"Varjuhunt" ("Мысленный волк")
Režissöör: Valeriya Gay Germanika

Vene kinokunst on alati olnud kõige tugevam just tänu oma intellektuaalsele sügavusele ja see püüdlus – kas õnnestunud või ebaõnnestunud, jääb vaataja otsustada – paistab silma ka igast "Varjuhundi" kaadrist. Vaid napi 70 minutiga proovib režissöör ühte põimida nii visuaalse gootiõuduse, peenetundelise peredraama kui ka sügava allegoorse fooni. Sellise komplektina on film ka üsna unikaalne, sest nii tihedat ja ambitsioonikat tervikut pole ammu kohanud.

Kahjuks saab aga "Varjuhundi" kõige suuremaks komistuskiviks just liigne agarus. Filmi esimene pooltund on üsna sirgjooneline metsa-horror, kus tegelased kondavad kottpimedas tihnikus ja on lõpuks hirmust nii kanged, et ei suuda enam reaalsusel ja illusioonidel vahet teha. Väga professionaalselt tehtud, äge! Ühel hetkel see pool aga hajub ja ülejäänud film on igati realistlik – kui mõned nägemused välja arvata – sotsiaaldraama, kus egoistlikud peategelased heietavad luulelisi mõtisklusi elust, surmast ja vaesusest. Kuidas need kaks poolt kokku sobituvad? Ega hästi ei sobitugi.

Sisuliste probleemide ja lahkhelide kõrval on Gay Germanika siiski tabanud kümnesse atmosfääriga. Kuskile ürgtundrasse, jõletule tsivilisatsiooni äärealale paigutatud talu on nii kõhedusttekitav, et töötaks ka ilma igasuguse selgitava loota. See aga ei päästa kahjuks filmi sisulist poolt – stsenaarium oleks vajanud tugevat toimetamist, sest nii tugeva visuaali juurde ei mahu ära kõik need kümned teemad, mis režissööril mõttes olid.

Enamik ideed – vaesus, üksildus, igatsus, armastus, religioon – visatakse õhku, tekitatakse huvi, ja mõne minuti pärast need kaovad. Selline olukord jätab vaataja küllalt segadusse, sest ükski niidiots ei vii kuskile. Heade näitlejate ja tugeva filmimaailma kõrvale vajanuks ikkagi täpsema fookusega lugu, praegu jääb "Varjuhunt" kuskile imelikule hall-alale tarkovskiliku kunstikino ja kõheda slasher'i vahele.

"Varjuhunt" linastub 25. novembril kell 21.30 Solarise Apollo kinos.

"Gutterbee - rentslimesilased" ("Gutterbee")
Režissöör: Ulrich Thomsen

Kui mitmed PÖFFi võistlusprogrammidesse kuuluvad nn žanrifilmid on tegelikult lihtsalt õhkõrna veidruse- ja žanriglasuuriga kaetud draamad, siis Taani tippnäitleja Ulrich Thomseni teine lavastajatöö "Gutterbee - rentslimesilased" on parimas mõttes eepiline neo-vestern. Võinoh, kui võib üht hillbilly-janti nimetada vesterniks, sest filmi äärmuslikult ameerikalik maailm on tegelikult paroodia ja farss, selles ei ole grammigi tõsiseltvõetavust. Õnneks aga on just see ülemäärane jaburus filmi suurimaks vooruseks.

Ksenofoobsesse väikelinna nimega Gutterbee kolib saksa juurtega tüüp Edward Hofler, kes otsustab seal avada vorstirestorani. See aga tekitab kohalikes võimudes (loe: süvakristlikes ja rassistlikes jõmmides) ärevust, sest kuidas sa saad sellises tõsimeelselt ameerikalikus linnakeses pakkuda mingeid kahtlaseid saksa vorstikesi nagu Bavaria White? See ei lähe ikka kuidagi, mistõttu hakkavad nad vahendeid valimata Hoflerit linnast välja sööma. "Trainspottingust" tuntud Ewen Bremneri kehastatud peakangelane hakkab aga vastu võitlema ja teeb kõik endast oleneva, et kohalikele imelikku Saksa rahvatantsu ja vorstikesi pakkuda.

Muidugi, tegelikult on see veiderdamine ja kümnete nilbete vorstinaljade kokteil üks raju löök munadesse praegusele maailmale, kus ka meie suurimaid juhte on raske tõsiselt võtta. Kohati kaotab film fookuse ja jääb oma naljadesse liialt kinni, kuid parematel hetkedel taanlased võtnud õppust "Kolmest reklaamtahvlist linna servas" ja teinud sellest inspireerituna igati lõbusa ja tugeva alltekstiga vesterni, millesarnast viimasest ajast ei mäletagi.

Kellel isu pisut lollaka meelelahutuse järgi, mis samas suudab tabada ka ühiskonna valupunkte, siis võib võimaluse anda küll. Vorstinaljadest on pärast seda "Gutterbee" vaatamist küll pikaks ajaks kõht täis.

"Gutterbee - rentslimesilased" linastub 25. novembril kell 18.00 Tartus Athena keskuses ja 1. detsembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos.