"Head ajad" ("Happy Times")
Režissöör: Michael Mayer

Tundub, et luhtaläinud õhtusöögid on viimastel aastatel filmikunstis üha kuumem teema, sest Sally Potter lõi möödunud aastal laineid filmiga "Pidu" ("The Party"), mis on Mayeri värske linalooga tegelikult küllalt sarnane. Hulk erineva taustaga inimesi – kõrvuti istuvad nii intellektuaalid kui ka kõrge egoga superstaarid – saavad kokku, et ühise õhtusöögilaua taga tähistada antud juhul sabatit. Süüakse ja juuakse, aga see kõik ei saa kaua kesta. Asjad hakkavad kihva keerama, kuniks kõik lõppeb täieliku farsiga.

Kui "Pidu" mängis rohkem nugaterava dialoogi peale, siis "Head ajad" on köitev just tänu kultuurilisele konfliktile – vaevalt et enamik inimesed söandaksid mõelda, et vagurate juutide pidusööming võib keerata mõne hetkega selliseks verevalamiseks. Õnneks on meil aga pöörased filmirežissöörid nagu Michael Mayer, kellel ei ole mingeid tabusid. Ta paneb oma tegelased ikka nii uskumatult jaburatesse olukordadesse, mis samas ei mõju kordagi ebausutavalt. Küll topib keegi vetsupaberirulli potti, et tekiks ummistus. Küll pekstakse kellegi ajud pudruks. Sest miks mitte?

Intellektuaalsusega film vaatajat painama ei hakka. "Head ajad" on küll tugeva kultuurilise taustaga ning põneva peidetud vihjetega juutide traditsioonidele, kuid film on oma südames ikkagi üks verine absurdikomöödia. Seda kõike hoiab koos suurepärane näitlejate ansambel, kes suudavad kivinäoga saata kokku elu suurimaid lolluseid ja jaburusi. Mõnusalt pretensioonitu vaatamine, mis ei nõua vaatajalt midagi. Lihtsalt mine ja naudi.

"Head ajad" linastub 26. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas.

"FOMO" ("FoMo - Fear of Missing out")
Režissöör: Attila Hartung

Ungari lavastaja Attila Hartungi debüütfilm (!) on kindlasti üks tänavuse PÖFFi suurimaid üllatajaid. Lugu viskab vaataja ilma igasuguse hoiatuseta Ungari noorte peole. Juuakse ja tehakse narkot, aga mitte ainult – ka seksuaalvahekorda suhtuvad noored väga vabameelselt, mis lõpuks viib ka ühe purjus tüdruku ärakasutamiseni. Sotsiaalmeedia tõttu ei jää see aga saladuseks ning ühe kasvav skandaal mõjutab lõpuks ootamatult paljude inimeste elusid.

See traagiline lugu aga ei muuda "FOMO't" kuidagi kangeks ega masendavaks, pigem vastupidi – vaatajal on küll pidevalt ebamugav, sest ta peab käima kaasas nende noorte tüüpidega, kes pahateod korda saatsid, kuid neid noori end see suuremat ei morjenda. Kohati võib küll näha mingit süütunde alget, kuid kuttide omavaheline dialoog on muidugi täielik macho-lollus, mis samas on nii eluline ja realistlik, et muutub parimatel hetkedel isegi dokumentaalseks. Lisaväärtuse annab ka tugev visuaalne keel, kus on uskumatult hästi põimitud kokku professionaalsete võttetehnika ja iPhone'dega filmitud materjal.

Sedalaadi noortefilmidest on Eestis küll suur puudus – režissöör Attila Hartung on väga hästi mõistnud ühe tänapäeva noore mõttemaailma, kus omavahel seisavad kõrvuti nii madal enesehinnang kui ka kõikehõlmav anarhism. Tänu sellele võib "FOMO" panna uhkusega kõrvuti näiteks Larry Clarki ja Harmony Korine'i legendaarse "Kidsiga", mis näitas noorte eluolu nii valusa ehedusega, et lõi paljud vanemad pahviks. Ilmselt võib sama efekt olla ka värske Ungari filmi puhul – samal ajal on see ilmselt siiski ka lugu, millega suudavad enamik noored samastuda. Kui mitte isiklikult kogemusest, siis vähemalt tuttav või tuttava tuttav on ikka keegi, kellega on midagi sarnast juhtunud või kes on samasugune ebamoraalne värdjas.

Realistliku Euroopa noortefilmi parim näide, mis on ehk kraadivõrra kergem kui Tartuffil linastunud Hollandi šokifilm "Meie", kuid siiski sama tugeva sõnumiga.

"FOMO" linastub 26. novembril kell 18.15 Solarise Apollo kinos.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" ("Андрей Тарковский. Кино как молитва")
Režissöör: Andrey A. Tarkovsky

Film "Andrei Tarkovski. Film kui palve" on täpselt see, mida pealkirjas lubatakse. Vene tipplavastaja Andrei Tarkovski poeg on kogunud kokku parimad hetked oma isa loengutest, intervjuudest ning muudest avalikest esinemistest, pannud need lineaarsesse järjekorda – esimesest filmist kuni viimaseni – ja katnud selle kõik kaadritega filmidest nagu "Stalker", "Peegel" ja "Solaris". Lihtne vorm laseb aga särada just filmi kõige tugevamal elemendil: Andrei Tarkovski mõtetel.

Sellise suurmeistri mõtted on lihtsalt nii rikkalikud ja tähendusrikkad, et midagi muud polegi vaja. Muidugi, tegelikult on kõik need loengud ja intervjuud veebist ka niisama leitavad, aga kes see praegusel info ülekülluse ajastul jaksab kõike seda läbi töötada? Parem on ikka, kui pereliige on selle kõik läbi töötanud ja ilusti jooksma pannud. Tänu sellele saab läbilõike nii tema arengust filmitegijana, isiklikust elust kui ka lihtsalt kümneid filosoofilisi arutlusi elust ja surmast, religioonist ja usust, kunsti väärtusest ja filmi olemusest. Kuulad ja seest läheb soojaks. Pole mingit ballasti ja tühja möla, iga Tarkovski sõna on suurem kui elu.

Kõigi mõtetega ei suuda kaasa minna, sest poolteist tundi jälgida tihedalt kokkulõigatud filosoofili arutlusi muutub keeruliseks. Aga see pole kindlasti etteheide – mida kirevam on see spekter teemadest, mille kohta üks meie aja suurimaid filmitegijaid arutlem, seda suurem on ka võimalus, et mõni neist vaatajale kohale jõuab ja hinge poeb.

Kes ootab filmist "Andrei Tarkovski. Film kui palve" klassikalist dokumentaali, siis seda tegelikult ei saa. Tõepoolest, läbi Tarkovski enda sõnade avaneb konspektiivselt ka tema elukäik läbi aastakümnete, kuid põhiliselt on see siiski meditatiivne mõtterännak. Sarnaselt Andrei Tarkovski filmidega on ka antud juhul olulisem hoopis see, mis toimub vaataja südames, mitte tingimata see, mida ekraanil näha saab. Turgutav filmielamus.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" linastub 29. novembril kell 17.30 Coca-Cola Plazas ja 30. novembril kell 16.00 Coca-Cola Plazas.

"Wilcox"
Režissöör: Denis Cote

Kuidas teha filmi ilma ühegi sõnata – ja et sellest veel vähe poleks – ka ilma igasuguse heliribata? Hinnatud Kanada lavastaja Denis Cote ei näe selles mingit probleemi. Ta suudab oma tunniajase filmipoeemiga "Wilcox" tõestada, et kui kõik muud filmi väljendusvahendid lükata võimalikult intensiivseks, siis suudab üks lugu köita ka praktiliselt ilma igasuguse narratiivi ja konkreetse sisuta. Võib isegi öelda, et see on suurepärane ood filmikunstile, näitamaks, kuidas ka kõiki reegleid murdes on võimalik vaataja ekraani ette naelutada.

Ainsaks reaalseks infoks seoses filmiga on erinevate reaalsete inimeste lood, kes on otsustanud klassikalises mõttes ühiskonnast eemalduda ja elada looduse rüpes. Neid lugusid kuvatakse tekstidena nii enne kui pärast filmi – vahepeale jääva tunni jooksul näeme aga lihtsalt ühe tegelase rännakut. Tüüp nimega Wilcox, kelle kohta me midagi ei tea (võib aimata, et ta vist oli või on sõdur?), käib seljakotiga ringi, kohtub erinevate inimestega, ronib majadesse sisse, sööb kappidest leitavat toitu. Põhimõtteliselt elab seal, kus ette satub, sööb seda, mis kätte satub. See aga ei morjenda teda karvavõrtki, pigem on ta selle kõige üle väga õnnelik

Üheks looks, millega "Wilcoxi" raamistatakse, on ka Christopher McCandlessi traagiline elusaatus. Teatavasti on seda lugu aga jutustanud Sean Penn oma suurepärases filmis "Into the Wild", seega võib isegi öelda, et "Wilcox" on justkui see sama film, aga ilma eepilisuse, dialoogi ja muusikata. Filmi saadab küll vaikne ambientne kumin, kuid see täidabki pigem n-ö filmiliku vaikuse rolli.

Tänu rikkalikule pildikeelele – selle muudab eriliseks kummaline hägune, justkui sulav efekt, jättes mulje, et peategelane muutub oma rännaku käigus loodusega üheks – ja mõjuvale atmosfäärile töötab aga "Wilcox" sarnaselt varemmainitud Tarkovski filmiga. Tähtis ei ole mitte tingimata film ise, vaid olulisemad on hoopis need niidiotsad, mis tänu sellele omapärasele audiovisuaalsele eksperimendile vaataja peas kokku sõlmitakse.

PÖFF-il on kahjuks kõik "Wilcoxi" seansid juba mööda läinud, aga ehk on kunagi seda võimalik veel näha, kuigi tegemist on nii veidra filmiga, et vaevalt see kuskil ringi liikuma hakkab. Lähipäevadel kirjutan veel mitmed kokkuvõtted filmidest, mida tegelikult enam festivalil (kahjuks!) näha ei saa.