"Eile õhtul kell 18 maandusin Eestis. Terve päev lendasin Prahast Tallinna. Kell 20 istusin kinnos ja vaatasin "Tõde ja õigust". Ma ei olnud eriti värske, aga esimestest kaadritest oli selline tunne, et ma taastan oma energiat selle filmi abil. Eestis enamasti tahetakse jagada inimesi eestlasteks ja venelasteks, keegi ei pane tähele, et tegelikult geneetiliselt oleme ju samad põhja (SEVERNÕJE) maa  (DEREVJANSKIE) inimesed. Eestlased ja venelased on maarahvad, isegi eesti rahvariidete jaoks rätikud tellivad rahvatantsu ansamblid Peterburist.

Kui ma "Tõde ja õigust" vaatasin, siis tuli kohe mõte, et see on minu vanaema lugu, kes elas ja töötas Ukrainas, tema kodu oli alati puhas, tal oli alati istutatud aed, ta ärkas kell 5 ja läks magama kell 23 või isegi 24. Ta ei säästnud ennast ega teisi. Kogu see raske töö teema meenutas ka Tšehhovi "Onu Vanjat", kus lõpus Sonja räägib, et kui nad teevad rasket tööd ja kannatavad, siis lõpuks tuleb ka õnn, aga tema arvab, et õnn on surm.

"Мы, дядя Ваня, будем жить. Проживем длинный-длинный ряд дней, долгих вечеров; будем терпеливо сносить испытания, какие пошлет нам судьба; будем трудиться для других и теперь, и в старости, не зная покоя, а когда наступит наш час, мы покорно умрем и там за гробом мы скажем, что мы страдали, что мы плакали, что нам было горько, и бог сжалится над нами, и мы с тобою, дядя, милый дядя, увидим жизнь светлую, прекрасную, изящную, мы обрадуемся и на теперешние наши несчастья оглянемся с умилением, с улыбкой — и отдохнем."

Tšehhovi ja Tammsaare mure on sama. Inimesed ei oska armastada. Ei oska õnnelikud olla. Ei oska andestada. Oskavad vaid kannatada. Me oleme ju kõik talupojad. Ma mäletan ajaloo kursust koolist, kui palju see on tõde või mitte, et enne revolutsiooni oli tsaari-Venemaal 90 protsenti inimesi, kes ei osanud lugeda. Ja see oli 20. sajand. Ränk töö, põllud, hobused, halvad teed ja harimatud inimesed ja selline tunne, et see toimub just sinu perega.

Ma ei ole lugenud Tammsaaret, aga see film tegi suurepäraselt reklaami, mul on soov leida see raamat ja läbi lugeda. Mul on tohutu austus filmitegijate vastu, kes ei kartnud võtta nii paksu, ja arvata võib, et paljude muude liinidega raamatu ja teha film. See vajab julgust ja oskust. Mina arvan, et seda filmi peab iga inimene vaatama, kuna see on nii seotud meie ajalooga. Ma ei jaga inimesi rahvasteks, riikideks, see on sama inimkonna ajalugu, samad patud, samad mured, samad hädad, ohud ja vihad. Kahjuks ajalugu kordub kogu aeg. 

P.S. Kunagi elasime Kadriorus Tammsaare muuseumi vastas. Ükskord käisime seal ekskursioonil ja kui meeletu üllatus oli minu jaoks see, et muuseum, kus oli kirjaniku korter, oli üürikorter. Et seal muuseumi teha, tegeles tema naine sellega üle 20 aasta peale Tammsaare surma (1940) ja läks kokku 38 aastat, kuni 1978. aastal muuseumi avati! Kui ei oleks seda naist, poleks ka muuseumi ja vahet pole, et sa Tammsaare olid.