"Peegelpildis" ("Spogulis")
Režissöör: Laila Pakalnina

Läti režissöör Laila Pakalnina on alati eiranud kõiki nii-öelda konventsionaalse kino mustreid: nii tema dokumentaalid kui ka mängufilmid murravad narratiivireegleid ja võivad oma ootamatute lahendustega ka paljudele närvidele käia. Pakalnina ei katkesta oma traditsiooni ka PÖFF-il esilinastuva selfie-filmiga "Peegelpildis", mistõttu võiksid seda vaatama minna vaid karastunud filmifännid.

Ma ei oska öelda, kas selfie-film on eksisteeriv definitsioon, kuid just nii on Pakalnina linateost "Peegelpildis" kõige lihtsam selgitada: kaamera ei jälgi kordagi toimuvat, vaid fookuses on alati üks inimene, kes suunab kaamera enda näkku. See on omamoodi paroodia Instagrami-ajastule, kus inimesed peegeldavad maailma alati läbi iseenda.

Omapärase ja kiirelt häirivaks muutuva vormimängu kaudu räägib Pakalnina vaatajatele lugu Lumivalgekesest. See pole aga mingi traditsiooniline tõlgendus sellest klassikalisest muinasjutust, vaid hoopis veider, 21. sajandisse tõstetud versioon, mille peategelaseks on üks fitness-treener, kes suudab teistest rohkem kosmonaudi-harjutust teha. Kas need kaks täiesti sürreaalset poolust sobivad omavahel kokku? Eks otsustage ise.

Pakalnina terav ühiskonnakriitika jääb pisut vormimängude varju, kuid vähemalt visuaalselt on "Peegelpildis" piisavalt eriline, et igav ei hakka. Kui lõputu selfie'tamine hakkab vahepeal närvidele käima, siis unustage see ja proovige leida hoopis neid kümneid ja kümneid Lumivalgekese pisidetaile ja vihjeid, mida režissöör on põnevalt filmi ära peitnud.

"Peegelpildis" linastub alates 22. novembrist virtuaalsaalis, 24. novembril kell 20.15 Tartus Elektriteatris ja 26. novembril kell 18.15 Coca-Cola Plazas.

"Barcelona vampiiritar" ("La vampira de Barcelona")
Režissöör: Lluis Danes

Tore on filmide puhul mõelda: kui oleksin ise režissöör, teeksin just sellise filmi. Hispaania lavastaja Lluis Danesi "Barcelona vampiiritar" on aga just üks neid linateoseid, kus on põimitud äge pildikeel, põnev žanrimikstuur ja hästi läbitunnetatud lugu, mis astub mitu sammu kaugemalt pelgalt krimimüsteeriumist. Ühelt poolt on tegu läbi ja lõhki festivalifilmiga, kuid teisalt võiks haarav ning võigas süžee töötada ka Eesti kinolevis.

Tõsielul põhinev "Barcelona vampiiritar" räägib loo sellest, kuidas ühel päeva hakkasid Barcelonas kaduma väikelapsed. Olukorras, kus korrumpeerunud politseinikud ei suutnud asjasse selgust tuua, võtsid ohjad oma kätte hoopis ajakirjanikud. Ootamatult selgus aga, et kadumiste taga on hoopis kohalik bordell, kus tegeletakse lastepilastamisega.

Loojutuste poolest meenutab "Barcelona vampiiritar" Mark Gatisse ja Steven Moffati "Sherlocki" ekraniseeringut, kus parim klassikalise õudus- ja krimikirjanduse traditsioon on ühendatud moodsate käsitlustega. Antud juhul on küll lugu jäänud ajastutruuks, kuid vormimängud on väga julged: suur osa filmist on mustvalge ning ainsa värvitoonina on kasutusel punane, mis toob paratamatult meelde Robert Rodriqueze "Sin City".

Režissöör ongi selgelt ühendanud kaks vastaspoolust: pealtnäha on "Barcelona vampiiritar" väga klassikaline, ehk isegi pisut tolmune Edgar Allan Poe laadis krimilugu, kuid sinna ajastusse on justkui võõrkehana pistetud probleemid, mis suhestuvad selgelt meie kaasaja ja praeguse reaalsusega. Kuigi reaalseid vampiire filmis ei näegi, siis sobinuks film igati ka "Öiste värinate" alaprogrammi, mõnel vaatajal võib ekraanil toimuv judinaid tekitada küll.

"Barcelona vampiiritar" linastub 23. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas.