemad ja kaugemaks jäänud teosed?

Ma olen naiivne inimene; kui filmi tegema lähen, siis usun jäägitult, et see on maailma parim film. Samamoodi oli helimehena. On olemas selline imelik armumisfaas, milles üldiselt ei teki küsimustki, kas film on hea või mitte. Siiski olen filmi loomise erinevates etappides kriitiline kitsamate ja konkreetsete otsuste suhtes — kõigepealt stsenaarium, siis näitlejate valik, montaaž jne. Siin tahan kaasa rääkida ja räägin ka.

Olen märganud enda puhul kuue kuu reeglit — alles pool aastat pärast esilinastust saan tehtut objektiivsemalt vaadata.

Mõisted "autorifilm" ja "peavoolukino" — kas nende vahel on ületamatu lõhe?

Kui mõtlen, mida ma kinos vaatamas käin, siis mind huvitab autorifilm oluliselt rohkem. Vaatasin näiteks pea järjest kahte filmi, "Kolme reklaamtahvlit", mis on hea peavoolufilm, ja siis "Florida Projecti", mis on puhas USA autorifilm. Mõlemad on tegelikult head, aga mulle isiklikult mõjus "Florida Project" oluliselt rohkem. Samas on väga tähtis, et inimesed me filme vaataksid. Produtsendina otsin ilmselt pidevalt alateadlikult seda õhukest joont, et neid kahte ühendada.

Kas mõiste "kinoime" on sulle oluline ja kus sa seda kõige eredamalt tajud?

Väga oluline. Ma ei taju seda vast enda filmides, kui seda seal üldse ongi. Lähen neisse sisse ja seal ma siis alateadlikult loodan, et ime sünnib. Me oleme ju nii naiivsed… (Naerab.) Aga kuna imet teadlikult ei tekita, siis tegemise ajal see ei ole mingi teema. Hiljem saab näha, kas oli midagi või ei. Pigem näen seda teistes filmides ja võib-olla on see hoopis miski, mis sünnib minu kui filmivaataja sees.

Kas sa filmikriitikat loed? Vihastad sa vahel nõmeda arvustuse peale?

Ikka loen. Ma olen loomult suhteliselt leebe ja eriti ei vihasta. Kõige rohkem häirib mind filmikriitika, milles puudub sisuline analüüs, mis on pigem sünopsise tasemel. Ausat arvamust ma hindan, isegi kui see ei ole hästi kirjutatud. Püüan mõista, kui kirjutajal on midagi tõepoolest öelda.

Leiad sa seda meie Eesti filmimaastikult?

Mitte palju, aga vahel leian.

Rahvusvahelisest filmitööstusest rääkides on praegu kuumaks teemaks sarjad. Kas oleme selles osas Eestis lootusetult teistest maha jäänud?

Sari on nii loo jutustamise kui tehnilises mõttes täiesti omalaadne ja väga põnev. Hiljaks me kindlasti pole jäänud. Tarbimine on suurenenud, sarju tehakse igasugustes formaatides ja neid kanaleid, kuhu sisu toota, on palju. Huvi korral on siin võimalused olemas, aga kuna Eesti on väike, näen sarja turgu ja ka tootmist pigem rahvusvahelisena. Me saame teha vaid midagi sellist, kus on ka teisi kaastootjaid — siis  leviks see laia maailma. Ainult siseturule kvaliteetset suurt sarja ei tee, kui siis ehk minisarja mõnest filmist, nagu oli "Nullpunktiga".

Teine filmitööstuse suur teema on Netflixi-laadsete meediamajade domineerimine. Kas see on filmitööstusele oht või võimalus? Võtame näiteks Cannes'i ja Veneetsia filmifestivalid — Cannes valis vastandumise, aga Veneetsia avasüli koostöö.

Ega ma seda Cannes'i teed enam hästi ei mõista. Alguses küll, siis, kui oli oht ja hirm, et  filme tehakse otse telesse ja veebi ning suurel ekraanil neid ei näegi. Siis oleksin ma väga mures olnud. Praegu näeme, et nii Netflix, Amazon kui HBO teevad suure ekraani filme, kuna inimestel on endiselt harjumus kinos käia. Ma ei arva, et peaks vahet tegema, kes suurele ekraanile filme toodab, kas Netflix või stuudiod, nagu näiteks Universal või Warner.

Kas kino jätkuv tehniline areng on ka kuidagi vaimselt vaesestav või hoopis vastupidi? Praegu on eriefektide ja rahaga justkui kõik võimalik.

Selles protsessis on areng olnud igati loogiline ja me ei saa seisma jääda. Praegusel ajal on mõõtmatult paremad võimalused illusiooni loomiseks kui kunagi varem. Näiteks võime tänapäeval suhteliselt kergesti kogu filmi taga- või teise plaani välja vahetada. Kõigi nende lõputute võimaluste kasutamisel jääb asi varsti pigem inimese fantaasia taha, sest kõik on võimalik. Varem oli tehnilisi piiranguid palju, teisalt tingis see ka mingi laheda nutikuse — sundseisus tulevad ikka head mõtted. Aga ma ei nuta seda aega kindlasti taga. Aga jah, on tõsi, et muutunud on väga palju, nii helis kui pildis.

Kas need muutused võivad olla meiesuguse väikeriigi filmitootmise jaoks ka ohtlikud, probleemsed? Me ei saa ju eales kokku selliseid eelarveid, et kogu selle võimaluste tulevärgiga võistlema hakata.

Mitte väga, sest kuni me nagunii ei suuda teha mõnekümnemiljonise eelarvega filmi, siis meie selles mängus ei osale. Euroopa või autorikinos pole need muutused nii suured, kuna see publik läheb kinno otsima sisu, mitte vormi.

Kas Eesti filmil on tekkinud oma nägu?

Seda peaks küsima kelleltki väljastpoolt. Mingil määral me ilmselt paistame lähiriikidele, aga mitte kaugemale. Meil on üksikuid autoreid, keda maailmas natuke teatakse, ja mõned saavutused, aga meil ei tasu end üle hinnata. Väikerahvana teeme mõned filmid aastas ja pingutame meeletult, et neid üldse kuskil väljaspool nähtaks ja vaadataks. Soomes tehakse kolmkümmend viis kuni nelikümmend filmi aastas ja neilgi on raskusi enese kehtestamisega. Meie oma piskuga ei suuda väljaspool Eestit ilmselt oma nägu luua.

Millele me sellest lähtuvalt panustama, keskenduma peaksime?

Hetkeseis on tänu EV 100 filmidele pigem hea, iseasi, mis edasi. Inimesed kodumaal käivad kinos kenasti, meie asi on teha mitte liiga rumalaid filme, et meid endid ja meie vaatajaid mitte rumalamaks teha. Välismaal levivad niikuinii neist vaid mõned üksikud ja sedagi peamiselt festivalidel. "Mandariinid" (2013) on suur erand, seda on müüdud rohkem kui saja riigi kinodesse, aga silmapaaride arv, kes seda on näinud, on ikkagi väga väike. Maailma mastaabis on see puhas väikese-eelarveline autorikino.

Me peaksime tegema rohkem filme. Taani ja Island ei ole ju suurriigid, aga nende filmikultuuri siiski tuntakse. Ma ei näe põhjust, miks meie ei võiks sinnamaani jõuda, aga selleks on meil lihtsalt vaja rohkem teha! Nii ahtakese platvormi pealt, nagu meil praegu on, on raske maailmas löögile pääseda. Suhteliselt hea filmikool on meil olemas, aga filme on lihtsalt väga vähe. Kui suudaksime teha praegusest poole rohkem, siis tekiks ehk veel midagi, millest mängufilmi loojatel paistab puudu olevat — julgus eksida ja vahel ka puusse panna. Mõtlen kadedusega teatrile, kus tuleb mitusada uuslavastust aastas ja eksitakse küll. Ja siis meie oma viie mängufilmiga, millest kõigile on pandud ülikõrged ootused, kuna konkureerime maailma tippudega… Kui paljudest neist sadadest teatrietendustest Eesti publik teab?

Kuidas oli kaks korda järjest, 2013. aastal "Mandariinidega" ja 2015. aastal "Vehklejaga" kõrges mängus osaleda? Anni mirabiles — nagu 2007. aasta, mil olid "Sügisball" ja "Klass", ning sinna otsa 2009. aasta "Disko ja tuumasõjaga"? Kas see kõik on veel liiga värske, et seda põhjalikumalt mõtestada, või on lihtsalt väga tore, et kõik nii läks?

Esiteks tahan korrata seda, mida ka toona rääkisin, et igasugune selline tunnustus on a priori ülehinnatud asi, mida ei tohi liiga tõsiselt võtta. Kas see on märgiline ja kas siit saab alguse mingi edasine suundumus? Seda ma küll ei julge väita. "Mandariinidel" ja "Vehklejal" olid mõned eeldused jõuda sinna, kuhu nad jõudsid, aga seal oli ka kindlasti palju kokkusattumust ja juhuslikkust. Nende edu taga oli äärmiselt hea ja efektiivne PR-inimene ja ka me ise tegime väga palju tööd. No ja minul tekkis lihtsalt siiras ja puhas hasart, sest see kõik tundus niivõrd huvitav ja mõnevõrra absurdne. Mustrit siin loomulikult ei ole. Samas on nood kaks filmi need, mille järgi meid pisut teatakse ja mille abil on ehk edaspidi lihtsam inimesi meie filme vaatama suunata. Aga kõik sõltub siiski konkreetsest filmist.

Nii "Mandariinid" kui "Vehkleja" on välisrežissööride tehtud ja välisstsenaristide kirjutatud. Kas siin on üks meie filminduse kitsaskohti?

Muidugi on see kitsaskoht, aga see on universaalne. Häid lugusid ja andekaid loojaid otsivad kogu maailma produtsendid. Alati tahame, et neid oleks rohkem ja et need oleksid parimad. Kui me räägime konkreetselt Oscarite jagamisest, siis sinna sobib teatud tüüpi film. Võib-olla ei ole Eesti filmilooja seda tüüpi, me teeme asju teistmoodi.

Me ei ole ammu olnud ju ka maailma kolme suurfestivali, Cannes'i, Veneetsia ja Berlinale võistlusprogrammides. Rääkimata seal millegi võitmisest.

Eks siin mängivad kaasa looduslik valik ja meie väiksus, et mitte öelda marginaalsus. Veel kord — me peaksime tegema rohkem filme, sest viie mängufilmi puhul aastas ongi Cannes'i võistlusprogrammi saamist palju oodata. Kriitilise massi juurde tagasi tulles peab meil olema rohkem julgust eksida, proovida, katsetada, hullu panna ja ka meinstriimi teha. Ja mahtu on vaja oluliselt juurde tekitada.

Võib-olla meil ongi liiga suur autorikultus ja usaldus autori vastu? Ehk vajaks meie filmitööstus rohkem ka produtsendikeskseid filme, nii mängufilme kui dokke? Et produtsent, kellel on hea ja tugev idee, leiaks parima võimaliku režissööri, kellega koos see ellu viia.

See nõuab ikka väga andekat produtsenti, kes sellise tühja koha ära näeb, mida just tema täita oskab. Kindlasti on produtsent rohkem kahe jalaga maas kui vaba looja, kes teeb seda, mida inspiratsioon ütleb. Kui mõtleme, kui palju filme maailmas toodetakse, siis see on ikkagi mikroskoopiline osa, mis välislevisse ja festivalidele pääseb, ja selle põhjuseks on midagi rohkemat kui andekas tegija ja hästi jutustatud lugu. Seal peavad jällegi väga mitmed asjad kokku sattuma. Vahel on vaja, et just "mõni õige inimene ütleks midagi", mis aitaks filmi liikvele. Aga seda "mõnda, kes ütleks", enamikel juhtudel ei ole. Kuna juhuslikke faktoreid on väga palju, pole olemas nii andekat inimest, kes sellise edu valemi välja suudaks töötada.

Enamik tootmisest ongi meil ju kaastootmine. Ainuüksi Eesti rahadega tehtud filme on juba väga väheks jäänud. Kuidas sul on õnnestunud vältida sellist asja, mida nimetatakse "europudinguks"?

Ega olegi õnnestunud.

Kas pead silmas Petri Kotwica "Rat Kingi" (2012)?

Jah. Seal oli loll lugu sellega, et Soome levitaja nõudis filmile teistsugust lõppu. "Rat Kingil" olid väga head eeldused saada heaks filmiks — müstika piirimail kõndiv, aktuaalsel teemal film, millele eelnes Petri Kotwica väga õnnestunud "Must jää" ning millel oli paberil väga hea stsenaarium. Pärast Soome levitaja sekkumist oli Soome produtsent liiga nõrk, et seista vastu tolle nõudmisele teha filmile teistsugune lõpp. Muudatus oli nii suur, et stsenarist otsustas oma nime tiitritest välja tõmmata. Produtsendist saan ma samas hästi aru, temal oli oht, et firma läheb pankrotti. Aga selle filmi kontekstis oli see vale otsus.

Kui oleme ise peatootjad, siis üldjuhul püüan filmi montaaži kodus hoida. See on minu meelest üks esimesi reegleid, et säilitada filmi identiteet. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi n-ö tehnilised kaastootmised, nendes on vale vaib. Kaastootmises peab olema mingi sisulis-loominguline lisaväärtus. Mingi vastastikune rikastav element. Ma olen öelnud ära kümneid projekte, kus pakutakse, et minge küsige Eesti fondidest raha ja teeme kaastööd. Kuigi ma armastan filmitegemist, siis nii palju ma seda ka ei armasta, et selliste asjade peale oma aega kulutada.

Kas ma arvan õigesti, et sulle pakutakse aastas rohkem filmiideid kui kolmsada kuuskümmend viis?

Ei, päris nii palju neid ikka ei tule. Nüüd on neid küllap ka sellepärast vähemaks jäänud, et olen väga palju asju ära öelnud. Pigem on see arv vast nädalas kaks-kolm.

Sa tundud mulle pigem introvertse inimesena. Kuidas sa selles ametis, mis eeldab niivõrd palju suhtlemist, ikkagi vastu pead?

Ma eelistan tõepoolest pigem vaikimist ja olen kehv võõraste inimestega suhtleja, eriti suhtluse alustaja. Filmide kaastootmisturgudel ja muudel kogunemistel tunnen end pigem ebamugavalt ja ega mulle need kohad ei meeldi. Ma ei ole see lahe, lahtine tegelane, kes kuskil üritustel, kokteiliklaas käes, uusi tutvusi loob. Eelistan pigem suhelda oma vanade kontaktide kaudu ja kui on midagi vaja, siis otsin seda läbi nende. Ja kui on valida, kas juua hotelli lobby-baaris kellegagi tööalaselt viina või teha hotellitoas tööd, siis valin viimase. Niimoodi peangi vastu ja ei kurda.

November on meil PÖFFi aeg. Mida see festival ja festivalid üldse sulle tähendavad? Me võiksime ju vaadata filme kodutelerist või tavapärases kinovõrgus.

PÖFF on meile väga-väga oluline. Kui palju riike maailmas saab sellise festivaliga uhkustada? Siin me oleme erilised! Üldisemalt festivalidest — ma hindan festivali kui sellist väga ja veel palju rohkem kui kunagi varem. Ma käin küll vaid nendel festivalidel, kuhu mul on vaja minna, lihtsalt niisama filme vaatama paraku ei sõida, see oleks luksus. Aga kui kuskil olen, siis püüan vaadata nii palju, kui aeg lubab. Samas ma ei tunne, et peaksin olema esimeste hulgas, kes uut filmi näevad. Näiteks Cannes'is ma tavaliselt ei vaata ühtegi filmi; küll need parimad filmid ikka hiljem välja ujuvad.

Kui teha selline festivalimäng, et sul on aega ainult ühe filmi jaoks, aga paralleelselt linastuvad kaks kuuldavasti head filmi, millest sa tead üksnes nende päritolumaad, siis kumma sa valiksid, kas Iraani või Poola filmi?

Iraani.

Venemaa või Ameerika?

Venemaa.

Jaapani või Briti?

Jaapani.

India või Hiina?

Sellega ma jään jänni, sest nende tänapäeva kino ma nii hästi ei tunne, aga uudishimu tõttu pigem Hiina.

Oluline festival on meil Eestis olemas, Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital on suurimad toetajad ja toimib ka korralik kvaliteetne kinovõrgustik. Kas oodatud filmipaviljoni puudumine on meile suur probleem?

On küll. See on kahtepidi väga halb. Esiteks, meie enda filmitegijad ei suuda selles formaadis enam mõeldagi. Paviljon eeldab teatavaid oskusi ja nägemust ning meil hakkavad need kategooriad ära kaduma. Paviljon annab vabaduse teha, mida iganes tahad. Paviljoni puudumisel oleme harjunud mõtlema lokatsioonipõhiselt, filmime seal ja seda, mis juba olemas, ja see teeb me filmikunsti vaesemaks. Teiseks on paviljoniga hea võimalus saada siia välisraha ja teenindada suuri välismaiseid võttegruppe, see omakorda annaks uusi võimalusi me enda filmide loomiseks. Muide, paviljoni kohta küsitakse mult küll vähemalt korra nädalas. Kahjuks pean vastama, et on plaanis, aga praegu ei ole. Tootmismaastiku poolelt saaksime selle abil oma filminduses tööl hoida palju rohkem inimesi, kes siis aitaksid hiljem ka meie filmide arvu suurendada ja taset tõsta. Ma väga loodan, et paviljon siiski varsti tuleb; vähemalt töötame me kõvasti selle nimel.

Teine suurem teema, millest aastaid räägitud, on see, et meil võiks olla ju ka oma filmiseadus. Kui oleks sinu teha, siis mis põhimõtted seal kindlasti kirjas peaksid olema?

Ma ei ole jurist ja seega ei oska minna spetsiifiliseks, aga meie filmiloomine võiks olla laiapõhisemalt hallatud. Paljudes riikides on seadus olemas, see tõstaks meid nii mõneski mõttes uuele tasemele. Võiks olla ka mingi mehhanism või meede, mis vabastaks filmi ainult riigieelarvelistest vahenditest, sellest, et me lihtsalt võtame raha Kultuuriministeeriumi realt. Näiteks mingi protsent kinopiletist, tühja kasseti laadne maks või midagi sellist, mis seoks filmi paremini majandusega — kui läheb hästi, on tulud suuremad ja vastupidi. Seadust on vaja ka selleks, et tõsta filmikunsti olulisust ühiskonnas.

Kuna sa saad rääkida nii produtsendi kui helirežissöörina, siis mida sa arvad erialaliitude aetavast takside ja normide poliitikast, sellest, et tasustamine oleks ametiühingute määrata? Annaks see meie tööstusele midagi juurde või oleks see pigem kaotus? Kas tariifidega sotsialism või vabaturu liberalism?

Mõistan mõlemat lähenemist ja oma vaadetelt olen kusagil keskel. Kui vaatan neid äraaetud nägudega filmiinimesi, kes on kaksteist tundi järjest töötanud ja järgmisel päeval töötavad jälle kaksteist tundi ja elavad niimoodi kogu oma elu, siis see ei ole kindlasti õige. Meil oleks suur asi juba see, kui teeksime kaheteist tunni asemel üheteisttunniseid võttepäevi. Eelarvet koostades teeb see filmi kohe kallimaks, aga teisiti me oma inimeste pärast lihtsalt ei saa. Mis tariifidesse puutub, siis leian, et inimesed peavad saama väärikat palka ja puhkeaega, aga kui meie erialaliidud määravad liiga jäigad ja kõrged tariifid, siis võetakse võttegrupid lihtsalt Lätist või mujalt odavamatest riikidest. Majandusloogikat ei saa vältida.

Kui palju on sul sotsiaalkriitilist närvi? Poliitikat jälgid? Kujutan ette, et aasta inimesena on sind ka reaalpoliitikasse kutsutud?

Elu jälgin hoolega, aga poliitikasse kutsutud mind õnneks ei ole. Kuid ma püüan ka selles mõttes hoida madalat joont, et ütlen ära igasugustest esinemistest. Käin rääkimas ainult koolides, muid ülesastumisi pigem väldin.

Kui praegu oma filmikarjäärile tagasi vaatad, kas selles on otsustavaks Allfilmi asutamine 1995. aastal ja töö selles?

Jah, aga tuleb rõhutada, et see on mitmete inimeste koostöö — sõpradega koos tehtud asi. Ma ei saa ennast mitte kuidagi eraldi esile tõsta. Mul on selles oma osa ja selle üle on mul hea meel.

Kuidas hindad Allfilmi mudelit, kus mitu produtsenti teevad korraga mitmeid projekte? Mina isiklikult olen üllatunud, et meil on ainult üks selline firma, kus selline mudel on nii edukalt tööle pandud — kus toodetakse nii autorikino, mängu- kui dokfilme, tehakse reklaame ja osutatakse muid audiovisuaalseid teenuseid.

Allfilm on alati olnud kergelt klubilise iseloomuga, järelikult on meil niimoodi huvitav. Ja küllap oleme liiga kärsitud, et tegelda vaid mõne üksiku asjaga. Mulle see väga sobib, et saame Pille Rüngi ja Rein Kotovi — ja muidugi ka kõikide meie kaastegijatega — koos asju läbi arutada ja üksteist sütitada.

Produtsendina oled sa seni teinud üheksateist filmi, neist ainsa produtsendina alla kümne. Kui otsida sinu tegutsemises mingit mustrit, siis näeme, et sul on palju kaastootmisi, mõned n-ö ühekordsed režissöörid ja kaks väga kunstilise suundumusega lavastajat, kellega su tee ühtelugu ristub, Jaan Toomik ja Marko Raat. Kas režissööridena on nemad sulle kõige lähedasemad?

Jaan on eelkõige ikkagi maali- ja videokunstnik ja mulle tema tööd väga meeldivad. Imetlesin neid juba noorena ja imetlen tänini. Markoga oleme teinud mõned dokid ja temaga tahaksin praegu teha üht mängufilmi. Kui ma mõtlen, mis mind nendega koos töötama ajab, siis üks võimalus seda sõnastada on, et mulle meeldivad asjad, millest ma kohe esimese hooga aru ei saa, mingid alad, mida me ei oska ehk kohe ära sõnastada, ja protsessid, mille lõppu või tulemust me võib-olla kohe sada protsenti ei oska ennustada. Võib-olla on see lootus, et jõuame koos mingitele aladele, kus on tõeliselt põnev.

Aga režissööridest olen teinud kaks filmi ka näiteks Zaza Urushadzega ja usutavasti me jätkame. Olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed nagu Tanel Toom ja Liina Triškina-Vanhatalo ja mitte ainult nemad.

On sul sõpru filmindusest väljaspool?

Kui ausalt vastata, siis ega mul väljaspool Allfilmi maja erilist elu ei ole. Mu elukaaslane on filmitegija, mõned lapsed ka. Pean tunnistama, et olen täielik tööfanatt, töötan pidevalt ja palju. Kui filmitegemist saab tööks nimetada.

Kuidas sa tööst ja filmimõtetest puhkad? Kalal käid, jalgpalli vaatad, motikaga kiirendada meeldib?

Mul on kodus üks seitsmeaastane tegelane, kes mõjub kui puhkus kuubis. Ja ma käin jooksmas, kuigi ka joostes mõtlen siiski pigem tööle. Tõenäoliselt aitavad need mul mõtted enam-vähem klaarid hoida.

Mida tähendab sulle Aasia?

Tähendab palju. Kui sinna esimest korda enne aastatuhande vahetust sattusin, õpetas see mulle nii mõndagi olulist. Eelkõige on see andnud usu tasakaaluprintsiipi ja õpetanud vaatama enda sisse. Ma tõesti usun, et kui midagi on valesti, siis on viga sinus eneses.

Sinu karjäärile tagasi vaadates — sa oled saanud teha üle saja kolmekümne filmi ja proovinud kätt väga erinevate filmitegijate ja žanritega. On vist põhjust õnnelik olla?

Ma olen nõukaaja laps ja näinud seda, kuidas üks riik reaalselt vabaks saab. Teinekord, kui tuju hakkab ära minema, tuleb endale meelde tuletada, et vabana elada on väga hea. Filminduse mõttes olen ma ka pigem rahul, aga vaba riik ja vaba ühiskond on mulle kõige tähtsamad.