"Filmihelilooja on oma tööd teinud väga hästi, kui muusika millelegi muule jalgu ei jää," ütles Zilmer. Ta lisas, et selle saavutamiseks on palju erinevaid lähenemisi.

"Üks tänapäeval väga levinud lähenemine on lihtsalt olla muusikamaterjali suhtes ülimalt minimalistlik. Seda on ka "Tões ja õiguses" päris palju, kus ei olegi nii väga tegu konkreetse meloodia või millegagi, millega inimese kõrv saaks kohe kaasa minna, vaid pigem on tegu taustavärviga, mis annab natukene aimu sellest õhkkonnast ja meeleolust selles stseenis, aga ei sunni inimest mingis teatud suunas oma emotsionaalse muusikalise sisuga."

Zilmer märkis, et see, millest filmile muusika kirjutamise protsess algab, on alati väga erinev. "Oleneb päris palju sellest, mis hetkel helilooja filmitegemise protsessi kaasatakse, ka see on alati väga erinev. Seepärast, et paljudel filmitegijatel on muusika täitsa meelest läinud, kuni viimase hetkeni, kui film on peaaegu valmis, kõik on ära monteeritud ja enam-vähem paigas, kuni järsku – kuulge, meil on ju muusikat ka tarvis," kirjeldas ta.

Ta tõdes, et sellisel juhul on see protsess tavaliselt väga kiirendatud. "Aga teistel juhtudel, nagu oli ka "Tõe ja õigusega", olin ma protsessi juures juba võrdlemisi varakult, kus montaaž oli küll alanud, aga oli jäänud ka veel päris palju filmida. Sellisel juhul on see protsess pigem selline jupikaupa. Selline mõtete edasi-tagasi saatmine helilooja ja režissööri vahel. See kõik võib võtta kuid, kuidas käia erinevaid mõtteid ja ideid läbi ja leida lahendusi, mis lõpuks ka sõelale jäävad."

Zilmer ütles, et kui pilti veel pole, on stsenaarium hea koht, kust filmile muusika loomist alustada. "Samas on minu lähenemine võrdlemisi visuaalne, nii et sellisel juhul ma alati eelistan juba mingisugust pildimaterjali näha, sest see annab päris palju aimdust sellest, milline on filmi meeleolu ja tempo. Montaaži tempo on näiteks muusika kirjutamise puhul väga oluline. Samas on teinekord mõne stsenaariumi põhjal kirjutatud väike idee olnud selline, mis tõesti on viinud juba õigele teele."

Ta tõdes, et tegelikult ka "Tõe ja õiguse" puhul juhtus nii, et pärast stsenaariumi läbilugemist ühel suvalisel hommikul tuli tal üks idee, mille ta üles kirjutas ja sellest näidise Tanel Toomile ja produtsent Ivo Feldile kuulata saatis. "Pärast rääkisime sellest ja sellest samast esimesest jupikesest sai "Tõe ja õiguse" põhiteema. Seda kuuleb filmis korduvalt. Muidugi seda sai edasi arendatud ja natuke muudetud, aga algmõte tuli juba päris varakult ja seda ainult stsenaariumi põhjal."

Zilmer tunnistas, et ta küll hakkas keskkooli ajal Tammsaare "Tõde ja õigust" lugema, aga päris lõpuni ta ei jõudnud. "Leidsin sealt küll palju huvitavat, aga samal ajal lugesin päris palju hoopis ingliskeelset kirjandust, mis tol hetkel paelus rohkem."

Aga Tammsaare teos siiski liiga pikaks ajaks tema kapinurgale ootama ei jäänud. "Ma lugesin selle läbi siis, kui ma Šotimaal ülikoolis õppisin ja kui täiesti aus olla, siis selleks hetkeks, kui filmitegemiseks läks, oli mul laias laastus palju asju meelest ära läinud. Aga siiski midagi olin ma endale sealt kaasa saanud ja see oli pigem selline mitmetähenduslik sõnum, mis selles raamatus oli olnud."

Ta märkis, et tema jaoks oli väga huvitav hetk võtta kätte Tanel Toomi kirjutatud stsenaarium. "Lugesin seda ja mõtlesin, et tema on sellest raamatust võtnud välja osalt samu asju, mida mina, aga osalt ka hoopis teistsuguseid asju. Nii palju, kui ma inimestega "Tõest ja õigusest" olen rääkinud, siis igaüks on leidnud enda jaoks sealt midagi ja see ei pruugi alati olla see sama asi. Inimesed tõlgendavad seda erinevalt. Aga see kindlasti näitab selle teose ajatut kvaliteeti."