"Erand" ("Undtagelsen")
Režissöör: Jesper W. Nielsen

Võib julgelt öelda, et selliste väikeste, aga kuratlikult salakavalate filmide pärast tasubki PÖFFil käia. Taani linateos "Erand" võib sünopsise põhjal tunduda ehk isegi suvaline. Neli naist töötavad sõjakuritegusid uurivas MTÜ-s, kui ühel päeval hakkavad nad ootamatult saama ähvarduskirju. Kui esialgu tunduvad selle taga olevat Serbia kriminaalid, siis õige pea hakkavad naised süüdistama üksteist, aga mis kõige huvitavam – kahtlustatakse ka iseend.

Suurepäraste näitlejatöödega "Erand" kerib vaataja kiirelt enda võrku, sest peategelased on läbi ja lõhki inimlikud. Igaüks neist kehastab n-ö everyman'i, pole otseseid kangelasi ega pahalasi, vaid iga tegelane kogu selles müsteeriumis on samavõrd nii ohver kui ka süüdlane. Vaataja ninapidivedamisega minnakse lõpuks nii kaugele, et film hakkab tööle pigem alateadlikul tasandil. Vaikselt, kaader kaadri järel hakkad küsitavuse alla seadma ka oma otsuseid ja tegusid. Film tungib vägisi ellu ja kaob piir reaalsuse ja ettekujutuste vahel.

Selline filmipärl, mis meie kinolevisse ilmselt kunagi ei jõuaks – kui siis ehk kuskile Artise kinokavade lõppu kolmeks päevaks –, kuid seal on tegelikult olemas kõik see, mida heast filmikunstist otsida. Tugevate filosoofiliste küsimuste kõrval (Kust tuleb kurjus? Miks me teistele halba teeme? Kes on ohver, kes süüdlane?) on "Erandil" ka erakordselt tugev stsenaarium, mis pakub pidevalt üllatusi ning mõjub kui üks tõeliselt vaatemänguline thriller, vaatamata vaid umbes kahele võttepaigale ja pealtnäha igavale sisukirjeldusele.

"Erand" linastub 15. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas, 18. novembril kell 20.15 Coca-Cola Plazas ja 26. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas.

"Sellest elust" ("About That Life")
Režissöör: Shady El-Hamus

Kui eelmine soovitus "Erand" rääkis sellest, kuidas igaüks meist võib olla samaaegselt nii ohver kui ka süüdlane, siis ka Justfilmil linastuv "Sellest elust" vaatab tuttavatele probleemidele veidi teise nurga alt otsa. Hollandi noortefilmi peaosas on kamp Amsterdamis elavaid tüüpe, kes on per se pagulased. Lugu ei ürita aga näidata mitte nende raskusi ühiskonda kohandumisel, vaid pigem kinnitab: igas noores on grammike hullust ja anarhismi, sõltumata nahavärvist ja päritolust.

Kolm peaosas olevat tüüpi igasugu pättuseid: küll ei viitsi nad koolis olla, küll teevad narkot, küll lähevad litsimajja. Kõik see on aga lihtsalt roadmovielik rännak selle poole, et pääseda Amsterdami kõige ägedama ööklubi listi. Seiklustest tulvil teekond näitab küll ühelt poolt macho-käitumist humoorikas ja tempokas võtmes, aga samas paljastab, kuidas iga meremüraka taga on ka pehmem pool. Pingesituatsioon kaovad ühiskondlikud maskid ja välja tuleb inimese reaalne pale. Need hetked on kindlasti ka "Sellest elust" tugevuseks.

Režissöör Shady El-Hamus ei suhtu pagulasteprobleemi pealiskaudselt, vaid näitab, et nad on tegelikult täpselt samasugused noored, kes tahavad lõbutseda ja võimalikult vähe täiskasvanute nõu kuulda võtta. Kui kästakse koju jääda, siis muidugi hiilivad nad kodust välja. Kui klubisse sisse ei lasta, siis küll nad mingi lahenduse leiavad. Tänu sellele on ka "Sellest elust" küllalt elujaatav ja rõõmsameelne film, sest vaatamata kõigile salskustele, millega peategelased hakkama saavad, näitab film noorte elu kogu eheduses ja mahlakuses.

Justfilm suudab ikka ja jälle kinnitada, kui tugevad ja enesekindlad võivad olla noorte probleemidest kõnelevad linateosed. Ei pea kõlama patroniseerivalt, et oma sõnumiga kohale jõuda – võib ka näidata elu nii, nagu ta päriselt on.

"Sellest elust" linastub 16. novembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos, 19. novembril kell 15.30 Solarise Apollo kinos ja 24. novembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos.

"Majakas" ("The Lighthouse")
Režissöör: Robert Eggers

Ma üldiselt järgin reeglit, et soovitan ainult filme, mida olen juba näinud. Mis ma ikka oskan rääkida filmist, mis endal nägemata? Kahjuks jõuab aga PÖFFi esimestel päevadel vaid ühel (!) korral ekraanile arvatavasti selle aasta üks oodatuimaid filme, mida lihtsalt tuleb soovitada. Eestis polegi veel palju inimesi, kes seda näinud oleksid (tean isegi seda, et enamik PÖFFi-tiimist pole seda näinud!), seega ka ilma nägemata soovitus on ilmselt kohane.

Režissöör Robert Eggers, kes mõned aastad lõi nii õudusfilmifännid kui ka laiema autorikinopubliku täiesti pahviks enda kõheda ning ajastutruu õõvalooga "Nõid" ("The Witch"), on nüüd taas end proovile pannud. Robert Pattinson ja Willem Dafoe on majakavahid, kes on väikesel saarel kahekesi kinni. Vaid kaks näitlejat ja piiratud võttekoht pole aga Eggersil ainsaks väljakutseks. Lisaks kõigele muule on film ka 4:3 formaadis ning filmitud täielikult mustvalgena, seega umbes pooled kinokülastajad on selle peale juba kiiremas korras selja pööranud ja minema jooksnud.

Raske öelda, kuidas see ekraanil töötab, aga kogu eelturundus – kaasa arvatud mitmed intervjuud – on ikkagi huvi viimase piirini kasvatanud. Näiteks on Robert Pattinson väitnud, et oli enamiku võtteperioodist maani täis ja tuias kaamera ees ringi totaalses deliiriumis. Oli isegi olukord, kus ta pidi Willem Dafoe täis oksendama, kes lubas selle peale isegi filmist lahkuda. Method acting viidud maksimumi, ja ma ei jõua ära oodata, et seda hullust ekraanilt näha.

Tõsi, vähemalt paariks üksikuks seansiks jõuab film detsembris ka kino Sõpruse ekraanile, aga PÖFFi publikuga on ikka ägedam. Kellel veel piletit pole, siis vaadake, äkki veel saate.

"Majakas" linastub 16. novembril kell 21.00.

"Hädavale" ("White Lie")
Režissöörid: Yonah Lewis, Calvin Thomas

Kanada film "Hädavale" on näide sellest, kuidas mängida lausa häirivalt pinev lugu välja niiviisi, et vaataja teab tegelikult kõike, mis toimuma hakkab. Film jälgib pea eranditult ainult Kacey Rohli kehastatud tantsijannat, kellel on vähk. Aga – üllatus, üllatus – tegelikult näeb peategelane lihtsalt iga päev vaeva, et jätta mulje, et tal on melanoom. Päriselt tal seda haigust pole ning vaataja mõistab seda juba esimestel minutitel. Mis saab edasi? Miks ta seda teeb? Kas ta tõesti teeb seda kõike raha pärast?

Pealtnäha on film muidugi hästi klassikaline karakteridraama, kus tänu Rohli vapustavale rollisooritusele püsib vaataja pidevalt segaduses ja näeb üha kasvava valede koorma all vaevlevat tegelast. Samas muutub selline valede rägastik kiiresti ka vaatajale omaette katsumuseks – pidevalt on tunne, et okei, nüüd kukub kogu kaardimaja kokku, saladused tulevad ilmsiks ja toimub pööre. Aga seda ei tule. Ja ei tule ikka. Ja no ikka üldse ei tule. Võib öelda, et ma reetsin selle filmi kohta kõik, aga samas ongi "Hädavale" pigem kogemuslik elamus.

Filmile võib ette heita seda, et hetkeksi ei avata tegelikult laiemat konteksti, miks on otsustanud peategelane sellise tee valida, kuid samas muudab see tagasi mõeldes filmi hoopis peapeale. Tänu sellele võib "Hädavalet" vaadata kui portreed psühhopaadist, täiesti vaimselt häiritud tegelasest, kellel puudub igasugune arusaam reeglitest. Ühiskond ja normaalsus on tema jaoks mõistmatu, ta lihtsalt kulgeb meiega samas aegruumis, aga ei toimi samade reeglite järgi. Täpselt sama jäledusttekitava efekti saavutas ka sel aastal Eesti kinodes jooksnud "Ärtuemand", mis räägib kasulapse ja ema vahelisest armusuhtest.

Kui tahate poolteist tundi ebamugavust, siis minge vaadata. Ja kui teile meeldivad žanrifilmid, siis võite ka julgelt võimaluse anda – lihtsakoelise draama pinna all pulbitseb hoopis ülirealistlik õudusfilm!

"Hädavale" linastub 17. novembril kell 21.30 Solarise Apollo kinos, 19. novembril kell 17.45 Solarise Apollo kinos ja 22. novembril kell 21.30 Tartus Athena keskuses.