Lokk märkis, et ta ei taha öelda, et tegemist oleks läbikukkumisega. "Tuletagem meelde, et see on ikkagi Tanel Toomi debüüt ja debüüdina on võetud väga võimas ja suur tükk, kuigi võib-olla oleks see pidanud olema natukene väiksem," tõdes ta.

Talle meeldisid tohutult ja tulid üllatusena selles filmis näitlejad. "Ma ei olnud Priit Loogilt sellist suurt rolli näinud. See on võib-olla minu viga, ma ei jõua nii palju teatris käia. Aga filmis ta pole kindlasti mulle selliselt silma hakanud. Priit Võigemast – täitsa lõpp – veel suurem üllatus, sest see karakterikaar ja muutumine, mida ta filmi algusest kuni lõpuni välja tegi, see oli vapustavalt hea. Täpselt sama ka kõik, mis puudutas naisrolle. Maiken Schmidt, Ester Kuntu – väga-väga hea. Indrek Sammul, Simeoni Sundja – kõik väga head rollid."

Vajaka jääb mitmetes detailides

Lokk tõdes, et kuigi grimm oli filmis ühelt poolt vapustavalt hästi tehtud, siis tema sõnul on filmitegijad ära unustanud järjepidevuse. "Kahe päevaga ei vananeta. Need habemed ja parukad, mis seal lõpus olid, need ajasid mind täiesti hulluks." Ta lisas, et ka kuigi riided oleks pidanud välja nägema vanutatud ehk sellised, nagu neid oleks kantud, siis paraku nad nii välja ei näinud. "Ju siis vanutati vähe. Meil televisioonis jookseb palju ajastufilme, kus see kõik ei hakka nii hullult silma."

Ta rääkis, et tundis stseenidest ära ka Vabaõhumuuseumi, mis teda filmi juures jubedalt häiris. "Ma ei räägi kõrtsistseenidest ja kõrtsist, vaid kõik interjöörid, mis olid filmitud – see oli nii steriilne, nii kunstlik ja mul oli vahepeal selline tunne nagu ma vaataksin 1950. aastate teatritükki."

Lokki häiris tugevalt ka asjaolu, et green screen'i kasutamisest tingituna taevas ei liikunud ja seal polnud pilvi. "Ma olen filmiajalooga kursis ja ei saanud parata. Okei, üks kaader, teine, kolmas. Neljanda neelan ka alla. Aga kui seda on nii palju.." Talle tundus, et on tegu lihtsalt oskamatusega seda kõike sellisel kujul välja tuua. "Samas fantastiline operaatoritöö, ehkki mulle tundub, et neid droone oli ülemäära ekspluateeritud. Aga see, kuidas loodus on ilma rohelise ekraanita üles võetud, on siiski fantastiliselt hea."

Ta nentis, et film jääb sellest hetkest, kui Krõõt sureb, justkui seisma. "Ta muutub kohtuprotsesside jadaks, aga tegelikult seda ta ju ei ole. Pinget oleks ilmselgelt rohkem üleval hoidnud see, kui sisse oleks tulnud Andrese sisemine dilemma. See, mille pärast see romaan tegelikult on kirjutatud ehk tema võitlus iseenda, ühiskondlike ehk kirjutatud, kirjutamata reeglite ja jumalaga – kus on see tõde ja õigus, kus on need piirid ja kui haprad nad on. Film on ju sellest, mitte sellest, kuidas maad kaevati."

Lokk tõdes, et kui Pearu karakteri elukaar on kuskil 95 protsendiliselt ära tehtud, siis Andrese oma on sellest väga puudu. "See ei ole näitleja viga. Näitleja on mänginud fantastiliselt hästi ja need ülesanded, mida sa tajud, et režissöör on talle stseenist stseeni andnud, need ta täidab suurepäraselt. Pigem ongi see režissööri enda võimes minna sügavuti sisse sellesse filosoofiasse, mis terves selles loos, selles Tammsaares on ja miks ta on tänase päevani jäänud kirjanikuks, keda loetakse ja tõlgitakse ning loetakse ka väljaspool Eestit."

Puuduvas professionaalsuses süüdi puudulik toetus

Lokk märkis, et film oleks olnud oluliselt parem, kui raha oleks selle jaoks rohkem olnud. "Ma olen suhteliselt veendunud, et mul on õigus, sest ma olen filmitööstuses nii päid- ja jalgupidi sees, nii siin kui ka rahvusvaheliselt. Siin jääb puudu teatud professionaalsetest teadmistest," tõdes ta.

Tema sõnul pole teatud professionaalsuse puuduses süüdistada kedagi muud kui seda, et omal ajal ei antud Eesti filmile normaalselt raha, et valdkonda arendada ja areneda. "Selles mõttes on see jube tõsine probleem, mis sealt ekraanilt silma vaatab ja paistab."

Ta lisas, et Eestis napib juba praegu tänapäeva mõistes professionaalseid filmikunstnikke ja kostümeerijaid ja ta ei kujuta ette, mis saab siis, kui need nn viimased kilpkonnad eest ära lähevad. "Kostüüm on üks osa karakterist. See on ajastumärk, selles on nii palju detaile, mida sa pead jälgima, kui sa ühele inimesele selle kostüümi selga paned."

Loki sõnul on sama lugu filmis keskkonna ülesehitamise ja selle ajastutruudusega. "Kui sa lähed sellest ajastutruudusest kaugemale ja hakkad seda stiliseerima, siis kuidas ja mille nimel sa seda teed? Näiteks "November" tuli sellest uhkelt välja, kuidas mindi ajastusse ja samal ajal ei oldud ajastus ning tegelikult mitte miski ei häirinud, et mängureeglid olid erakordselt puhtalt paika pandud," tõi ta välja.

"Eestlane – mina kaasa arvatud – on valmis sellele hästi palju andestama seda, mis puudutab professionaalsust. Ma ei taha olla see inimene, kes ütleb, et see on nii lokaalne lugu ja seepärast ei lähe üle piiride. Ei ole nii, sest lugu tegelikult ise on väga universaalne. Loos endas on nii palju filosoofiat ja seda, mis liiguks üle piiride."

"Selles mõttes oleks sel lool potentsiaal minna välja, aga ma kardan, et ta komistab just nende kleebitud habemekarvade, parukate, teatraalsuse ja kõige selle taha," nentis ta. Peale selle jääb film Loki hinnangul tasapinnaliseks.

"Seal on ikkagi väga pikk moment, kui film lihtsalt seisab ja ei lähe edasi mitte kuidagi moodi. Ta jõuab oma emotsioonidega mingisse kulminatsiooni, misjärel oleks pidanud teda hakkama uuesti üles mängima, et lõpp mõjuks võimsalt. Aga tegelikult see lõpp mõjubki selle üksiku pisarana sinna piibli leheküljele," tõdes Lokk.

Uus kriitikute põlvkond vajab treenitumat silma

Margit Adorf kirjutas teisipäeval Eesti Päevalehes, et "Tõde ja õigus" on linateos, mis tõstab Eesti filmi lati uuele tasemele. Kuigi Lokk märkis, et mõistab, miks kriitik on välja tulnud sellise seisukohaga, on tal põhjus, miks osutada vajakajäämistele. "See, et ühel või teisel filmil on väike viga – mina räägin seda sellepärast, et kui üldse nendest asjadest ei räägita, siis see on vale." Inimene õpib konstruktiivsest kriitikast, lisas ta.

"Meie kriitikud on ka peegelpilt meie filmist. Nad on omavahel seotud. Kui sa ei ole banaani söönud, siis sa ei tea, mis maitse tal on. Vanasti päriselt nii ikkagi ei olnud, et igaüks, kes tahtis, vaatas ja hakkas kirjutama ning kohe oli ta ka kriitik. Tal oli vaja ikka mingeid eelteadmisi," tõdes ta.

Üks asi on see, et sa arvustad seda lugu, aga ära tuleb jagada ka need professionaalsed komponendid, mis teevad sellest filmist kas hea või halva filmi, selgitas Lokk. "Aga kui meil seda ei õpetata, kust nad seda õpivad? Ta peab oskama sellele tähelepanu pöörata. Võib-olla selles on oma pluss, võib-olla miinused, aeg näitab. See uus põlvkond kriitikuid, kes peale on tulnud, on ka veel väga noored. Mul on hea rääkida pärast seda, kui ma olen juba 40 aastat filminduses olnud. Nemad on paar aastat. See kogemus ja silm võib-olla tuleb."

Külva sinna, kus maa kannab

Lokk tõdes, et talle tundub, et praegusel ajal on riigieelarvest läinud ebaproportsionaalselt palju raha teatritele. "Ma mäletan kultuuriministrit, kes küsis, et mille kuradi pärast seda BFM-i [Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti – toim] ja seda filmiharidust meile üldse vaja on. Aga teatrikoole on meil kaks, kui mitte kaks ja pool, kust lastakse iga aasta välja näitlejaid, lavastajaid ja ka teatri tehnilisi töötajaid. Teatreid ja saale tuleb nagu seeni, ühel hetkel tekib ületarbimine." Samal ajal on olemas teised valdkonnad, mis vajaksid samuti toetust, nagu kino.

Ta ütles, et üks valdkond, mis jätab rahvusvahelised märgid maha, on kindlasti filmindus. "See peab olema arulage inimene, kes seda ei taju ega tunne. Ühe valdkonna, antud juhul filmi, pärssimine tundub peaaegu et kuriteona, sest ma tean, mis moodi ma võitlen nende rahade eest. Ma tean, mis moodi võitlevad filmiinimesed rahade eest. Meil on nii palju asju, mida meil on vaja selle valdkonna normaalseks arenguks, enne kui me saame öelda, et kas see on halb või hea."

Lokk nentis ka, et see on ime, et eesti film on praegu sellisel tasemel. "Läbi vedela ja paksu, inimeste õhinapõhisel entusiasmil ja tohutul armastusel filmi vastu on jõutud selleni, et meie film on rahvusvaheliselt tunnustatud ja tuntud. Nüüd oleks aeg pöörata pea sinna – nagu vana eesti talumees ütleb: külva sinna, kus maa kannab – [kus maa kannab] ja siin ta nagu kannab, nii et siia võiks natuke seemet anda."