Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: avanädalavahetuseks uusi Eesti filme ja kehaõudust
Jätkame ka sel aastal Pimedate Ööde filmifestivali igapäevase soovitusrubriigiga "PÖFFi-minutid", kus jagame näpunäiteid, mida festivali kavast vaadata tasuks. Festivali avapäevadel jõuavad vaatajate ette mitmed uued Eesti filmid, kuid leiab ka näiteks hulljulget Prantsuse horror'it.
"Kratt"
Režissöör: Rasmus Merivoo
Eesti võib-olla kõige kurikuulsama lühifilmi "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" režisöörist Rasmus Merivoost võib kõike oodata. Ja just seda kinnitab ka "Kratt", sest ilmselt pole kunagi varem laste- ja noortefilmide festivali Justfilm avafilmiks olnud midagi ebatsensuursest, ebaeetilist ja igatpidi ebanormaalset.
Kas ma ütleksin, et "Kratt" on hea film? Ilmselt mitte, aga Merivoo värske linateos ongi omamoodi punk-vastulause etableerunud autorikinole. Stsenaarium on kui mõistmatu rosolje, mis ühel hetkel meenutab nunnut lastefilmi, aga pöörab järgmisel hetkel ootamatult kuskile "Õigluse" laadse trash-põnevusfilmi poole. Ja siis purskab liitriteviisi kunstverd. Ja siis võtab peategelane end paljaks.
See kõik tuleb ja läheb nii kiiresti, et ei jõua tähele pannagi, kuid üks on kindel: "Kratt" ei jäta ühtki vaatajat külmaks. Võib-olla kõige nooremad lapsed võiks koju jätta, aga sellised teismelised, kus muidu lastefilmide peale nina kirtsutavad, peaksid Merivoo hulluse peale küll vaimustusest kilkama. Lisaks teeb Mari Lill filmis kahtlemata oma elu ühe parima rolli.
"Kratt" linastub 13. novembril kell 19.00 Coca-Cola Plazas ja 20. novembril kell 18.00 Solaris keskuse Apollo kinos.
"Keha võitlus"
Režissöör: Marian Võsumets
Meeldiva üllatusena on tänavu Pimedate Ööde filmifestivalile jõudnud oma debüütfilmiga ka ajakirjanik Marian Võsumets. Kui üldiselt on Eesti dokumentalistide ringkond hästi teada, siis Võsumets toob sinna värskust: täielikult Ühendkuningriikides filmitud dokumentaal uurib dieedikultuuri ja seda, kuidas inimesed tegelikult kehakuvandi tõttu kannatavad. Ükski filmi tegelastest ei ela küll Eestis, kuid probleemistikku annab hästi paigutada ka siinsesse konteksti.
Sarnaseid dokfilme, kus antakse sõna söömishäirete ja kaaluprobleemidega inimestele, on mõistagi varemgi tehtud ja tehakse ka edaspidi, kuid see aga ei vähenda kuidagi "Keha võitluse" väärtust. Võsumets on leidnud täpse tasakaalu provokatiivsuse ja kaine ajakirjandusliku vaatepunkti vahel. Vaataja saab ise otsustada, milline käitumine on õige, ekraanil esitletakse meile lihtsalt status quo'd.
Kui võrrelda "Keha võitlust" tänavu Docpointil linastunud "Rasvarindega", kus said sõna Põhjamaades elavad kaaluprobleemidega inimesed, siis Marian Võsumets on suutnud selgelt vältida liigset emotsionaalsust. Tõsi, dieedikultuuri pihta visatakse kriitikanooli, kuid objektiivsetel põhjustel, mitte vaatajat provotseerides ja eksitades.
Esimese täispika filmi kohta on režissöör suutnud hoida väga professionaalselt kõrvaltvaataja rolli ning lasknud kõneleda eri inimeste lugudel. Ajal, mil meedias ei räägita millestki peale koroonaviiruse, on selline sissevaade inimeste igapäevastesse probleemidesse kainestav ja igati vajalik.
"Keha võitlus" linastub 13. novembril kell 19.15 Solaris keskuse Apollo kinos, 24. novembril kell 16.45 kinos Artis ja 29. novembril Solaris keskuse Apollo kinos.
"Mephistopheles"
Režissöör: Manfred Vainokivi
Manfred Vainokivist on viimastel aastatel saanud omamoodi PÖFF-i stammkunde. Möödunud aastal jõudis publiku ette veidratest avantüüridest koosnev "Kirjanikuga voodis", värske linalugu "Mephistopheles" järgib suures osas sama mudelit. Vainokivi teeb sissevaate kultuuriteoreetiku ja õppejõu Linnar Priimäe ellu, kuid kas me näeme seal teda kui inimest? Kindlasti mitte, Priimägi teeb kõik selleks, et maalida endast müüt ja olla Eesti oma Mephistopheles.
Režissöör on kinnitanud, et Linnar Priimägi on võib-olla kõige parem inimene, kellest filmi teha. Seda on ka ekraanilt näha: ta on trikster, kes teab väga hästi, mida inimesed temast arvavad, kuid see annab Priimäele lihtsalt hoogu juurde. Ta käitub nagu tõbras, sõimab Manfred Vainokivi idioodiks ja võtab kohati ise lavastajarolli üle, kuid seda on raske südamesse võtta. "Mephistopheles" on komöödia, ühiskonnanormide ja poliitkorrektsuse paroodia.
Vainokivi on meie praeguste dokumentalistide seast ehk kõige olulisem, kuna ta tajub väga selgelt Eesti kultuurikonteksti. Mõistagi pole "Mephistophelesega" väljaspool siinset maakamarat midagi teha, aga mis sellest? Tunni aja jooksul plahvatab vaataja ees ühe Eesti kultuuri veidraima (anti)kangelase lugu, kuid see pole mingi portreefilm, kaugel sellest. Pigem on "Mephistopheles" tihe essents, milles on jaburdamist ja lollitamist rohkem kui tõsiselt öeldud lauseid, aga veidral kombel ütleb just see Linnar Priimäest rohkem kui üks "normaalne" dokumentaal seda teha suudaks.
Olge valmis solvuma, aga mõistlikum on seda mitte südamesse võtta!
"Mephistopheles" linastub 15. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas.
"Greta Thunbergi lugu" ("I Am Greta")
Režissöör: Nathan Grossmann
Kui ma ei teaks midagi Greta Thunbergist ja keegi üritaks selgeks teha, et päriselt on olemas 15-aastane tüdruk, kelle ühel päeval kutsub endale külla paavst ja keda järgmisel päeval sõimab Donald Trump, siis arvaksin, et see on puhas vale. Või siis muinasjutt, sest täpselt sellise, kohati isegi maagilise pildi maalib ka Nathan Grossmanni dokumentaalfilm. Thunbergi saadab alates esimesest koolistreigist Rootsi parlamendi ees üleelusuurune tähelepanu, mis pole tänaseni kuhugi kadunud. See võiks olla unenägu, aga ei, kõik vastab tõele: Greta Thunberg on tõesti samaaegselt üks maailma armastatumaid ja vihatumaid inimesi.
Kuidas said dokumentalistid juba esimestes protestide ajal Thunbergile ligi? Kas mõned olukorrad on taaslavastatud, et luua filmi terviknarratiiv? See kõik ei ole aga tingimata oluline, sest "Greta Thunbergi loo" suurimaks vooruseks ongi just lähedus, millesarnast ei suuda enamik dokumentalistid saavutada. Jääb mulje, justkui oleks operaator elanud praktiliselt perekonna külalistetoas, et jälgida absoluutselt kõike. Oluliste võtmemomentide kõrval on filmis palju ka isiklikke argisituatsoone, mis näitavad meile Thunbergi sisemisi kõhklusi ja hirme.
Kuigi "Greta Thunbergi lugu" kulgeb üsna lineaarselt ja üritab vältida hinnanguid, siis kõige olulisemast küsimusest on võimatu mööda vaadata: kas see on tegelikult normaalne, et maailma kliimakõneluste eesotsas on 15-aastane Aspergeri sündroomiga tüdruk? Sellele küsimusele pole õiget ega valet vastust, pigem on see märk sellest, kui jaburatel aegadel me elame. Klounid valitsevad maailma, noored tüdrukud üritavad kliimakatastroofi ära hoida. Uskumatu, aga tõsi.
Märgiline on ka filmi IMDb reiting: praegusel hetkel on ligi 2000 hääletajaga koondhindeks 3.2, kus pea 70 protsenti hääletajates on pannud ühe punkti. Arvatavasti on Thunbergi vihkajad jõud ühendanud ja võtnud vaevaks valehäältega pommitada. Seegi kirjeldab hästi, kui uskumatu fenomen on Greta Thunberg...
"Greta Thunbergi lugu" linastub 13. novembril kell 16.30 Coca-Cola Plazas, 14. novembril kell 11.00 virtuaalsaalis, 14. novembril kell 16.00 Tartus Athena keskuses ja 18. novembril kell 18.15 Solaris keskuse Apollo kinos.
"Teddy"
Režissöörid: Ludovic & Zoran Boukherma
Muidugi on alati tore PÖFF-il vaadata kõiksugu tõsiseid draamasid ja eksootilisi, ehk isegi antropoloogilisi filme, kuid vahel tahaks lihtsalt midagi täiesti sõgedat. Tore, et Helmut Jänes suutis keerulisele aastale vaatamata panna kokku väikese "Öiste värinate" programmi, mille hulgast Prantsuse body-horror noortefilm "Teddy" on just midagi sellist, mida ootasin.
Kas nalja saab? Muidugi. Kas verd lendab? Aga loomulikult. Kas kohati on ekraanil toimuv nii jäle, et tahaks silmad kinni suruda? Hell yeah. Lugu iseenesest on klassika: kaksikvennad Ludovic ja Zoran Boukherma toovad vaatajate ette töötluse klassikalisest libahundiloost. Peategelast, 19-aastast ekstsentrikku nimega Teddy hammustab tundmatu elukas ning ootamatult hakkavad tema kehas toimuma muudatused.
Kellele meeldib John Landise õuduskomöödia "An American Werewolf in London", siis te ei pea pettuma: "Teddy" on justkui Prantsuse uusversioon, mille tegelased on kõige karikatuursemad autsaiderid, keda on võimalik ette kujutada. Jaburusele vaatamata hoiab filmi käimas ikkagi lugu üleskasvamisest ja täiskasvanuks saamisest, mistõttu sobinuks linateos igati ka Justfilmi programmi.
"Teddy" linastub 14. novembril kell 21.30 Solaris keskuse Apollo kinos, 15. novembril kell 00.30 virtuaalkinos, 18. novembril kell 22.00 Solaris keskuse Apollo kinos ja 27. novembril kell 22.00 kinos Artis.