Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: tõupuhas õudusfilm ja suunamudijate elu pahupool ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Higi" ("Sweat") Autor/allikas: Kaader filmist

Teeb kohe meele rõõmsaks, kui PÖFF-i tihedasse kavasse mahub arthouse'i ja tõsiste filmide kõrval ka midagi mõnusalt lollakat. Vincent Paronnaud' "Jahitav" on just sedalaadi meelelahutus, mis ei võta end liiga tõsiselt, kuid ei muutu samas ka naeruväärseks.

"Jahitav" ("Hunted")
Režissöör: Vincent Paronnaud

Mõnest žanrifilmist olen PÖFFi-soovituste raames juba kirjutanud, aga režissöör Vincent Paronnaud' "Jahitav" on esimene tõeliselt tõupuhas õudusfilm tänavusel festivalil. Klassikalise slasher'i varju on peidetud küll kommentaar loodushoiu ja keskkonna teemadel, aga see pole niivõrd oluline: ennekõike on "Jahitav" eriti meelelahutuslik thriller, mis sobinuks ka hästi HÕFF-i kavasse.

Lugu kui sellist filmis väga polegi. Naine kohtub baaris mehega, kellega tal on hea klapp, ent koos koju minema asudes selgub, et tegu on hoopis pahatahtliku tõpraga. Käima läheb 90 minutit kestev tagaajamine, kus vahendeid ei valita. Inimesi hukatakse kõige ootamatumal moel, peategelased seevastu elavad aga üle kõiksugu vintsutused ja on pealtnäha surematud. Nagu ühes õiges slasher'is ikka!

Hea meelelahutus kulub praegusel koroona-ajastul igati ära, seega kes tahab raske tööpäeva seljataha jätta ning midagi suhteliselt arulagedat vaadata, siis Parronaud' "Jahitav" on selleks suurepärane valik. Režissöör pole küll suutnud filmi õigel hetkel ära lõpetada: viimased kümmekond minutit võtavad liialt ebarealistliku ja jaburdava suuna, ent üldmuljet see liialt rikkuda ei suuda.

Küll aga on üllatav, kuidas Vincent Paronnaud niivõrd sirgjoonelise õudusfilmi juurde jõudis, sest põhiliselt on ta tuntud just animafilmi "Persepolis" kaasrežissööri ja -stsenaristina. "Jahitav" ei saa kindlasti samasuguseks kultusfilmiks, aga pettuma kindlasti ei pea.

"Jahutav" linastub alates 15. novembrist veebikinos ning 28. novembril kell 21.45 Solaris keskuse Apollo kinos.

"Higi" ("Sweat")
Režissöör: Magnus von Horn

Huvitav, et kuigi suunamudijad on muutunud niivõrd igapäevaseks teemaks, ei tehta neist just eriti palju filme. Head näited on küll Eugene Kotlyarenko lavastatud "Spree" Joe Keeryga peaosas ja Jason Lei Howdeni möllufilm "Guns Akimbo" Daniel Radcliffe'iga, kuid mõlemad režissöörid on tahtnud virtuaalmaailma pigem parodeerida. Poola režissöör Magnus von Horn võtab filmis "Higi" seevastu väga realistliku suuna.

Film jälgib ühe eduka fitness-treeneri igapäevaelu. Kui ühelt poolt kuuluvad sinna etteaimatavalt kümned ja kümned Instagrami postitused, võltsnaeratused ja lõputu edvistamine, siis teisalt on seal ka palju tumedam pool. Magdalena Kolesniku kehastatud peategelane mõistab ühel päeval, et ta on müünud oma minapildi sponsoritele ja avalikkusele. Kui ta soovib fännidele rääkida oma reaalsetest probleemidest, soovivad sponsorid ta maha jätta ning meedia võtab ta pihtide vahele.

Mõistagi keerab "Higi" paljud suunamudijate probleemid üle võlli, kuid see ei röövi filmilt tõsiseltvõetavust. Režissöör maalib valusa portree sellest, kuidas sotsiaalmeedia tõttu võivad inimesed kaotada oma reaalse mina. Järgi jääb üks reklaamnägu, kes võib küll saada kastideviisi tasuta toitu, riideid ja tehnoloogiavidinaid, kuid vajadust inimliku läheduse järele pole sinna mudelisse sisse arvestatud.

Kuigi Magnus von Horn jääb pisut hätta, et suunamudijate elu absurd filmi ära mahutada, suudab ta siiski heita valgust ühele ajakajalisele teemale, millest kuigivõrd ei räägita. "Higi" on hea õppefilm kõigile noortele, kelle suurimateks iidoliteks on juutuuberid või Instagrami-modellid: vaadake film koos vanematega ära ja mõelge korra uuesti, kas tahate ikka ise samamoodi elada.

"Higi" linastub alates 14. novembrist veebikinos ning 24. novembril kell 18.30 Coca-Cola Plazas.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: