"Hüvasti, NSVL"
Režissöör: Lauri Randla

Nõukanostalgiast on tänaseks saanud Eesti filmi- ja sarjamaastikul asendamatu temaatika. ETV telesari "ENSV" on jooksnud juba kümmekond aastat ja murrab tänaseni tabelitesse. Kui Jaak Kilmi mängufilm "Sangarid" kõnetas võimalikult laia auditooriumit ning oli seetõttu pisut lahjendatud rahvafilm, siis tema dokumentaal "Disko ja tuumasõda" läks koheselt Eesti dokiklassikasse. Nende kõrvale on nüüd lisandunud midagi uut: ingerisoome juurtega Lauri Randla täispikk debüüt "Hüvasti, NSVL".

Lugu ise on mugandus režissööri enda pöörasest minevikust: filmi keskmes on Johannes, kelle ema läheb Soome tööle ning kes peab seetõttu oma lapsepõlve veetma Sillamäel vanavanemate juures. Tema elu teeb veel mitmeid ootamatuid käänakuid, kuid seda kõike katab Nõukogude Liidu lagunemise vari.

Kuigi poisi esimesed armumised, purunenud sõprussuhted ning kokkupuuted tsensuuri ja nõuka-absurdiga on sümpaatsed, siis huvitavam on jälgida just seda vähehaaval avanevat ühiskonda ning neid lapsi, kes ei oska veel selle väärtust hinnata. Randla ei ürita näidata muutuvaid aegu ratsionaalselt ja objektiivselt, vaid räägib lugu selgelt läbi laste vaatepunkti.

Vormilt on "Hüvasti, NSVL" armas ja küllalt klassikaline draamakomöödia, mille muudab eriliseks just omalaadne rahvusvahelisus. Eesti keelt kuuleb filmis minimaalselt, rohkem räägitakse seal just soome, vene ning ingerisoome keelt. Tegijate sõnul peaks Randla debüüt olemagi esimene suures osas ingerisoome keeles valminud mängufilm. Selline mitme kultuuriruumi ühendamine on ka vilja kandnud, tänavu suvel läks filmil Soome kinolevis väga hästi.

Kes otsib midagi kerget ning vaatajasõbralikku, siis neile on "Hüvasti, NSVL" igati sobilik.

"Hüvasti, NSVL" linastub 18. novembril kell 18.45 Coca-Cola Plazas, 18. novembril kell 21.45 virtuaalsaalis, 19. novembril kell 18.30 Tartus Athena keskuses, 22. novembril kell 11.30 Narvas kinos Astri, 25. novembril kell 18.00 Jõhvi kontserdimajas ja 28. novembril kell 19.15 Coca-Cola Plazas.

"Jumbo"
Režissöör: Zoe Wittock

On vist raske leida imelikumat armastusfilmi kui "Jumbo". Ei mingit mehe ja naise vahelist afääri ega samasooliste armulugu, režissöör Zoe Wittock ei lepi millegi niivõrd tuttavliku ja tavalisega. Vaataja ees rullub lahti hoopis ühe ekstsentrilise tüdruku Jeanne'i lugu, kes kiindub jäägitult lõbustuspargi atraktsiooni. See pole ka mingi "tahan iga päev selle karusselliga sõita" tüüpi kiindumus, vaid kirglik ja erootiline armuplahvatus.

Vaatamata köitvale süžeele, mille kohaselt võiks "Jumbo" olla midagi enneolematult pöörast, langeb filmi põhifookus ikkagi ühe noore inimese kasvamisel ja eneseotsingutel. Wittock parodeerib omal veidral moel kõiki noortefilmide klišeesid, kuid ei muutu seejuures labaseks ega totraks. Režissöör vaatab armastust inimese ja eseme vahel ilma igasuguste hinnanguteta, film on isegi omamoodi õppematerjal, kuidas olla sallivam.

Kuigi filmi fookuses on piirideta armastus, siis vähemalt visuaalselt laenab Zoe Wittock palju ulmeklassikast. Atraktsioon, millesse Jeanne armub, ei väljenda end küll verbaalselt (kui arhailised robotkolinad välja arvata!), kuid omal veidral moel sarnaneb ta Kubricku kultusfilmi "2001: Kosmoseodüsseia" tehisintellektiga HAL 9000. Neil hetkedel, kui Jeanne kaotab piiri reaalsuse ja unenägude vahel ja siseneb kuskile erootilisse paralleeldimensiooni, tekib paratamatu sild Jonathan Glazeri "Under the Skiniga", sest siingi küsib režissöör: kas armastus masina ja inimese vahel on võimalik?

Hulljulge empaatiaharjutusena on "Jumbo" kiiduväärt, kuid nii pöörast ideed oleks võinud veel kraadivõrra kaugemale viie. Praegu jääb film paraku pisut tavalisem arthouse-draamaks, mis laenab üksikuid elemente žanrikinost. Õnneks lunastab need puudused suurepärane visuaalne keel.

"Jumbo" linastub 18. novembril kell 19.45 Solaris keskuse Apollo kinos ja 25. novembril kell 21.45 Tartu Elektriteatris.