Aljona Suržikova ütles ERR-is, et värske dokumentaalfilmi jaoks sai ta idee pärast seda, kui oli vaadanud oma põhikooli lõpupeo videot. "Mõtlesin, et siit juba midagi saaks," sõnas ta ja lisas, et seepeale hakkas ta mõtlema, et kuhu kõik need inimesed, kellega koos ta koolis käis, oma elus jõudnud on. "Meil oli suur klass ja me olime väga erinevad."

"See film proovibki leida vastuseid, kuidas me hakkama saime ja mis kellegagi juhtus," nentis ta ja mainis, et pärast gümnaasiumi lõpetamist läks suur osa nende klassist Eestist minema. "Filmis rändan ma Kambodžasse, Moskvasse, Berliini, Stockholmi ja Prahasse," sõnas Suržikova.

"Üks režissöör, kes on Jugoslaaviast pärit, vaatas seda filmi ja kinnitas, et see kõnetab teda väga," mainis ta ja rõhutas, et kuigi inimesed on aastakümnetega palju muutunud, siis alatiseks jääb mingisugune nähtamatu seos. "Kui sul oli samasugune lapsepõlv, siis see jääb alles."