Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: traagiline realism või realistlik traagika? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Disko" ("Disco")

Pealkirjas esitatud küsimus on just see vastuolu, mis mind dokumentaafilme vaadates tihti närima jääb: kas režissöör on tabanud oma subjekti traagikat täiesti ausalt või on filmilikkuse tagamiseks reaalsust niiviisi väänatud, et ekraanil toimuv mõjuks traagiliselt? Õnneks näitab Karlovy Vary filmifestivalil parima dokumentaali preemia pälvinud "Surematu" just seda esimest poolt, sest nii ebainimlikku mikrokosmost oleks raske ise lavastada. Eriti arvestades, et kõik, mis seal toimub, ongi üks suur, läbi elu kestev lavastus.

"Surematu" ("Immortal")
Režissöör: Ksenia Okhapkina

Dokumentaalfilmide põhiline eesmärk on minu silmis vaatajat provotseerida. Milleks näidata elu ilusat ja harjumuspärast kulgu, kui saab rännata ka maailma, mis on küll päriselt olemas, aga mõjub (vähemalt enamike jaoks) ootamatult? Kõige tugevamad ongi just need lood, mis suudavad panna vaataja küsima: kas see on reaalsus või on mind lihtsalt ninapidi veetud? Ksenia Okhapkina saab sellega hakkama, kuigi tema filmimaailm peaks eestlastele justkui tuttav olema – pimedusetekki mattunud külmakõrb, kus tuleb elada täiesti ebainimlikes tingimustes.

"Surematu" maailmas on aga veel varjatud raskused, mille kõrval tundub halastamatu loodus kui tühi-tähi. Film avab elu Gulagi vangilaagrites, kus inimesed eksisteerivad – eluks on seda palju nimetada – justkui unenäos. Õigem oleks isegi öelda luupainajas, sest midagi ilusat ja lootustandvat seal pole. Propagandamasin töötab nii halastamatute pööretega, et nooremal põlvkonnal puudub igasugune arusaam sellest, kuidas võiks tegelikult üks varateismeline elada. Nende jaoks tähendab see aga automaatide kokkupanemist, pidevat sõimu ja alandamist õpetajate poolt ning marssimist, marssimist, marssimist. Tüdrukud see-eest peavad balletti tantsima – see on kõik, mida neilt oodatakse.

"Surematu" Autor/allikas: Kaader filmist

Okhapkina ei ürita oma filmiga leida vastuseid, pigem tekitab tema ilma kommentaarideta poeetiline pildirida küsimusi juurde. Seeläbi saab aga "Surematu" väga tugeva üldistusvõime – jälgitakse küll Gulagi vangilaagrites toimuvat ajakapslit, kuid pole keeruline seal tabada ka meie enda poliitilist reaalsust. Kui näiteks Eestis saame veel rääkida liberaalsetest või konservatiivsetest maailmavaadetest, siis "Surematu" näitab maailma, kus see ei ole isegi küsimus. Seal on üks ainuõige arvamus ja arusaam asjadest, kuidagi teistmoodi ei olegi võimalik mõelda.

Kõige jubedam on "Surematu" juures aga see, et mingit lootust ei paista kuskilt. Suured tehased tossavad. Lumi ei näita sulamise märke. Poisikesed mängivad ikka sõda edasi. Vaatajal jääb üle vaid uskuda, et kunagi jõuab meie aeg ka sinna kaugele pimeduse kuningriiki kohale.

"Surematu" linastub 28. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas.

"Onnike" ("The Lodge")
Režissöörid: Severin Fiala, Veronika Franz

Kroonilistele õudusfilmifännidele võin kinnitada – "Onnike" on tänavuse PÖFF-i ainus läbi ja lõhki õudusfilm, kus ei ole mingit žanride segamist või lihtsalt mõnd hirmutavat tegelast ja ehmatuskohta. See on korralikult läbikasvanud õõvafilm, mis pakub kõhedust läbi psühhopaatlike tegelaste ja vastikusttekitava onnikese (eelistaksin muidugi öelda hurtsik, kõlab veel jäledamalt!). Siin on austusavaldusi klassikutele – pole vist raske näha sarnasust Stanley Kubricku "Hiilgusega", mis toimus keset süvatalve mahajäetud hotellis – ning tõeliselt mahlakas sisupööre, mis tõmbab filmi finaalis eriti ootamatult vaiba jalgealt ära. Mida veel ühelt healt õudusfilmilt tahta?

Aga veidi sisust. Lahutatud isa läheb koos oma kahe lapsega üksildasse maamajja jõule veetma, kuid võtab kaasa ka enda uue naise. Lapsed muidugi teevad taustatööd ja avastavad, et isa uus naine oli nooremana eriti äärmusliku ususekti liige, kus mitukümmend inimest tegid enesetapu ning tema jäi ainsana ellu. Kes meist ei sooviks veeta jõule koos äärmuslik-religioosse psühhopaadiga? Lapsed kapselduvad endasse, kuid asi läheb veel vastikumaks – isa peab mitmeks päevaks lahkuma ning nüüd jääb trio sinna maailma äärele ihuüksi.

"Onnike" ("The Lodge") 

"Onnik" läheb ühte ritta koos Jordan Peele'i "Kao ära", Ari Asteri "Jaanipäeva" ja Bong Joon-ho "Parasiidiga", mis kõnnivad õhkõrnal piiril meelelahutuse ja sügavama kunstikino vahel. Ka Severin Fiala ja Veronika Franz tabavad selle tasakaaluga kümnesse. Tänu suurepäraselt valitud võttekohale kusagil pärapõrgus ja Riley Keughi imetäpsele näitlejatööle püsib läbi kogu filmi hirmutav atmosfääri. See aga annab režissööridele võimaluse pista sinna vahele abstraktseid unenägusid ja mängida ka narratiiviga – see pole aga probleem, sest raamlugu ise on lihtne ning emotsioonid, mille peale "Onnike" mängib, väga universaalsed.

Kui avalõigus rõhutasin, et film peaks pakkuma hea kõhutäie õudusfilmifännidele, siis samas on "Onnike" oma teemadelt piisavalt köitev ka neile, kes ootavad filmidest sügavamaid probleemikäsitlusi. Film ei jookse selle koha pealt kuidagi lati alt läbi, vaid suudab läbi hirmu näidata, milleks on ka kõige süütumad inimesed võimelised.

"Onnike" linastub 28. novembril kell 21.00 Tartus Athena keskuses.

"Ema"
Režissöör: Pablo Larraín

Tšiili tipprežissöör Pablo Larrain teeb värske filmiga stiilse kannapöörde tagasi autorikino suunas. Kes lähevad vaatama filmi "Ema", lootes saada sealt midagi sarnast 2017. aastal ilmunud biograafilise linalooga "Jackie", jäävad ikka väga pika ninaga. Seda oli ka seansil näha, kuna mitmed inimesed lahkusid visuaalsete seksistseenide peale kribinal-krabinal kinost. Kui enne seda nad ilmselt veel ootasid, et äkki keerab hüpnootiline tantsuhullus millegi normaalsema suunas, siis see andis arvatavasti lõpliku kinnituse.

Tegelikult nõuab "Ema" – mis ei tähista mitte eestikeelset sõna, vaid peategelase nime – sisseelamist ka kogenud kinokülastajalt. Larrain lükkab tegevuse kohe hoogsalt käima, kuid selgitused, mis täpsemalt toimub, rullitakse lahti alles esimese pooltunni jooksul. Sellele vaatamata kisub film juba esimestest momentidest kaasa – seda tänu tänu produtsent Nicholas Jaari muusikale ning lausa uskumatult paindlikule kaameratööle. Nakkav elektroonika, pikad tantsustseenid ja imeilus pildikeel aitavad segasel sündmustikul mõjuda maagilisena. Võib isegi öelda, et "Ema" on hea näide moodsast maagilisest realismist.

"Ema" 

Film räägib ühe suhte purunemisest ning kokkukasvamisest, kelle vahele jääb adopteeritud patsaan nimega Polo, kellest vanemad pahategude tõttu loobusid. Kuigi ma ei tahaks rohkemat reeta, siis võin öelda, et käima läheb üks täielik suhete sasipundar – seda sama lugu võiks küll rääkida ülitraagiliselt, kuid Larrain keerab sellest graatsiliselt kokku täieliku farsi. Tänu sellele muutub valu hoopis naeruks ning oma veidral moel võib isegi öelda, et "Ema" on paroodia kärgperedele...

Kellele meeldis Saksa noortefilm "Süsteemi error", siis võib ka "Emale" võimaluse anda – antud juhul on samasugune kontrollimatu karakter lihtsalt pisut vanem ning üritab täiesti irratsionaalse (kuid läbimõeldud!) käitumise kaudu oma elu paika seada. Pehmem – aga siiski piisavalt pöörane – versioon Gaspar Noe "Ekstaasist".

"Disko" ("Disco")
Režissöör: Jorunn Myklebust Syversen

Pisut eluvõõram inimene võiks arvata, et "Disko" on ulmefilm. Päris tõsiselt – Norra režissööri Jorunn Myklebust Syverseni linateos ühest äärmuslikult religioossest perekonnast on samaaegselt nii jabur ja valusalt eluline, et vaataja läheb lihtsalt närvi. Tundsin end "Diskot" vaadates üsna samamoodi nagu festivali algul nähtud Kanada "Hädavale" puhul – mida film edasi läks, seda rohkem oleksin tahtnud ise sinna vahele sekkuda, karjuda, et lõpeta see lollus ja tulge maa peale tagasi. Kahjuks (või õnneks?) mul seda võimalus aga pole ning ainus võimalus on poolteist tundi seda piina taluda.

"Disko" ("Disco") 

Aga see on rikastav piin, kui midagi sellist saab olemas olla. Peaosatäitja Josefine Frida Petterson teeb hingematva rolli, mängides noort ja talendikat diskotantsijat (pigem on see küll pöörane trance'i järgi kargamine, aga okei), kes hakkab oma usus kahtlema. Mida ja miks ma usun? Kuhu see usk mind viib? Samal ajal üritab tema usupimeduses elav perekond aga need küsimused vaigistada: kahtlused ongi tee jumala juurde, jumalat ei saagi teaduslikult seletada ja nii edasi. Kui ülejäänud koguduse saab selle jutuga ära hämada, siis peategelane Mirjam jääb ikka kahtlema.

Mirjami kannatusi ja siseheitlusi on piinarikas vaadata, sest tegelikult ei ole mitte kedagi, kes teda mõistaks. Kogu tutvusringkond on täis kristlasi, kellega on usust – või täpsemalt usu puudumisest – võimatu ausalt rääkida. Sarnast probleemi olen näinud ka enda tuttavate seas, sest tean isiklikult isegi mõnd Jehoova Tunnistajate last, kelle elu on kulgenud üsna sama rada pidi. Kui sa tunnistad, et ei usu enam jumalat, siis pole sa enam justkui enam perekonna liige. Kui sa aga valetad, et usud jumalat, siis petad sa igapäevaselt ennast ja elad lihtsalt süümepiinades. Tõenäoliselt ei olegi sellele head lahendust ning ka "Disko" jätab ostad niiviisi lahti, et vaataja lahkub kinost tühja tundega. Ootamatult aus religioonikriitiline draama, kindlasti üks PÖFF-i tänavusi pärle.

"Disko" linastub 30. novembril kell 21.30 kinos Sõprus.

"Oleg"
Režissöör: Juris Kursietis

On muidugi rõõmustav, et Läti lavastaja Juris Kursietise "Oleg" on jõudnud PÖFF-ile, kuid samavõrd hämmastab mind see, et tõenäoliselt ei jõua see lõunanaabrite Cannes'i filmifestivailgi linastunud tippteos siinsesse kinolevisse. See on üks neid paradokse, millele head lahendust polegi: miks ei huvita eestlasi Läti kultuur? Tõlgitakse ju Läti autorite teoseid eesti keelde maksimaalselt paar korda aastas, samuti ei jõua vaat et mitte kunagi ükski nende film Eesti vaatajateni. Muidugi, põhjuseks on huvi puudus, sest PÖFF-ilgi on need seansid tihti inimtühjad, kuid ehk kasvaks ka huvi, kui neid teoseid jõuaks siinse publikuni rohkem?

Film "Oleg" astub üsna samas rütmis Liina Triškina-Vanhatalo möödunud aastal valminud "Võta või jätaga" – mõlema loo fookuses on üks majanduslikes raskustes mees, kes eluga hakkama saamiseks peab minema tööle naaberriiki. Kui "Võta või jäta" puhul oli Soomes töötamine lihtsalt taustsüsteemiks ning reaalsed mured jäid ikkagi Eestisse, siis "Oleg" on selle koha pealt palju halastamatum. Peategelasega ei juhtu ligi kahetunnise linateose jooksul mitte midagi head ning lõpuks satub ta Poola jõmmide juures nii lootusetusse olukorda, et seda võib vabalt isegi orjuseks nimetada.

"Oleg" 

Kaasaegse sotsiaaldraamana pole "Oleg" aga mitte arthouse'ilikult vaatlev ja aeglase tempoga, vaid kaamera on nimitegelase külge naelutatud – meenutades intensiivsematel hetkedel isegi "Sauli poega" – ning vaatajat hoitakse pidevalt põnevuses. Mis saab edasi? Kuidas ta sellest jamast välja pääseb? Kas tal on tegelikult üldse lootust eluga pääseda? Need küsimused köidavad ekraani külge ja tekitavad Olegi suhtes sümpaatia, vaatamata sellele, et temagi pole veatu. Kuigi sellist lugu oleks lihtne kirjutada ka etteaimatavalt, siis on "Oleg" vastupidi täiesti ootamatu ja on sissepoole vaatava draama asemel pigem üks eriti närvesööv triller.

"Oleg" on kinnitus sellest, et vabalt võib ka mõni Eestis valminud tugeva sotsiaalse närviga väike draama jõuda maailma suurimata filmifestivalidele. Ehk ei ole seni veel lihtsalt meilt nii head filmi tulnud?

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: