"Anton"
Režissöör: Zaza Urušadze

On isegi pisut üllatav, et kuigi möödunud aastal ootamatult meie seast lahkunud Zaza Urušadze oli tänu "Mandariinide" eduloole justkui poole kohaga eestlane, pole tema viimaseks jäänud film "Anton" siinmail veel linastunud. Loodetavasti jõuab film lähiajal ka kinolevisse, igaks juhuks tasub aga kõigil huvilistel film juba PÖFF-il ära vaadata.

Mõnes mõttes võib öelda, et Urušadze on lavastanud alati üht ja sama filmi: teda huvitavad äärealadel elavad inimesed, kuid ta ei soovi näidata nende rasket ja trööstitut elu. Urušadze joonistab voolavate joontega väikeste inimeste elust muinajutulise, omal naivistlikul moel isegi poeetilise narratiivi. Nende inimestega on end lihtne samastada, sest Urušadze lugudes pole kunagi suuri kangelasi. Vägevad muutused sünnivad kõige tavalisemate inimeste tegudest.

"Anton" on visuaalne meistriteos, kus Ukraina trööstitu ning rasketest aegedest räsitud maastiku kõrval seisab peategelaste kodutalu, mis on justkui nunnu headusepalee, kuhu ei jõua ükski välismaailma mure. Seda emotsiooni süvendab veel loo jutustamine läbi laste silmade, kelle jaoks tõsised mured jäävadki pahatihti mõistmata.

Sõja ja reetmise kõrval, mis võib esmapilgul "Antonist" silma torgata, räägib film tegelikult ennekõike sõprusest ning sellest, kuidas side heade sõprade vahel ei kao ka pärast aastakümneid. Südamlik ja imekaunis film, mille loojutustus kipub lonkama, kuid juba puhtalt Urušadze mälestuseks tasub võimalus anda.

"Anton" linastub 21. novembril kell 21.00 virtuaalsaalis.

"Vee peal"
Režissöör: Peeter Simm

Oleme küll viimastel aastatel rääkinud oma filmides korduvalt n-ö tüüpilisi Eesti lugusid – alustades "Tõest ja õigusest" ja lõpetades kasvõi värske "O2-ga" –, kuid veidral kombel tundsin kõige tervamalt eestlase olemust just Peeter Simmi värske filmi "Vee peal" juures. Seda filmi on lihtne kritiseerida: no mis kuradi tagurlik mõtteviis see on, et naised on kõik litsid ja mehed on joodikud? Aga kes ütles, et lugusid peab jutustama realistlikult? Pigem kulub lisaglasuur ja mahlasus igati ära, et anda edasi laiemat essentsi, mis peitub nende kihtide all.

"Vee peal" räägib loo ühe noore poisi kasvamisest 1980. aastate alguse Peipsi järve äärses väikekülas. Nagu varem mainitud, siis tõepoolest: meestele meeldib viina visata ja kala püüdes aega surnuks lüüa, naised annavad üksteisele hoovi peal peksa ja mehkeldavad erinevate meestega. Olavi Ruitlase kirjutatud rikkalik stsenaarium paneb aga ekraanil toimuva käima. Muidugi, juba Ruitlase samanimeline raamat näitas, millise elurõõmuga suudab ta oma lapsepõlve meenutada, Peeter Simmi käe all hakkab see kõik aga veel eriti tugevalt särama.

Kui enamasti annab läbi laste jutustatav lugu hästi edasi nooruspõlve naivismi ja sinisilmsust, siis Simm on võtnud vastupidise suuna: ta on lavastanud peategelast kehastavat Rasmus Ermelit kui noort täiskasvanut, mistõttu võtavad ka külaelanikud teda kui võrdset. Ühelt poolt on see ühe noore poisi jaoks suur rõõm, aga teisalt maksab see ka kätte: koos vanavanematega elav Andres peab ise hakkama saama nii esimese armastuse kui ka lähedaste surmadega.

Kõige selle kõrval on aga "Vee peal" lihtsalt üks elujaatav komöödia, mis kulub siin pimedas novembris igati ära. Ja üks on kindel: Marko Matvere on selle filmi jaoks sündinud, ta teeb ilmselt ühe oma karjääri parima rolli.

"Vee peal" linastub 22. novembril kell 18.30 Coca-Cola Plazas, 23. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas ja 28. novembril kell 17.15 Tartus Athena keskuses.