"Kuldne kinnas" ("Der goldene Handschuh")
Režissöör: Fatih Akin

Kes ütles, et õudusfilmis peavad olema kollid, deemonid ja muud maavälised elukad? Miks peab ka kogu aeg ehmatama ja vägisi hirmutama? Kõige paremini töötab hoopiski elu ürgessents, rõvedate ja vastikusttekitavate inimeste argielu. Kui seda esitleda ilma pehmendavad filtrita, siis tekitab just see külmajudinaid ja paneb vastikusest silmi peitma.

Saksa tipplavastaja Fatih Akin tabab sellega kümnesse ja näitab filmis "Kuldne kinnas" nii tülgastavaid inimesi, keda ma ei suudaks isegi oma halvimates unenägudes ette kujutada. Ja mis kõige hullem – see põhineb kõik tõsielul. 23-aastane Jonas Dassler vapustava ehedusega sarimõrvar Fritz Honkat, kes tappis 1970. aastatel oma korteris mitu prostituuti ning peitis nende laibad oma seintesse. Mädanevate laipade lehka peitis ta kümnete (kui mitte sadade!) lõhnakuuskedega.

See on aga vaid filmi üks külg, sest Akin viib fookuse veel palju laiemaks. Honka on vaid üks väike osa suurest karjast friikidest, kes vahetpidamata ekraanil oma elu otsast põletavad. Baaris nimega Kuldne Kinnas kohtuvad kalestunud sõjaveteranid, ülekaalulised prostituudid ja muud üksikud hinged, kelle ainus eesmärk on võimalikult palju vägijooki kõrist alla kallata.

Film ei paku ka mingit lootust – kui välja arvata paar noort tegelast, kes on ka loo käimalükkavaks jõuks –, vaid näitab kogu seda räpast ja troostitut maailma nii usutavalt, et vaataja tahaks kiiremas korras koju teki alla peitu joosta. See annab filmile vaat et dokumentaalse väärtuse, sest lõputiitrite ajal nähtavad reaalsed ruumid, kus Fritz Honka elas, on täiesti identsed. Žanrifilmifännidele kohustuslik, nõrganärvilised võiksid pigem mõne ilusama filmi valida. "Kuldne kinnas" on ilust nii kaugel, kui vähegi võimalik.

"Kuldne kinnas" linastub 21. novembril kell 21.30 Solarise Apollo kinos ja 30. novembril kell 21.00 Solarise Apollo kinos.

"Pime palgamõrvar" ("Man from Beirut")
Režissöör: Christoph Gampl

Kui Fatih Akin maalis 1970. aastate Saksamaast täiesti lootusetu pildi, siis PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastuv "Pime palgamõrvar" on selle koha pealt leebem. Tõsi, siingi näidatakse nurgataguseid poekesi ja urkaid, aga mustvalge pildikeel ja vastupandamatult cool'id tegelased loovad stiliseeritud ja kütkestava paralleelmaailma. Film näeb küll välja kui tugev autorikino, kuid mõjutused tulevad pigem tuntud B-filmidest – seal on väikeseid fragmente nii "John Wickist", "Bourne'i identiteedist", James Bondist kui ka kümneteist teistest kultuslikest action-filmidest.

Kõige enam sarnaneb "Pime palgamõrvar" – mis on kusjuures ideaalne tõlge, sest töötab palju paremini kui mittemidagiütlev otsetõlge "Mees Beirutist" – aga hoopis Luc Bessoni "Leoniga", sest lugu on praktiliselt üks-ühele sama. Palgamõrvaril tekib sümpaatia noore tüdruku suhtes, kelle ta oleks pidanud tegelikult tellimuse käigus tapma. See aga lükkab käima kassi-hiire mängu, kus tuleb enda huvid kõrvale jätta ja keskenduda ellujäämisele. Kas jätta tunded kõrvale ning jätkata oma tööga või teha kõik mis võimalik, et süütu tüdruk päästa?

Kindlasti pole Gampli linateos nii tugev kui Bessoni oma, sest minimaalse eelarvega tehtud linateose stsenaarium logiseb siit-sealt ning lugu ei ole teab mis kaasakiskuv. Filmi tugevused kaaluvad aga need kitsaskohad igati üle. Kida Khodr Ramadani kehastatud peakangelane on sümpaatne ja ootamatult mitmetahuline, lisaks film on tehniliselt nii viimistletud, et konkureerib igati A-kategooria kassahittidega. Võib-olla eraldiseisva filmina mitte nii tugev, aga huvitava pärlina tasub vaadata küll. Kui "Pime palgamõrvar" ei esilinastuks PÖFF-il, siis kujutaksin seda igati ka näiteks HÕFF-i kavasse. Hea leid!

"Pime palgamõrvar" linastub 25. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas, 26. novembril kell 18.15 Tartu Elektriteatris ja 28. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas.