Aasta tagasi alustas suurejooneliselt paljuräägitud EV100 filmiprogramm. "Seltsimees laps", mis võttis ette Leelo Tungla mälestusteraamatu ning Eesti lähemineviku pained läbi lapse silmade, kujunes suurte ootuste koormale vaatamata ülimenukaks nii laiema publiku kui filmikriitikute seas. Võrreldes sel nädalal esilinastuva programmi lõppakordiga oli siiski tegemist vaat et tagasihoidliku ettevõtmisega – Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" on Eesti kultuuri tüvitekstina ajanud juured sedavõrd sügavale, et selle õigest lahendusest kinolinal on ilmselt oma nägemus igal teisel eestlasel, olgu ta siis raamatut lugenud või mitte.

Lugu teavad kõik: töökas Andres (Priit Loog) ja tema värske abikaasa Krõõt (Maiken Schmidt) ostavad maatüki Vargamäel, mida ümbritsevad sood ja metsad. Lisaks kõleda maa harimisele ristatakse õige pea rehasid teise mäeküljel elava talupidaja, enda uhkel sõnul kaks eelmist naaberperemeest minema peletanud Pearuga (Priit Võigemast). Võitlus iseendast siia ilma millegi maha jätmise nimel neelab üsna ruttu endasse kõik muu tegelaste eludes.

Neljal aastaajal filmitud "Tõde ja õigus" on kahe ja poole miljonise eelarvega pika puuga Eesti kalleim film, lisaks kahe tunni ja neljakümne viie minuti juures pikim. Lavastaja Tanel Toom on oma täispikaks debüüdiks võtnud ette Andresega võrdselt vägeva katsumuse, mis võiks ta nime olenevalt publiku vastuvõtust üsna kiirelt nii kohalikule orbiidile kui mutta lennutada.

Rohkem Sergio Leone kui Põrgu Jaan

Toomi nimi sai filmiringkonnis tuntuks juba üheksa aastat tagasi, kui tema Inglismaal valminud National Film and Television Schooli lõputöö "Pihtimus" nomineeriti parima lühifilmi Oscarile. Piiride taga omandatud tehniline arsenal on tunda ka "Tõe ja õiguse" vormilahendustes.

Kes pelgab kolme tundi talupojaängi, sel ei maksa muretseda. Ehkki kaugusse vaatamist ja eluraskustest heietamist jagub ka, on šnitti võetud Hollywoodi suurfilmidest. Kohati kulgeb peategelaste rammukatsumine kui vestern, olgu näideteks sõnavahetused kõrtsis, Pearu esmailmumine halvaendelise siluetina ukselävel või samm-sammuline liikumine üha teravama konflikti suunas. Ehkki näiteks Hollywoodile oleks raske müüa lugu kahest kraavi pärast kiskuma minevast talupojast, kujutatakse Andrese ja Pearu mõõduvõttu teineteise ning maaharimisega pea müütiliste mõõtmetega katsumusena.

Heaks näiteks "Tõe ja õiguse" vormilisest võimekusest on stseen, kus Andres tõttab lammutama järjekordset Pearu seatud tõket, kuivenduskraavi ette ehitatud tammi. Lavastatud, helindatud ja monteeritud on see kui mõnes tipptasemel põnevusfilmis. Ehkki tempo ja tegevustiku tiheduse mõttes on film muidugi märulist kaugel, ei jää tegijad lootma kestvate mõtlike vaikuste peale. "Tõde ja õigus" on vormilt rohkem Sergio Leone või Marvel kui Bela Tarri "Torino hobune" või isegi Kaur Koka "Põrgu Jaan".

Suurteos leiabki nobedalt tiheda ja haarava visuaalse rütmi, mis köidab tähelepanu isegi siis, kui parasjagu palju ei toimu. Tehniline tiim on muidugi vastav – "Mandariinid" ja Mart Tanieliga kahasse "1944" üles võtnud operaator Rein Kotov, "Novembri" ja "Seltsimees lapse" juures töötanud kunstnik Jaagup Roomet, samuti mitme kodumaise ajaloolise suurfilmiga kätt proovinud kostüümikunsntik Kristiina Ago, Eesti konkurentsitult parimaks monteerijaks kerkinud Tambet Tasuja ja paljud teised. Filmi köitvus pole aga üksnes läbimõeldud pildikeele teene. Toom on ise kirjutanud stsenaariumi ning teinud Tammsaare algupärandit kohendades rohkelt arukaid otsuseid – "Tõde ja õigus" töötab ekraanil struktuurselt peenelt, hoiab pinget ja annab samas ruumi hingata.

Vargamäe Batman ja Jokker

Rohkelt rõhku vormilisele tasemele ei tähenda, et Tammsaare filosoofiline külg oleks filmis vaataja meelelahutuslikkuse huvides kõrvale lükatud. Teemasid jätkub selle pea kolme tunni peale ohtralt. Raamatute viieosalises seerias on esimese loo keskmes inimese ja maa suhe, ent siit ei puudu elule mõtte otsimine, pingestatus inimese ja jumala, meeste ja naiste, rikaste ja vaeste, vanemate ja laste vahel. Filmi mitu aastakümmet vältav ajaline mõõde muudab vaat et kõige mõjusamaks just viimase. Andrese sihikindlus ja sirgeselgsus muutuvad ühel hetkel kinnisideeliseks fundamentalismiks, pettumus ja pahurus nuheldakse aga noorema põlvkonna kaela.

Vaataja kõri kallale siiski ei kiputa, trööstitusele ei rõhuta ning lõputiitriteks eluisu ei röövita. Koguneva raskuse kõrval jagub tegelaste vahele muhedaid hetki ning kerget naljaviskamistki. Aastaajad aga vahetuvad üha – külmale ja kõledale talvele järgneb ühel hetkel taas helge ja kõikelubav kevad ning soe suvi. Kõiki neid toone püüab oma tegelaste eludest vaheldumisi kinni ka film.

Kohati mõjuvad kuldsed õlekõrred ning rohetavad rabad lausa postkaardilikult. Nägusaid droonivõtteid ning suuri plaane on paista muidugi paljudes hiljutistes Eesti filmides, "Tões ja õiguses" on neil aga ka selge sisuline väärtus. Panoraamkaadrites võib pilguga ringi konnata nagu loodusmaalidel, nende mõõtkava annab aga ühtaegu edasi maastike ahhetamapanevat võimsust kui inimese väiksust selle keskel. Puude raiumine sähvivate välgunoolte all võib aga vabalt olla üks rabavamaid visuaale, mis kodumaises kinos kunagi ekraanile püütud.

Võimas ja uhke visuaal ei kannaks aga kuidagi nii mahukat linateost, kui selle keskel poleks hästi kirjutatud ja hõlpsalt samastatavate inimestena elama hakkavad karakterid. Priit Loog kannab Andrese laiadel õlgadel lõviosa filmist, ent eeskujulikult on valitud terve näitlejateansambel. Sarnaselt Batmani filmidega, kus on sageli meeldejäävaimaks karakteriks kurjamid nagu Jokker, näppab pea igas stseenis lõviosa tähelepanust endale Priit Võigemast Pearuna. 38-aastases Võigemastis on ühtaegu nooruslikku energiat ja äkilisust, tema pilku kogunenud aga elukogemust ja mõningat -väsimustki. Pearu on oma ülevoolavuses mahlakas roll nagunii, mille Võigemast mängib kõigi vaevuaimatavate motiivide kaudu veelgi kirjumaks, kurjemaks ning meeldejäävamaks. Nahkhiirevõrdlus pole aga kohatu ka Andrese enda puhul, kel kanda vaataja pidepunktiks oleva kangelase ning üha kasvavalt ka antikangelase roll.

Maiken Schmidt täidab omalt poolt Krõõda täpselt sellise eeterlikkuse ja soojusega, tänu millele muutub filmi emotsionaalseks keskmeks hetk, kus isegi Pearu alkoholi toel oma kaitsva kooriku korraks alla laseb. Ester Kuntu päralt on veel enam pingest laetud ja murest murtud roll Marina, kelle kanda jääb hakkamasaamine üha tõredamaks ning kibestunumaks muutuva Andresega. Kui filmile üldse midagi loojutustuslikult ette heita, siis teemade ja tegelaste rohkuses ei hakka kõik neist täie võimsusega terviku heaks tööle, pisut pealiskaudseks jäävad nii Andrese kokkupuude kirikuga kui Mari ja Jussi nooruslik armastuslugu.

Enesekuvand ja lootuskiired

"Tõde ja õigus" räägib korraga nii inimeseks olemisest laiemalt kui eestlusega seotud minapildi kujunemisest kitsamalt. Arvestades kõiki teemasid ja küsimusi on omaette saavutuseks, et ta üldse tervikuna koos püsib. Samaväärselt imetlusväärne, et tegu pole minevikupiinadesse sumbunud enesekuvandi taasloomise ning kinnistamisega, vaid võimalusega sellest kaugeneda ning iseennast kõrvalt näha.

Toomi käsitluses ei puudu lootuskiired tulevikku. "Tõde ja õigus" jutustab, kuidas oma tõe ja õiguse kinnisideeline tagaotsimine võib viia eluaegse vimma ja kapseldumiseni, mis lõpuks lükkab eemale kõik hea ja helge. Ühel hetkel võib aga perepea rusikaga lauale virutada palju kordi tahab, noored otsustavad Vargamäe selja taha jätta ning linna poole kihutada. Seoseid tänapäeva on seetõttu kerge vedada, ehkki täna vihuvad vanemate põlvede tõredusest ja ühiskonna ussitamisest väsinud noored mitte enam linna, vaid välismaale.

Kuivõrd film seejuures Eesti kino hoogsalt kasvanud ambitsioonidega ka välismaal kõnetada võiks, on keeruline hinnata. Tehnilise kvaliteedi mõttes on "Tõde ja õigus" maailmatasemel, eksistentsiaalses tuumas ajatu, olustikus ja paljudes sisulistes tasandites aga siiski üsna spetsiifiline. Eesti vaataja jaoks on kestus just sellisena nagu ta on, igati õigustatud, rahvusvahelisse levisse sobiks ilmselt sutsu pareminigi tunni võrra lühemaks kohendatud lõige.

Enne piiride taha kiikamist võib aga julgelt ennustada, et päris paljud leiavad endale siit uue kodumaise lemmikfilmi. Ehkki Vargamäe asukatel kogu ränga töö kiuste armastust leida ei õnnestu, on Tanel Toom ning teised asjaosalised loonud neist filmi pühendumise, hoole ja armastusega. Üks ere ja võimas maamärk kodumaise filmi arengus ja üha rikkalikumal teel on igatahes juures.