Tõnu Karjatse PÖFFi-soovitused: võrgutamisest, süüst ja andestusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Must valgus" Autor/allikas: Kaader filmist

Kui kõrvale jätta eelarvamus, et paremad filmid jooksevad kusagil mujal ja tänavuse PÖFFi kavaga põhjalikult tutvuda, leiab sealt väga tugevaid filme, mis ei satu ilmselt kunagi kinolevisse ega voogedastusplatvomidele, kirjutab Tõnu Karjatse.

Sõltumata sellest, kas tegu on nn kindla peale minekuga – nagu Screen Internationali kriitikute valik – või debüüfilmide võistluskavaga, oma filmi leiab tänavuselt festivalilt iga vaataja. Sealjuures võiks tähelepanu pöörata ka lühifilmide võistluskavale, milles astuvad üles oma esimeste katsetustega need filmilavastajad, kes hakkavad kujundama maailma autorikino lähemas tulevikus. Siin on väga tugevaid noori autoreid, teiste hulgas ka meie oma German Golub, kelle "Mu kallid laibad" on juba saanud väga arvestatava rahvusvahelise tunnustuse. Unustada ei saa ka seda, et ainult PÖFFil saame näha päris filme päris elust, olgu see ükskõik kui masendav. Samas aitab ka see rusuvus, mis meile suurelt ekraanilt vastu vaatab, tänapäeva reaalsust – ja inimest selle keskel – paremini mõista.

Lavastajad Vit Klusak ja Barbora Chalupova ehmatasid Tšehhi vaatajaid tänavu sotsiaaleksperimendiga, kus kolm näitlejannat kehastasid end 12-aastasteks tüdrukuteks, lõid varikontod sotsiaalmeediasse ja püüdsid pelgalt profiilipildiga mõne tunni jooksul tuhandeid pedofiile. PÖFFi dokumentaalfilmide kavas linastuv "Võrku püütud" ongi jäädvustanud selle jahmatava eksperimendi algusest lõpuni, olles ehmatavaks hoiatuseks lapsevanematele ja tänuväärseks tõendusmaterjaliks politseile.

Tänu filmile alustas politsei ka mitut kriminaalasja laste ahistamise ja seksuaalse ärakasutamise paragrahvi alusel. Klusak ja Chalupova tegidki tegelikult politsei tööd, kuid politsei meetodid ei pääse avalikkuse ette. Ka see, mille jälile Klusak ja Chalupova oma filmiga jõudsid, on vaid kirme selle probleemi tegelikul ulatusel.

"Võrku püütud" näitab, et netiperverdid pole ainult üksikud vanamehed, vaid ka pereinimesed, isegi paarid. Üheks pedofiiliks osutus isegi filmitegijatele tuttav lastelaagrite korraldaja. Tema õigustus kõlas väga tuttavalt ka hiljuti Eestis lahvatanud skandaalide kontekstis – perverdi sõnul pole süüdi mitte tema, vaid nende laste vanemad, kes ei tunne huvi, mida lapsed sotsiaalmeedias ja jututubades teevad.

Film näitab kolme variisiku juhtumite kaudu selgelt mehhanismi, kuidas pedofiilid netis alaealisi oma võrku püüavad. See on äärmiselt räpane vaatamine, kuid vajalik eelkõige lapsevanematele ja õpetajatele netis varitsevate ohtude ning ka varateismeliste meelelaadi mõistmiseks. 

PÖFFi debüütfilmide võistluskavast leiab seni vaid lühifilme teinud Bae Jong-dae esimese täispika mängufilmi "Must valgus", mis arutleb andestamise ja unustamise teemal. Joo-he on noor naine, kelle abikaasa hukkus aastaid tagasi autoõnnetuses, leinav naine naaseb tööle tema ja ta mehe kunagisse töökohta ning tasapisi hakkavad paljastuma juhtunu üksikasjad, mis näitavad seda traagilist sündmust hoopis teises valguses.

Bae haldab lausa meisterlikult visuaalset loojutustamist, ka head näitlejatööd hoiavad üleval aeglaselt kulgevat lugu, kus justkui sibulat koorides paljastuvad aina valusamad kihid. Põnev stsenaarium lammutab pea täielikult loo lähtepunktiks olnud pealtnäha selge autoõnnetuse, vaataja saab ise kaasa mõelda, keda võib siin süüdlaseks pidada.

"Must valgus" pole aga pelgalt tasapisi söövitav "kes tegi?" põnevik, märulit siit otsida ei maksa, küll on siin aga kuhjaga psühholoogilist pinget, inimesetundmist ja mängu süü-mõistega. Süü, andestus ning filmis olulisel kohal olevad alluvussuhted on muidugi tugevalt kinni ka Kagu-Aasia kultuuritraditsioonides, kuid "Musta valguse" kontekstis on need täielikult mõistetavad ka lääne vaatajale.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: