Arvustus. Ettevaatust — Andres Paas! ({{commentsTotal}})

Pearu — Priit Võigemast, Andres — Priit Loog ja Sauna-Madis — Indrek Sammul (kaader filmist)
Pearu — Priit Võigemast, Andres — Priit Loog ja Sauna-Madis — Indrek Sammul (kaader filmist) Autor/allikas: (kaader filmist)

Viieosalise romaani "Tõde ja õigus" esimese raamatu järgi vändatud film keskendub Andres Paasi isikule ega taotle ambitsioonikast pealkirjast hoolimata kirjanik Anton Hanseni koguteose täit mõtestamist. Kui ka ülejäänud neli osa eesti rahva kirjanduslikust südametunnistusest kord samas mahus liikuvate piltidena ellu äratatakse, ei suuda vist küll paljud meist neid oma elu jooksul ära vaadata. Kartul jääb niimoodi maha panemata, kirjutab Tõnis Kark Teater. Muusika. Kinos.

Jube mälestus

Olles näinud kinos Tanel Toomi peaaegu kolme tunni pikkust kinematograafilist vormi "Tõde ja õigus", tuli meelde, kuidas nõukogude ajal pärast suurt pidu olla keegi kultuuriheeros piiritsooni rannamajakesest kõrkjatesse kooberdanud, seal end kergendades sellehommikuse esimese pilgu merele suunanud ja siis ainiti jõllitama jäänud. Reidil oli ennast sisse seadnud üleelusuurune Nõukogude Liidu mereväealus koos kõigi selle juurde kuuluvate ohutistega — eks sõjalaev ongi loomult nagu loits. Öö otsa maailma parandanud kultuuritöötaja ajas silmad veel rohkem punni ja proovis, kas laev mahub talle pähe või ei. Ei mahtunud.

 

Plõks peas

Pärast filmi kinost välja joostes oli siinkirjutajal samasugune tunne. Oli täiesti selge, et nüüd on mulle näidatud midagi nii suurt, mis kuidagi mu peast enam välja ei tule. Filmi mõju oli oota­matu; tundsin end tramm number kolmega kodu poole sõites Andrese, Krõõda, Pearu või vähemalt mõne Vargamäe pudulojusena. Iga neetud kraav ja mülgas selles filmis painas mind nagu hirm sünnivalu ees. Mul oli tunne, et tean Vargamäe iga viimast kui kõrt, rohututti ja lillekribu ja et kogu see kant on järsku ka minu kodu — olengi nüüd Vargamäelt pärit. Ometi täitis mind mingi kummaline rahutus. Umbes selline tunne, nagu oleksin seni arvanud parema jala vasemaks ja vastupidi.

On teooria, et kui eestlane hammustab Eestimaa rabas kasvanud pohla, käib tal peas plõks — miski temas tunneb pohla ära, sest see on olnud tema harjumuspärane toit juba aastatuhandeid. Kui süüa banaani, ei plõksu meiekandimehel midagi. Niisiis, mu peas käis plõks ja ma sain aru, et minu isiklik aastatepikkune arusaam Anton Hanseni osateosest "Tõde ja õigus I" on jäädavalt pea peale pöördunud. Korraga ma taipasin — olin lugenud Hanseni tüviteksti seni valesti, söönud banaani, mõistnud Andrest kui positiivset tegelast, tublit ja igavat töömeest, kelle vanatestamentlikult visa ja jõhker töö­eetika lihtsalt ei olnud suutnud mind varem kõnetada. Või vähemalt nõnda ma arvasin. Selleks aga, et näha romaani esimeses osas midagi palju enamat kui kalvinistlikku õndsusõpetust, oleksin pidanud algusest peale otsima Mäe peremehes Andreses hoopis negatiivset kangelast — signaalvähki. Kedagi, kelle eest kirjanik lugejat hoiatada tahtis. Miks sellest koolis vaikiti?

 

Andres kui antikangelane

Peab tänuga ütlema, et Toomi film avas mu silmad. Alles mõistes peategelast armastusetu ja lõpuks ka julma, üksiku ja õnnetult negatiivse karakterina, ärkab romaani esimene osa minu jaoks tõeliselt ellu. Alates "Tõe ja õiguse" esimese osa  ilmumisest eelmise sajandi esimesel veerandil, on Mäe Andrese kalki tööpunnimist "Kalevipoja" rahvuslikus tuules äärmise jõulisusega heroiseeritud kui midagi väga Eestile ja eestlastele omast ja positiivset. Andres olla ikka tubli mees — edu pant, vaata mispidi tahad.

Tavaarusaamas Vargamäe peremehe olemusest pole jäetud ruumi võimalusele, et kirjanik tahtis kaasmaalasi andreseliku juhtimispraktika ja rabamise osas hoopis valvsaks teha, näidata, et selline stiil on pigem halb ja lammutav, miski, mida võib olla targem vältida. Meenutagem, et viiendas osas lahkub Indrek Tiinaga emotsionaalselt saastunud Vargamäelt paljuski Andrese süül. Usun siiralt, et Tanel Toom on tabanud kirjanik Anton Hanseni suurt mõtet, langemata rahvuslikku identiteeti raamiva ja kunstlikult loodud PR-kuju Anton Tammsaare tavapäraselt heroiseeritud Andrese tühja mõrda.

 

Kaks Antonit

Väidan, et kirjanik Anton Hansen ja rahvusliku enesemääramise vajadusest tingitult konstrueeritud suurkuju Anton Tammsaare on kaks täiesti erinevat identiteeti. Üks oli luust ja lihast inimene, teine rahvuslikul pinnal puuslikuna teiste elluäratatud superstaar, PR-kehand, keda koos tema loominguga vajasid kolmandad — ärimehed, kultuurirahvas, poliitikud. Hansen sai kuulsaks, nagu ta ise seda olla öelnud, selja tagant. Oma geniaalsuse kiuste tehti ta kuulsaks vajaduspõhiselt, sest tema suurteose esimese osa peategelase meelevaldselt positiivseks tõlgendatud karakter pandi teenima eesti identiteeti. Kui Anton Tammsaaret austati tema viiekümne aasta juubelil Estonia teatris kõige kõrgemal tasemel, siis Anton Hansen sinna füüsiliselt kohale ei ilmunud… Ka Allfilmis toodetud monumentaalvormi esilinastusele oleks härra Hansen ilmselt saatnud salakuulajana oma tütre Riita ja ise hoopis koju jäänud.

 

Hanseni tüvitekstist kiirgab muret eesti rahva pärast

Mul on tunne, et Hansen lõi Andrese jõhkraks just näitamaks, et nii ei saa juhtida inimesi, peret ega riiki. Kangelasenäljas üldsus ei pannud aga peategelase terminaatorlikku kuju mikski ja kaaperdas Hanseni ürituse, tehes sellest hoopis kehtiva korra tööriista ja luues endale suurkuju — Tammsaare Vargamäe Andrese, kelle kaudu on tänini olnud kasulik seletada igale keskkooliõpilasele positiivses võtmes eestlase olemuslikku andreselikkust. Oleme rauast mehed, jonn, visadus ja absoluutne töörügamishimu on see, mis kuvab pildi eestlasest, ja muidugi ka ausus — kivi saabki olla ainult aus. Aga kuna kõik ei saa olla kivid, kuigi ootused sellele eeldusele on endiselt suured, on meil Eestis meeste suitsidaalsuse määr praegu üks Euroopa kõrgemaid. Mitte Hanseni "Tõde ja õigus" pole meie mehi tuksi keeranud, vaid meie rahvuskaaslaste, nii omaaegsete kui tänaste, katsed tõlgendada puuslik Tammsaaret. Toksiline maskuliinsus on see, mida kirjanik Hansen ise näis halvaks panevat, mida aga meie oleme oma koolis juba sada aastat rõhutanud kui tammsaarelikku paleust ja tõstnud esile kui voorust.

 

Andres ja Kalevipoeg — meie jätkusuutmatud eeskujud

Kui küsida, miks Andresest teda tööloomana ülistades juba enne Konstantin Pätsi presidentuuri maskott tehti, siis üks enam-vähem viisakas seletus on see, et Kreutzwaldi Kalevipoeg oli talle juba aastakümneid mõnes mõttes teed sillutanud. Just sellepärast võtsime Andrese tahumatuse sujuvamalt vastu — eelhäälestus rahvuskangelase tüübile tuleb "Kalevipojast" ja on hoolimata asjaolust, et Kalevipoeg oli vägistaja, varas ja üsna rumal, aidanud meil eirata Hanseni Andrese karakterisse peidetud kriitikat ja arvata Andres tüpaažina edukalt rahva positiivsete kangelaste-esiisade sekka.

 

Andres kui väejuht

Kui Toomi "Tõde ja õigus" pole armastusfilm — sest Andres kihutab armastajad enamasti majast välja, kas sauna või kääpa alla —, siis võiks see minu meelest olla sõjafilm. Sõda maaga. Kindral Andres Paas võidab Vargamäel toore jõuga lahinguid, aga kaotab lõpuks sõja. Lahinguvõidud kätkevad endas saagi suurenemist ja ainelise elukvaliteedi tõusu, sõja kaotuseks on Andresele see, et tal ei õnnestu oma elutööd lastele edasi anda, kuna keegi ei taha Vargamäele jääda. Tema võitlejad jooksevad laiali.

 

Andres kui kaotaja

Strateegiapsühholoogid tooksid siin põhjusena esile ebapiisava tähelepanu tagalale ja inimkoosseisule. Näitena võiks tuua Saksa väed Teises maailmasõjas, kes jooksid lõpuks Venemaa avarustes kinni ja tühjaks. Talukohta aasta-aastalt üles töötades ei ole Andrese suurim soov mitte pakkuda elukvaliteedi tõusu kui hüve oma vägedele, innustada neid, luues kodutunnet ja sooja identiteeti, vaid lõhkuda läbi tulemuste edasi omaenese hauagi taha, eesmärgiga pärandada oma töö ja talu järgmisele põlvkonnale, põlistades nii oma idee täielisest Vargamäest. Selle iseka ja teistegi suhtes hoolimatu programmi juures unustab ta siduda oma kodakondsed Vargamäega emotsionaalselt. Vargamäel valitseb külm identiteet — tööjõudu hoitakse hoolimatult ja ilma nähtava armastuseta. Armastuse asendamine kantiaanliku kohuse-eetika ja sunniga ei mätsi — reservarmee eduka kujundamise saladus käib positiivse identiteedi kasvatamise abil ka pereelus. Häid kogemusi on vaja. Armastama peab oma peret, mitte põldu.

 

Hoia ja sind hoitakse

Mul on isiklik luba tuua lootustandev näide Eesti Vabariigi praeguse kaitseväejuhataja kindralmajor Martin Heremi väljaütlemisest seoses meie kaasaegse riigikaitsereservi kasvatamisega. Härra kindrali seisukoht aastal 2019 on, et sõdurit tuleb juba ajateenistuses kohelda nii, et ta tuleks reservist hiljem rõõmuga vajadusel meie riiki kaitsma. Selleks, et reservistil tekiks kaitseväeline meie-tunne ja positiivne identiteet, peab temast hoolima ja teda väärtustama. Kindral Andres Paas "Tões ja õiguses" seda oma õnnetuseks ei mõista.

 

Režissööri valikud

Toom ehitab oma teose kunstipäraselt üles kolmes etapis — Andrese tulek, olek ja minek (viimane ülekantud tähenduses). Suurima intriigi, Pearu armumise Krõõta nende esimesel kohtumisel kõrtsi ees, lubab lavastaja Priit Võigemastil millegipärast välja mängimata jätta. Ometi võinuks just sellest hetkest saada kogu filmi saatva konflikti tugev alus ja edasist sündmustikku käima tõmbav päästik. Ka soosilda ei lasta Pearul juba surnud Krõõda tarvis öö otsa üksi ehitada. Indrek ei taba põllukiviga kogemata oma ema Mari puusa ja kasutamata jäetakse ka magus stseen kõrtsis, kui Kassiaru Jaska ilmub paljajalu sakstekambri uksele, iga varba vahel tuliuus krabisev katariina. Operetlik lähenemine eestlaslikule maailmatunnetusele on aga Toomil kenasti õnnestunud ja tabav leid — kõrtsi laulustseenid on suured, usutavad ja kandvad ning iseloomustavad meid, eestlasi, täpselt. Käib meil ju ometi kõik lauluga ja üleelusuuruses — Balti kett, laulupidu, Katku Villu ilutulestikuga party'd ja Eesti Laul 2019.

 

Armastuse puudumine — teadlik valik

Kas armastus sai puududa seetõttu, et kemps oli õue peal või kaev all orus? Et olud olid nii- ja naasugused? Ei saanud. Armastuse puudumine oli Andrese teadlik valik, tema tee, mille eest ta ka vastutuse võttis. Naljaga pooleks võiks öelda, et Andres lähtus oma personalipoliitikas tõekspidamisest "pole inimest, pole probleemi" nagu mõni suurkorporatsiooni personaliosakond.

 

Eluliselt esoteeriline asjatamine

Pideva piiblilugemise taustal oli kuhjaga ka esoteerilist asjatamist — Andres peksab Mari poomisnööriga seni, kuni Jussi vaim Vargamäelt sääred teeb, samuti murrab ta viljapuuoksa, millega õnnis Krõõt parajasti tütrest lahti ütlevat vana Andrest veel hauagi tagant kambriaknale koputades korrale kutsuda püüab.  Tondiudu ja kummitamist oli filmis minu meelest rohkem kui raamatus.

 

Mari rehabiliteerimine

Mulle meeldis, et Mari pole paha. Maril on asjad juba pakitud — aga näe, Juss on ennatlik. Tüviteksti lugedes kahtlen, kas Mari oleks ikka sauna tagasi läinud. Juss kahtleb samuti ja poob ennast üles. Kõik räägib Mari jaoks selle poolt, et Andresega jääda. Kas või lihtsalt sõdurina, nagu hiljem sünnibki. Ta ei ole süüdi. Krõõda soov, ühe perena koos mänginud lapsed, Mari kaastunne Andrese vastu ja tahes-tahtmata tekkiv võrdlusmoment peremehe ja sulase vahel… Me ei räägi siin millestki vähemast ega rohkemast kui ellujäämisinstinktist — Andres on tugev ja vaba. Ja siis veel meeskond — Jussi ja Mari abielu on tegelikult armastus tööpostil, ühel hetkel võtab ülemus lihtsalt ohjad enda kätte. Ehk armastab Mari Andrest juba varem kui jõulist juhti ja abielu Jussiga on tegelikult selle töörügamise kõrvalprodukt parema puudumisel. Võib ju ka öelda, et Juss pressis Mari enesega abielluma ja Mari lubas ennast talle vaid selleks, et ta silmuse oksalt maha võtaks. Ähvardamist enesetapuga nimetatakse tänapäeval lähisuhtevägivalla üheks vormiks.

 

Visuaal ja heli

Vargamäe on ehitatud usutavalt ja kaunilt. Veel ei mõju droonivõtted ülalt ja panoraamid soomaastiku ja uduga igavalt. Meeldis filmi esimene, mööda kraavi põhja jooksev pikk kaader. Kõrtsistseeni interjöör oleks oma steriilsuses tõhusaks reklaamiks ükskõik millisele koristusfirmale. Aastaajad on tabatud nõnda täpselt, et nii suve, talve kui sügist on võimalik kinosaalist lausa haista. Millegipärast on mängust välja jäetud kevad… On see taotluslik? Heli on holliwoodilik — rohu krabin ja veesolin on põhja keeratud ja kannab vaataja hõlpsasti pildi sisse. Kohati on filmi pasun isegi nii kõva, et need, kellel saalis on köha, ei pea seda grammigi häbenema. Filmi muusika autor Mihkel Zilmer pole loonud mitte niivõrd meloodiatest kui just meeleolu rõhutavatest ja toetavatest toonidest meeldivalt minimalistliku tausta.

 

Osatäitjate grimm ja kostüümid

Valges takusärgis talupojahõllandust oli minu jaoks liiga palju. Andrese soengu seitel on pea kogu filmi vältel veidralt häirimatu ja higi ei paista ta näolt ka siis, kui mehepull tonnise kivilahmaka kallal askeldab — tahes-tahtmata tuleb meelde omaaegne, mustust hülgavate peategelastega seriaal "Väike maja preerias". Kui Andres nägi välja ehk kohati liiga igavese üliõpilase moodi, siis Pearut oli püütud inetumaks võluda hirmsate kollaste valehammaste ja  enamasti kriimu silmnäo abil. Ühes hilisemas kõrtsistseenis meenutab Võigemast keskealist, näost punetavat Al Pacinot. Osa ohtralt kasutatavatest valehabemetest on vaatajale tuttavad juba mitmetest eelmistest, veel Tallinnfilmi aega jäävatest talupojafilmidest. Austan filmigrupi võimet Oru koer Mäe akende all mitmes stseenis kükitama panna. Kuidas seda tehti?

 

Näitlejatööd

Enim rõõmustas mind Indrek Sammuli Sauna-Madis. Sammul oma kandva sõna ja hea inimese targa pilguga on olnud ääretult sümpaatne näitleja juba alates Linnateatri Romeost. Nii ka seekord — lihtsalt meeldis. Sauna-Madise sõna tsementeerib Toomi seisukoha Hanseni teksti rakursi seadmisel — Andres on ilma armastuseta kurjaks läinud, liigne jumalasõna lugemine on kiskunud ta eemale inimese sõnast, nii et ta ei oskagi enam inimene olla. Meenutagem "Tõe ja õiguse" afišši — hiigelsuur, jumalana esinev Andres vaatab alla tibatillukese Vargamäe peale. Pole tal enam inimestega asja ühti, arvab ta plakatil suurustades. Ometi läheb tal lõpuks nõndasamuti kui Ikarosel, Paabeli torni ehitajatel ja Adolf Hitleril. Rahvapäraselt — suur tükk ajab suu lõhki. Andres on Priit Loogi esituses mees nagu mägi, filmi lõpuks on noorest kenast maadlejatüübist grimeeritud julmade näojoontega põllutöömasin. Kohati, eriti filmi esimeses pooles, on näitleja pandud häält jõuluvanalikult madalamaks pingutama; vastasmängija Võigemast ja ülejäänud näitlejaansambel kasutab dialoogi andmisel enamasti tavapärast ja ehtimata kõnemaneeri. Võigemasti Pearu on elegantne nagu vampiir — mida rohkem purjus, seda vahedam. Krõõta (Maiken Schmidt) enam ilusamaks luua ei saa — Andrese esimeses naises kõneleb filmi hing ja südametunnistus: hooli ja sinust hoolitakse. Ikka ei anna siinkirjutajale rahu, miks Pearu Krõõdast päriselt pöördesse ei lähe. Mine või ise seda soosilda seadma… Mari (Ester Kuntu) ja Juss (Simeoni Sundja) mängivad välja usutava abielulise terviku — minu meelest on Juss ainus, kes Marit kunagi päriselt armastanud on…

Usun, et Tanel Toomi debüüt täispika mängufilmiga ei ole nagu Robinson Crusoe esimene hiigelsuur paat, mille noor ja uljas mees asustamata saarel keset metsa valmis ehitas ja mida ta ei jaksanud siis enam üksi mereni tirida. Crusoel jäi esimene paat metsa mädanema, Toomi lahingulaev on aga kogu oma pompoossuses juba mõned nädalad eesti filmikunsti hallil reidil loksunud ja meid Andres Paasi eest täie tõsidusega hoiatanud. "Uamen!" ütleks Pearu küllap selle peale, nii, nagu ta ka filmis korduvalt tegi.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: