"Öös on inimesi" ("Saul at Night")
Režissöör: Cory Santilli

Žanrifilmide suure fännina on rõõmustav näha, et PÖFF-i võistlusprogrammidesse ei jõua enam mitte ainult õudus- või ulmefilmi sugemetega linateosed, vaid ka läbi ja lõhki žanriteosed. Hea näide sellest on USA režissööri Cory Santilli "Öös on inimesi", mis räägib düstoopiast, kus kõik inimesed lähevad magama ja ärkavad samal ajal. See tundub väike muudatus ja esmapilgul ehk mitte eriti filmilik, kuid loo lükkab käima hoopis peakangelane Saul, kes magab siis, kui teised on ärkvel, ja kondab öösiti ihuüksi ringi. Kuidas saab inimene hakkab sellega, kui tal ei ole kellegagi suhelda? Kas elu üksinduses on üldse võimalik?

Muidugi, selleski idees pole midagi uuenduslikku – meenutame kasvõi Francis Lawrenci postapokalüptilist "I Am Legendit" –, kuid Santilli ei loo mingit ulmelist maailma ega ürita võluda eriefektidega. "Öös on inimesi" maailm on täpselt selline, nagu me harjunud oleme. See on realistlik tulevik, kus lihtsalt mingitel salapärastel (ja tegelikult ka selgusetuks jäävatel) põhjustel inimesed peavad magama samal ajal. See murdmatu tsükkel, mille üle inimestel kontrolli pole, loobki aga filmis pinge, mis aitab varjata ka pisut puudulikku süžeed.

Kuigi loojutustuse mõttes pole "Öös on inimesi" kõige huvitavam ning vaataja peab pingutama, et end filmi küljes hoida, siis on režissöör Cory Santilli saanud siiski hästi hakkama endale seatud jabura ülesandega: kuidas muuta tavalised argikeskkonnad, kui seal on ainult üks inimene? Tänu sellele ei meenuta film mitte niivõrd ulmekat, kui rohkem üht hästi mõtlikku indie-draamat, mis tegeleb lihtsalt läbi düstoopia sügavamate eksistentsiaalsete küsimustega.

Kui Santilli oleks saanud kõvasti rohkem raha ning keegi profim oleks stsenaariumile mahla juurde kirjutanud, võinuks sellest saade ühe tõeliselt magusa ulmepärli, mis asetuks hästi kuskile "Ex Machina" või "Arrivali" tasemele. Praegu on ta lihtsalt kinnituseks, et kuidas PÖFF- võistlusprogrammid aasta-aastalt arenevad.

"Öös on inimesi" linastub 27. novembril kell 20.15 Tartus Elektriteatris ja 29. novembril kell 22.00 kinos Artis.

"Finky"
Režissöör: Dathai Keane

Ärge laske end "Finky" puhul petta PÖFF-i kataloogi ja veebilehele kirjutatud sünopsisest. Jah, põhimõtteliselt ei öelda seal mitte midagi valesti ja kõik see, mis kirjas, jõuab ka kinolinale, kuid need kirjeldused ei ava filmi kohta mitte midagi olulist. Lisaks on žanrimääratlused – draama, fantaasiafilm, põnevik – täiesti mittemidagiütlevad, eriti arvestades, et "Finky" näeb iga hetk vaeva, et ületada kõik liigitused ja olla nii kastist väljas happetripp, kui vähegi võimalik.

Kui üritada tõmmata mingeid üldistusi või sarnasusi, siis on "Finky" kui pisut tõsisem versioon Terry Gilliami legendaarsest narkohullusest "Fear and Loathing in Las Vegas". Siingi on kõik inimesed pidevalt narkouimas või siis lihtsalt peast lolliks läinud, sest reaalsuse ja unenägude vahel piiri polegi. Kogu aeg toimuvad mingid ebanormaalsed sündmused, mis võiks esmapilgul omada mingit sisulist tähendust, aga tegelikult ei oma ka. See on lihtsalt hull road movie läbi elu, kiirkursus selleks, et eluküünal võimalikult ruttu läbi põletada.

Sarnaselt mitme teisegi PÖFF-i võistlusprogrammi kuuluva filmiga on "Finky" puhul väga tugev vastuolu. Režissöör Dathai Keane valdab suurepäraselt filmikeelt – tema pildikeel, huvitavad värvidemängud ja keskkonnad on köitvad ja püüavad tähelepanu. Selle kõrval on aga tugevalt tahaplaanile jäänud stsenaarium. Lugu ei ole mitte ainult puudulik, vaid puudub täielikult. Me ei tunne mitte mingit sümpaatiat Finky vastu, isegi pärast seda, kui ta autoõnnetuse tõttu ratastoolisse jääb. See on lihtsalt imekaunis narkotripp, mida on kohati lõbus vaadata, kuid ilma erilise stsenaariumita on raske filmiga sügavamat sidet leida.

Kellele "Fear and Loathing in Las Vegas" samas meeldis, võiks igati võimaluse anda. "Finky-s" ei näe ehk nii ebardlikke tegelasi, kuid omajagu friike on selagi.

"Finky" linastub 27. novembril 20.30 kinos Sõprus ja 28. novembril kell 19.45 Solarise Apollo kinos.

"Ringid" ("Rounds")
Režissöör: Stephan Komandarev

Bulgaaria lavastaja Stephan Komandarev alustas 2017. aastal omalaadse filmisarjaga – avalugu "Directions" näitas mitme Bulgaaria taksojuhi kulgemist läbi ühe öö. Tõsi, see võis tunduda kui uusversioon Jim Jarmuschi legendaarsest filmist "Night on Earth", kuid tegelikult ei rääkinud film niivõrd neist taksojuhtidest. Komandarev keskendus hoopis Bulgaariale laiemalt ja näitas, millised mutrid sealses ühiskonnat täpsemalt logisevad. See huvitav nišš kindlustas huvi ka tema järgmise filmide vastu.

Võib öelda, et "Rounds" on praktiliselt sama film. Taas tuhisevad inimesed autodega mööda öiseid tänavaid ringi, kuid nüüd on taksojuhtide asemel politseinikuid. Kas see muudab väga palju? Tegelikult mitte. See aga ei tähenda, et tegu oleks kuidagi halva filmiga – Stephan Komandarev on väga hea loojutustaja, mistõttu suudab ta ikka ja jälle leida mingeid veidraid argiseid situatsioone, kuhu oma tegelased visata ja vaataja seeläbi ootamatusega pahviks lüüa.

"Rounds" ei ole kindlasti maailmamuutev filmielamus, kuid äge pildikeel, mõnusalt lendlev kaamera ja värvikad karakterid tagavad selle, et igav ei hakka kindlasti. Ootan juba huviga, kuhu Komandarev selle sarjaga edasi liigu. Samuti võiks see olla kinnituseks, et ka Eesti filmitegijad võiks samamoodi meie linnakeskkonda ära kasutada – isegi Ewen Bremner mäletas "Tallinna pimeduses", miks me ei näe rohkem ägedaid filme, mis keskenduvad Tallinnale?

"Kuldsed kahekümnendad" ("Golden Twenties")
Režissöör: Sophie Kluge

Kui peaks tooma välja ühe riigi, kust on tänavusele PÖFF-ile kõige tugevam filmivalik koondatud, siis on see kahtlemata Saksamaa. Sealt on tulnud nii tugevaid draamasid ("System Crasher") kui ka täiesti väärakat žanrikino ("The Golden Glove"), režissöör Sophie Kluge "Kuldsed kahekümnendad" kaldub kindlasti selle esimese variandi poole. Laias laastus on see muidugi hästi klassikaline noortefilm – tüdruk, kes kolib pärast ülikooli tagasi oma ema juurde, peab sisenema täiskasvanute maailma, kuid ei leia seal oma kohta. Kuidas leida enda koht selles halastamatus maailmas?

Režissöör Sophie Kluge on valinud aga noortefilmi jaoks üsna ootamatu lähenemise. Ei ole mingit suurt möllu ega eneseotsinguid, peategelane Ava on väga rahumeelne ja isegi liialt kalkuleeriv tüdruk. Ta elab sissepoole ning üritab stiihilises maailmas omalaadse zen-suhtumisega probleemidele lahendusi leida. Ikka ja jälle põrkab ta aga takistuste otsa, millega ta pealtnäha hästi hakkama saab – tegelikult oskab ta aga lihtsalt suurepäraselt varjata enda hingevalu ja probleeme, mis kõige kaitsetumal hetkel välja tulevad.

"Kuldsed kahekümnendad" püsib koos tänu suurepärasele peaosatäitjale Henriette Corfuriusele. Ta mängib suureks ka kõige väiksemad emotsioonid ja paneb koheselt endale kaasa elama. Ta on inimene nagu me kõik, mitte suur filmikangelane – nii inimlikke tegelasi näeb filmides harva ja juba puhtalt selle rollisoorituse pärast tasub film ette võtta. Sisuliselt seal palju ei toimu, aga kas meie eludes toimuvad mõne nädalaga suured muutused? Sophie Kluge näitab, et ka kõige väiksemad probleemid võivad inimesest seest sööma hakata ning tema enesehinnangu täielikult purustada. Tõeliselt sümpaatne ja ilus debüütfilm.

"Paeluss" ("Tapeworm")
Režissöörid: Milos Mitrovic, Fabian Velasco

Paar aastat tagasi alustanud filmieksperimentidele keskenduv alaprogramm Põhjusega Mässajad on teinud läbi väga tugeva arengu – kui esialgu olid seal tundmatute autorite kohati talumatult veidrad katsetused, siis nüüd on see programm ikkagi päris filmidele. Ainus asi on see, et need filmid suhtuvad vabamalt klassikalistesse filmireeglitesse. Narratiiv võib hajuda, tegelased panevad vahel segast ja visuaaliga mängitakse, kuid seejuures on seal siiski terviklikud filmid.

Hea näide ongi Kanada režissööride Milos Mitrovici ja Fabian Velasco "Paeluss", mis põimib kokku nelja-viie tegelase igapäevaelud. Aga midagi on valesti. Raske on sõrme peale panna, mis täpselt, aga need inimesed on oma rutiinis täielikult lõksus. Küll näeme koomikut, kelle naljade peale ei naera mitte keegi. Küll naist, kellel on oma mehest täiesti poogen. Küll nukrameelset nohikut, kellel pole ühtki sõpra. Nende inimeste elude mõttetuse üle on lihtne irvitada, aga samas on kuklas mingi teadmine: kas minu elu pole mitte sama mõttetu?

Sellist filmi oleks muidugi väga lihtne ka ära rikkuda. Vaheldumisi räägitavad lood võiksid hajuda ja muutuda täiesti tühjadeks, kuid "Paelussi" peakangelased on lihtsalt nii ebanormaalselt tavalised, et köidavad juba läbi selle. Neile on lihtne kaasa elada, eriti just tänu sellele, et Mitrovic ja Velasco on kirjutanud ka mahlaka dialoogi. Tänu heale tekstile tekib võrdlusmoment ka Kevin Smithi legendaarse "Clerksiga", kus ju tegelikult ei toimunud mitte midagi. Lihtsalt kaks jorssi ajasid juttu. Vahepeal juhtus midagi jaburat, aga tegelikult nad lihtsalt lobisesid ja tõestasid iga mõne minuti tagant, millised jobud nad on. Aga oli huvitav vaadata – sama kehtib "Paelussi" kohta.