Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: festivali lõppu nomaadid, düstoopne Lasnamäe ja Air Jordanid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Alljumalad" ("Undergods") Autor/allikas: Kaader filmist

Kahenädalane filmipidu ongi vaikselt lõpule jõudmas, kuid viimasele nädalavahetusele on jäetud veel mitmed filmipärlid, seega tasub sammud kinno seada. Kui aga kinno koroonaviiruse valguses minna ei taha, siis kolm filmi tänastest soovitustest on üleval ka PÖFF-i veebikinos.

"Shorta, võmm" ("Shorta")
Režissöörid: Frederik Louis Hviid ja Anders Olholm

Juba mõne minutiga saab selgeks, et Taani võmmipõnevik "Shorta" on justkui järjelugu või uusversioon möödunud aasta Prantsuse menufilmist "Les Miserables". Laias laastus on lugu sama: küsitava tööeetikaga politseinikud satuvad ülesannete käigus probleemsesse linnaossa, kus pisiprobleemide tõttu lahvatavad kiirelt rahutused. Kui Ladj Ly "Les Miserables" fookus oli laiem ning lugu näidati erinevatest vaatepunktidest, siis "Shota" keskendub põhiliselt kahele pealtnäha vastandlikule politseinikule: üht neist ei huvita reeglid ja ettekirjutused, teine püüab vaguralt kõiksugu probleeme vältida.

Kuigi "Shorta, võmm" võiks teemasid arvestades – ksenofoobia ja politseivägivald – linastuda ükskõik millises PÖFF-i programmis, siis kuulumine "Öiste värinate" kõrvalprogrammi annab väikese vihje: ennekõike on film plahvatusohtlik põnevik, kus pinge ei katke hetkekski. Režissöörid ongi lavastanud üht põnevuslugu, mille aluseks on lihtsalt 21. sajandi tõsieluline probleemistik, seega ei tasu sealt otsida liialt realistlike sündmuseid.

Vaatemängulisuse nimel on Hviid ja Olholm toppinud filmi tihedalt täis äpardusi ja ebatõenäolisi juhtumisi, mis iseloomustavad üht klassikalist põnevikku. Oma skaala poolest ei jää "Shorta" aga maha paljudest Hollywoodi konkurentidest: linnaosast, kus tegevus toimub, saab politseinike jaoks omamoodi vangla, kuhu neile ei tule appi isegi kolleegid. Seetõttu peavad nad olukorra vahendeid valimata lahendama.

Rõõmustav on PÖFF-i programmis näha sellist Euroopa kino, mis julgelt järgib kommertskino mudeleid, kuid räägib samal ajal praeguse aja olulistest probleemidest. Loodetavasti jõuab "Shorta, võmm" ka kinolevisse, võib üsna kindel olla, et filmile jaguks publikut.

"Shorta, võmm" linastub alates 16. novembrist virtuaalsaalis ja 29. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas.

"Alljumalad" ("Undergods")
Režissöör: Chino Moya

Milline näeks Lasnamäe välja pärast tuumakatastroofi? Hispaania režissöör Chino Moya pakub sellele küsimusele "Alljumalates" ühe võimaliku vastuse. Tema visioon on aga erakordselt painajalik: ilma eelneva teadmiseta ei saakski aru, et tegemist on legendaarse Tallinna linnaosaga, pigem meenutab see stseeni mõnest moodsast ulmevideomängust. Neil tühjadel tänavatel kondavad ringi igasuguse inimlikkuse kaotanud tegelased, kes on justkui "Mad Maxi" maailmast välja hüpanud.

Kuigi Moya visioon on väga rikkalik ning selgelt paistavad välja mõjutused ulmeklassikast ja koomiksitest, siis on see vaatemängulisus vaid üks aspekt "Alljumalatest". Enam ekraaniaega saavad aga täiesti tavalised inimesed – või siis tegelased, kes on vähemalt pealtnäha tavalised.

Täpsemalt huvitab režissööri inimeste ebamoraalne, egoistlik ja ehk isegi loomalik käitumine keerulistes situatsioonides. Sellest ka filmi pealkiri: Chino Moya eristab küll selgelt kaht dimensiooni (tavamaailm ja varemetes ulmemaailm), kuid tegelased on neis vastandlikes versioonides üllatavalt sarnased. Samuti süstib ta filmi korraliku doosi absurdi: mõnusa hullude esoteerikute pilana mõjub tumemaailmast pärit mehe ravimine ambient-muusika, umbluu-teksti ja päevituslambiga. Doom-meeleolu vaheldub seega absurdihuumoriga.

"Alljumalad" ei paku vastuseid ega soovigi sisuliinide otsi kokku tõmmata. Tegelased ilmuvad, toimetavad näiliselt juhuslike asjadega ning kaovad mõni hetk hiljem pildilt. Film koosnebki lühikestest kildudest või looalgetest, millest moodustub fragmenteeritud tervikelamus. Üks Eesti kaastootmisprojekt, mis vääriks kindlasti rohkem tähelepanu.

"Alljumalad" linastub 28. novembril kell 20.30 Solaris keskuse Apollo kinos ja alates 28. novembrist ka veebikinos.

"Üks mees ja tema tossud" ("One Man and His Shoes")
Režissöör: Yemi Bamiro

Pea igal aastal mahub PÖFF-i dokiprogrammi ka mõni tänava- või popkultuurile pühendatud linateos ning nii ka tänavu: režissöör Yemi Bamiro uurib filmis "Üks mees ja tema tossud", kuidas sündisid legendaarsed Nike Air Jordan jalatsid ning mil määral mõjutas see Michael Jordani karjääri. Huvitav kombel võib filmi vaadata ka õpikunäidet, kuidas juba mitukümmend aastat tagasi loodi influencer'eid. Praeguseks pole palju muutunud, lihtsalt kanalid, kus end müüa, on teised.

Kui film alustab lugu NBA-st ning sellest, et jalatsitootjad soovisid leida võimaluse, kuidas end läbi korvpallurite turundada, siis põhifookus läheb hoopis sellele, et Air Jordanitest sai mustanahalistele noortele omamoodi teetähis. Muidugi, "Üks mees ja tema tossud" kaldub tahes-tahtmata ka kategooriasse "ennast kiitmast me ei väsi", kuid huvitava ajastuportreena on film kiiduväärt ning avab läbi mitmete eri allikate, kuidas sai alguse tänaseni popkultuuri mõjutava Michael Jordani tähelend.

Viimasel kolmandikul teeb "Üks mees ja tema tossud" aga ootamatu kannapöörde. Kui seni räägiti Air Jordan jalatsitest positiivses valguses – toodi välja, kuivõrd on see aidanud kaasa mustanahalisi noori ning mõjutanud filmikunsti ja muusikat –, siis lõpus võetakse hoopis vastupidine suund. Tuuakse välja, kuidas mitu mustanahalist noort on Air Jordanite pärast tapetud ning Nike (ega ka Michael Jordan!) pole seda probleemi kordagi kommenteerinud.

Kas need vastandlikud teemakäsitlused sobivad kokku? Mitte eriti, kuid tasakaalustava jõuna võib mõista, miks see filmis välja toodi. Lõpuks annab "Üks mees ja tema tossud" lugu paigutada laiemasse konteksti: popkultuur on alati seotud tarbimise või isegi ületarbimisega, seega positiivsete aspektide kõrval kipub pahatihti olema ka vastaskülg. Eks otsustage pärast vaatamist ise, kas soovite Air Jordaneid kanda või mitte.

"Üks mees ja tema tossud" linastub alates 17. novembrist virtuaalsaalis ja 28. novembril kell 18.15 Solaris keskuse Apollo kinos.

"Undine"
Režissöör: Christian Petzold

Saksa praeguse aja ühel tipplavastajal Christian Petzoldil on huvitav käekiri: kahtlemata on ta suur ulmefänn, aga oma vormilt meenutavad tema filmid ikkagi kainet, kaalutletud, ehk isegi konservatiivset arthouse'i. Mõne kehvema režissööri puhul oleks see etteheide, kuid Petzold peidab oma maagia peenelt ridade vahele. Maailm, kus tema tegelased ringi liiguvad, on äravahetamiseni sarnane meie omaga, kuid filmi arenedes ning tegelastega tuttavaks saades mõistad, et kusagil on mingi nähtamatu dissonants, mis hoiab lugu käimas.

Pealtnäha on "Undine" üliklassikaline armastuslugu: Berliini muuseumi giid Undine (Paula Beer) on meeletult kirglik ega hoia oma tundeid ka meeste eest varjul. Pärast ootamatut lahkuminekut kohtub ta sukelduja Cristophiga (Franz Rogowski), kellega lööb armuleek kohe lõkkele. Nad veedavad koos nii päevad kui ööd, jalutavad mööda Berliini tänavaid ning käivad koos sukeldumas. Üks ilus ja nunnu kahe noore inimese armastuse lugu, võib isegi öelda, et veidi imal.

Mida aeg edasi, seda enam hakkad mõistma, et miski on Undine'i juures valesti. Tema tormilised armuafäärid käivitavad naises midagi ootamatut ja kummalist, mida Petzold vaatajale lõpuni lahti ei seletagi. Sarnaselt režissööri eelmise filmiga "Transiit" kohtuvad ka uues linateoses minevik ja tulevik: Undine on justkui karakter antiikkirjandusest, kes kõnnib idevalt areneva Berliini tänavatel. Või äkki küsib Christian Petzold hoopis seda, kui palju on armastus ja inimestevahelised suhted aastasadadega muutunud?

"Undine" ei anna end kergesti kätte, film kulgeb poeetiliselt ning režissöör murrab lineaarse narratiivi korduvalt puruks. Paljuski võib "Undine'i" pidada ka Curtis Harringtoni 1961. aasta õudusfilmi "Night Tide" moodsaks tõlgenduseks: kellele meeldis pea 60 aasta tagune versioon, võib igati Petzoldi versioonile võimaluse anda.

"Undine" linastub 28. novembril kell 15.00 Tartus Athena keskuses.

"Nomaadimaa" ("Nomadland")
Režissöör: Chloe Zhao

Tänavune filmiaasta on eriti tugevate filmide poolest ehk pisut vaesem, kuid see ei tähenda, et huvitavatest asjadest puudust oleks. Üks eriti väljapaistev film, mis jääb kõigist ennustustest ja festivaliülevaadetest silma, on aga Chloe Zhao "Nomaadimaa". Ilmselt polegi tänavu ühtki teist linateost, mida oleks saatnud nii ühtlane kiidulaul: peapreemia Veneetsia filmifestivalil, Toronto filmifestivalil publiku lemmiku auhind ja lisaks kümned ennustused, mis annaksid "Nomaadimaale" kohe parima filmi Oscari.

Selline kiidulaul võib tulla ka filmile kahjuks ning mõnes mõttes ongi see "Nomaadimaa" puhul juhtunud: režissöör Chloe Zhao filmist räägitakse nii suurte sõnadega, et ootused kerkivad taevasse, kuigi tegelikult on režissööri hinnatud linateos kammerlik ja küllaltki nõudlik. "Nomaadimaa" jälgib Frances McDormandi kehastatud peategelase nukrat ja keerulist elu: ta on kaotanud püsiva töökoha, kodu ning ka perekonna, mistõttu peab ta elama vagunis ning leppima juhutöödega. Kaamera käib kaasas küll McDormandiga, kuid kõnelema hakkavad hoopis nende inimeste südamlikud ja lihtsad lood, kellega ta oma rännakutel kokku puutub.

Kiirelt tekib sild Sean Penni "Into the Wildiga": mõlemad filmid räägivad omamoodi muinasjutulise loo inimestest, kes on loobunud elust ühiskonna normatiivide järgi ja rändavad nomaadidena kusagil Ameerika lagedatel väljadel. Kui "Into the Wildi" peategelane tegi selle otsuse ise, siis "Nomaadimaa" põhiline küsimus ongi: kas kasinatest tingimustes elavad nomaadid teevad seda vabatahtlikult või on nende olukord väljapääsmatu?

Chloe Zhao lavastab "Nomaadimaad" otsekui dokumentaalfilmi. McDormandi kõrval on filmis veel vaid mõned näitlejad, suures osas näeme ekraanil aga reaalseid nomaade, keda siis režissöör on vähemal-rohkemal määral suunanud ja lavastanud. Ka operaator käib otsivalt ringi, jääb mulje, justkui sünniks film orgaaniliselt ja improviseerides.

Kui suudate lasta lahti Oscari-kõmust ja vaadatagi "Nomaadimaad" kui üht kammerlikku ühiskondlikku draamat, mille eesotsas on üks meie aja tippnäitlejaid, siis poeb ekraanil toimuv kiirelt hinge. Rahutumate kinokülastajate jaoks võib Chloe Zhao värske linateos aga keeruliseks osutuda.

"Nomaadimaa" linastub 28. novembril kell 20.00 Tartus Athena keskuses.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: