Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: nädalavahetuseks Türgi õudust ja paljast Peeter Sauterit ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Baskin" Autor/allikas: Kaader filmist

Pimedate Ööde filmifestival on ootamatult jõudnud juba poole peale, aga see ei tähenda, et head filmid hakkaksid otsa lõppema. Sel nädalavahetusel jagub kinodesse nii raju täisverelist õudust, paljast Peeter Sauterit kui ka Läti noorte üleskasvamist. Võta üks ja viska teist.

"Baskin"
Režissöör: Can Evrenol

Igal aastal on PÖFF-i ääretusse kavasse peidetud mitmeid õudusfilme, kuid tänavu peavad õudukafännid kohe eriti õnnelikud olema - "Öiste värinate" programmis jõuab kinolinale Türgi režissööri Can Evrenoli 2015. aasta linateos "Baskin", mis on täielik maiuspala. Kui pahatihti tähendab õudusfilm PÖFF-i võtmes natukene käredamat draamat, siis "Baskin" on ikka täiesti pöörane rännak ususektide, friikide ja hullumeelsuse maailma. Kui üritada mingit seost luua, siis on see justkui möödunud aastal ilmunud happetripi "Mandy" Türgi eelkäija.

Juba 2015. aastal valminud "Baskini" keskmes on kamp politseinikuid, kes saavad väljakutse ühte väikesesse külla, mille kohta liiguvad kõhedusttekitavad kuulujutud. Uurimise käigus satuvad nad ka ühte hiiglaslikku mahajäetud häärberisse, kus reaalsuse muutub minut-minuti järel üha hägusemaks ning visioonid segunevad reaalse terroriga. See ei ole aga mingi Hollywoodi õuduskino lapsemäng, vaid katkematu õudus. Ei-ei, pole mingeid kergemeelseid ehmatuskohti ja pehmendavat päikesepaistet, pimedus ei katke hetkekski ning deemonlikud elajad kummitavad peategelasi kuni viimaste sekunditeni.

"Baskin" Autor/allikas: Kaader filmist

Lugu filmis väga polegi, kui välja arvata segadusseajavate nägemuste kaudu lahti rulluv mineviku-oleviku-tuleviku vaheline õrn seos. See aga ei vähenda kuidagi "Baskini" mõjuvust, sest kogu filmimaailm on lihtsalt niivõrd efektne ja eripärane. Võib isegi aimata mõjutusi giallo'st – värvigamma on kohati nii üle võlli keeratud, et side reaalse maailmaga kaob sinakasroosasse udusse.

Õudusfilmifännid peaksid kahtlemata kinno ronima, kui film seni veel nägemata. Kelle aga tundub "Baskin" liiga karm andmine, siis tegelikult on PÖFFi põhivõistlusprogrammis ka režissöör Can Evrenoli uus linateos "Ilma suuta tüdruk", mis on mitu kraadi kergem postapokalüptiline pereulmekas.

"Baskin" linastub 22. novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas.

"Jelgava '94"
Režissöör: Janis Abele

On lausa piinlik, kui vähe me teame Läti kultuurist. Kes luges viimati Läti kirjandust? Või vaatas Läti filmi? Noh, Läti muusikat ehk kuuleme, kui mõni Brainstormi lugu kaubanduskeskuse kõlarites üürgab. Õnneks on aga praegu imeline võimalus – PÖFF-il jõuab vaatajate ette režissöör Janis Abele film "Jelgava '94", mis põhineb samanimelisel raamatul, mis on samuti eesti keelde tõlgitud. Kultuurisild missugune, selliseid duubelvõimalusi tekib harva!

Film iseenesest astub sama sammu nagu kodumaised noortedraamad "Mina olin siin" või "Klass", kus erinevalt Hollywoodi noortefilmitraditsioonist on vähem helgust ja ikka kamaluga doom'i. Keskkonnad on räämased, noored tahavad ainult pättuseid teha ja ega lõpuks asjad ka kõige paremini ei lõpe. Antud juhul avastab üks 1990. aastatel Jelgavas elav kutt, et Nirvana on lahe bänd. Ja siis tulevad riburadapidi veel kõik teised pahelised rock-bändid, mis viivad ta avastusretkele keset elumerd.

"Jelgava 94" Autor/allikas: Kaader filmist

Kõik eelnimetatu võiks anda alust ehk paremakski filmiks – muusikal pole "Jelgava '94-s" tegelikult eriti suurt rolli, samuti hajub lugu lõpuks täielikult ja suvaline kondamine muutub igavaks –, kuid huvitav ajastumärk on Janis Abele linalugu kindlasti. Need korterid, kus filmi peakangelased elavad, ning räämased kontserdisaalid, kus pidutsemas käiakse, on lihtsalt nii äratuntavalt vastikud, et tekitavad külmajudinaid. Sovetliku rõvearhitektuuri kullafond on ekraanil täies hiilguses ja just atmosfääri poolest tababki film täiesti kümnesse.

Samuti näitab "Jelgava '94", et Läti ja Eesti filmikunstid on üksteisele üsna lähedal ning lähenemisnurgad küllalt sarnased sellele, mida siinsetes uutes linalugudes näeme. Ehk võiks ka kodumaised levitajad rohkem Läti filme kinolinale tuua? Aitaks natukene ka iseend kõrvalt vaadata.

"Jelgava '94" linastub 23. novembril kell 16.45 Coca-Cola Plazas .

"Kirjanikuga voodis"
Režissöör: Manfred Vainokivi

Eesti dokumentalistides on Manfred Vainokivi olnud alati see n-ö must lammas, kes teeb asju omamoodi. Ta portreteerib Eesti kultuuriheeroseid nende ürgkeskkonnas, olgu see siis kas purjus peaga mõnes keldribaaris või siis alasti hoovis Jägermeistrit juues – just viimases situatsioonis näeme filmis "Kirjanikuga voodis" Peeter Sauterit. Veidi üle tunnine linateos ei ole tingimata narratiivne lugu, vaid koosneb kümnetest avantüüridest, mida Sauter ette võtab. Küll magab ta oma vanemate haual, küll ronib ta teist kultuurinimeste vooditesse, et elu üle aru pidada.

Vaatamata sellele, et tegelikult räägib Peeter Sauter filmist rasketest teemadest – lahkuminekutest, lähedaste surmadest, loomekriisist –, siis "Kirjanikuga voodis" on ikkagi pompoosne ood elule. Või kas see on üldse elu? Piir dokumentaali ja mängufilmi vahel on antud juhul väga hägune ning just niiviisi hakkabki see tervik kõige paremini tööle. Sest oskame me üldse öelda, kust läheb ühe kirjaniku elu ja loomingu piir? Kui trussikutes Sauter pikutab keelpillitrio ees, siis kas ta elab või mängib? Vastust teab ilmselt ainult tema ise, vaatajad ei peaks selliste küsimustega üldse vaeva nägema.

"Kirjanikuga voodis" Autor/allikas: Kaader filmist

Kui üldiselt võib Eesti dokkidele ette heita liigset reaalsuse peegeldamist, siis Vainokivi viskab selle õnneks juba esimeste kaadritega üle õla. "Kirjanikuga voodis" on kunst läbi dokumentaalfilmi formaadi – selle keskmes on Peeter Sauter ning tunni aja käigus tungib vaataja tegelt ka nendesse pimedatesse soppidesse tema hinges, kuhu muidu võib-olla ei pääsekski. See aga ei tähenda, et film peaks olema kuidagi kuiv ja žanrist lähtuvalt dokumenteeriv. Elu on palju pöörasem ja ootamatum kui esmapilgul paistab ning just seda peakski üks hea dokk suutma näidata. Vainokivi ja Sauter said sellega hästi hakkama.

Samas saan ma ka hästi aru neist, kes seda filmi silmaotsast ei kannata. "Kirjanikuga voodis" provotseerib pidevalt nii ebasündsate naljadega kui ka pideva alastusega. Väidetavalt lahkusid Leipzigi dokifestivalil mitmed inimesed saalist ja tegelikult ei imesta, kui see juhtuks ka Eestis. Aga kas pole mitte viha ja armastuse vahel vaid õhkõrn piir? Ilmselt on ka Manfred Vainokivi sellega igati rahul, kui mõnes vaatajas tekitavad need avantüürid hoopis tülgastust.

"Kirjanikuga voodis" linastub 23. novembril kell 16.30 Coca-Cola Plazas.

"Mõned koletised" ("Algunas Bestias")
Režissöör: Jorge Riquelme Serrano

Kui üldiselt jagan PÖFFi-minutites ikka soovitusi, siis "Mõned koletised" on pigem hoiatus – või siis vähemalt abimees, et õiged inimesed leiaksid selle seansi üles. Lugu iseenesest tundub (vähemalt sünopsise järgi!) olevat huvitav müsteerium. Perekond läheb ühele üksildasele ilma elektri, vee ja telefonilevita saarele, plaaniga rajada sinna hotell. Vaikne pereidüll loksub omasoodu, kuniks neid saarele toonud paadimees kaob ning nad jäävad ühiskonnast ära lõigatuna mitmeks päevaks teadmatusse.

Sellest tuleb ka filmi nimi. Kui kaovad ühiskonna piiravad reeglid, tulevad kõigist tegelastest välja koletised. See kõik võiks olla paeluv perekonna lagunemise ja samal ajal ka kokkukasvamise lugu, kuid kahjuks on režissöör Jorge Riquelme Serrano üritanud liialt kunsti teha. Kohati jääb isegi mulje, et stsenaarium lasti esimesel võttepäeval paberihundist läbi ja edasi mindi täiesti kaootiliselt, improviseerides suvalisi dialooge ja filmides lihtsalt "tähendusrikkaid" mereääres kõndimise kaadreid ja metsas tuiamist.

"Mõned koletised" Autor/allikas: Kaader filmist

Joomismänguks annab see aga head võimalused – joo siis, kui keegi ajab suvalist möla; joo siis, kui keegi käib mõtlikult ringi ja ei ütle midagi ja joo siis, kui pereliikmed hakkavad üksteist kummaliselt katsuma. See viimane on muidugi filmi kõige veidram ja kummastavam külg: olles näinud tänavu väga jäledaid filme, siis suutis "Mõned koletised" pakkuda kindlasti selle aasta kõige jäledusttekitava romantilise (?!?!?!) intsestistseeni. Need, kes selleks ajaks on kinos tukkuma jäänud, ärkavad selle peale kindlasti üles. Ja siis suiguvad nende õudusunenägude saatel taas põrgu-unne.

Kellele meeldivad vaatlevad draamad, kus toimub väga ja ruumi on omadele mõtistklustele, siis minge vaatama. Kui otsite tugevat ja meeldejäävat lugu, siis jätke parem vahele – ilusa Tšiili looduse ja ühe erakordselt jäleda vahekorra kõrval film suurt midagi ei paku.

"Mõned koletised" linastub 23. novembril kell 20.45 kinos Artis.

"Aadam" ("Adam")
Režissöör: Maryam Touzani

Segastel põhjustel, mida ei hakka siin täpsemalt välja tooma, jõuab õnneks laiema publiku ette ka PÖFFi tänavune avafilm, Maroko režissööri Maryma Touzani "Aadam". Kammerlik linalugu ei olnud ehk kõige sobilikum pidulikule avaüritusele, kuid väikese karakteridraamana on ta paeluv ja täpselt selline film, mida suur osa vaatajaid tuleb PÖFF-ile otsima. 90 minutiks avaneb aken võõrapärasesse maailma, kus samas elavad kaks naist, kelle mured ja rõõmud, soovid ja unistused on küllalt sarnased meie kõigiga.

"Aadam" ("Adam") Autor/allikas: Kaader filmist

Casablancas elava pagari ukse taha ilmub ühel päeval ootamtult naine, kes soovib leida tööd koduabilisena. Kui esialgu loobub pagar sellest pakkumisest, siis mõne tunni pärast läheb tal siiski süda härdaks ja kutsub naise tuppa. Argiprobleemidele vaatamata tekib naiste vahel tugev sõprus, sest tegelikult on nad sarnasemad, kui oleks esialgu osanud arvata. Nad mõlemad on meeste poolt üksi jäetud, mis on muutnud nad maailma suhtes ehk pisut skeptiliseks ja ettevaatlikuks, kuid samas ka ääretult elutargaks.

"Aadamas" ei ole suurt vaatemängu ega ka elumuutvat lugu, kuid see on – tugeva feministliku taustaga – sissevaade meie jaoks võõrapärasesse maailma. Oleks ehk isegi rohkem tahtnud näha Casablanca kõrvaltänavate siginat-saginat, kuid tegelikult ei näe seda ju ka filmi peaosalised. Nad veedavad pea kõik päevad toas, sest tuleb last kasvatada ja saiakesi küpsetada. Mis on sellises elus üldse rõõmud? Kuidas leida jõudu, et elus edasi minna? Kõigi nende küsimuste jaoks annab Maryam Touzani ruumi, et ka vaataja saaks omasoodi mõtiskleda.

Mõnusalt elujaatav draama neile, kes ei otsi kinost action'it ja möllu. Samas pole film siiski läbi ja lõhki tõsine – läbi kõrvaltegelaste on sinna põimitud ka rohkelt huumorit.

"Aadam" linastub 24. novembril kell 16:30 kinos Artis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: