"Agulilinnukesed" ("Scheme Birds")
Režissöör: Ellen Fiske, Ellinor Hallin

Mis saab linnakesest Motherwell, kui ootamatult suletakse terasetehas, kus töötasid pea kõik seal elavad täiskasvanud? "Agulilinnud" maalib sellest väga rikkaliku ja värvikireva, kuid paiguti isegi utoopiana näiva pildi. Sulev Keedus näitas ka Narvat samalaadse nurga alt, kui jäädvustas filmis "Varesesaare venelased" nende õnnetute inimeste lood, kes jäid pärast Kreenholmi manufaktuuri sulgemist elu hammasrataste vahele. Tõsi, Keeduse lugu on veel palju troostitum ja lootusetum – režissöörid Fiske ja Hallin suudavad luua hoopis mikrokosmose, kus iga järgnev sündmus tundub lihtsalt nii ebareaalne ja uskumatu, et tabad end küsimast: on see tõesti võimalik?

Kuigi ühelt poolt on "Agulilinnukeste" lugu seotud tugevalt Briti sotsiaalrealismiga – võib vist isegi öelda, et lavastatuna võiks see olla järgmine Ken Loachi linateos –, siis samas pole raske neid probleeme ja karaktereid paigutada ka Eesti konteksti. Haldusreformi tõttu on ilmselt siingi mitmeid piirkondi, kus noortel ei ole oma eluga muud targemat teha kui pättideks hakata. Väikesed asulad, kus vaestes tingimustes elavad lapsed veedavad aega üksteisele kolki andes ja juba noorest peale täis juues. Tahaksin, et see tunduks mulle rohkem võõrapärane, aga kahjuks on see kõik ootamatult tuttavlik.

Pealtnäha on "Agulilinnukesed" kui üle vindi keeratud noortefilm, kus rasketes oludes kasvanud noored käituvad kui täielikud lurjused, ent see on ainult julm pealispind. Tegelikult on filmi peaosalised südamlikud, haavatavad ja tahavad oma eluga kuskile jõuda, lihtsalt kitsastesse raamidesse surutud rutiin ja sõpruskond ei lase oma päris mina välja näidata. Alles siis, kui üks poiss pekstakse vaeseomaks ning ta peab ülejäänud elu veetma ratastoolis, variseb see kanajalgadel elutsükkel kokku ja kõik peavad enda sisse vaatama.

Lõputiitrite ajal mõistad, kui tume kogu lugu tegelikult on, ent ei mõju oma keerulisele sisule vaatamata raskepäraselt. Lugu jookseb sujuvalt ja kummaline maailm, kus kogu tegevus toimub, toimib veidral kombel isegi lummavalt. "Agulilinnukesed" näitab elu, mis mõjub kui Hermann Hesse mõistujutt.

"Agulilinnukesed" linastub 18. novembril kell 16.45 kinos Sõprus ja 26. novembril kell 14.15 Coca-Cola Plazas.

"Sitapead. Teooria" ("Assholes: A Theory")
Režissöör: John Walker

Ilmselt on igaüks meist tundnud, et tahaks vihahoos kedagi sitapeaks kutsuda. See on inimlik ja mõistetav, kuid enne John Walkeri dokumentaali "Sitapead. Teooria" nägemist poleks osanud arvata, et seda annab vaadata ka akadeemilisest ja kohati isegi sügavalt filosoofilisest vaatepunktist. Seega pole see film mitte lihtsalt lollide ja nõmedate inimeste sõimamisest, vaid rohkem sellest, mis defineerib üht esmaklassilist sitapead. Ja et asja veel keerulisemaks muuta, selgub filmist seegi, mis vahe on n-ö väikesele jobul (little shit), sitapeal (asshole) ja munnil (prick).

Filmis saavad sõna nii samanimelise raamatu "Assholes: A Theory" autor Aaron James kui ka mitmed ajakirjanikud ja õppejõud, kes üritavad läbi eri valdkondade – näiteks finantssektor, poliitika, meelelahutus, aga konkreetsemalt ka muuhulgas Kanada ratsapolitsei (!) – mõista sitapeaks olemise põhjused ning tagamaid. Võiks arvata, et see on mingi naljadokumentaal ning kõige sellega üritatakse rohkem vaatajat naerutada, aga kaugel sellest. "Sitapead. Teooria" on hoopis väga tõsine ning näitab meie praegust poliitilist ja ühiskondlikku reaalsust läbi mõtlemapaneva ja hoiatava spektri.

Kogu filosoofilisele ja isegi ootamatult tõsisele taustale vaatamata pakub film ka hulga äratundmisrõõmu. "Sitapead. Teooria" toob aeg-ajalt kurbmagusa mõistmise, et meis kõigis on grammike sitapead. Õnneks aga päästavad teoreetikud meid kõige hullemaks – väidetavalt üks õige ja tõupuhas sitapea ei suuda päriselt mõista, milline vastik inimene ta on. Seega vaadake heaga: kui arvate, et olete sitapea, siis on teil veel lootust. Kui aga ekraanil toimuv ajab närvi ja tahaks kõiki kohe pimedatesse kohtadesse saata, siis on juba halvem seis...

"Sitapead. Teooria" linastub 18. novembril kell 20.45 Tartus Athena keskuses ja 24. novembril kell 18.45 Solarise Apollo kinos.