Arvustus. Ehk aasta parim film? Igatahes tulevane klassika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Majakas" ("The Lighthouse")

Uus film Sõpruses

"Majakas" ("Lighthouse")

Režissöör Robert Eggers

Stsenaristid Max Eggers ja Robert Eggers

Mängivad Willem Dafoe, Robert Pattinson, Valeriia Karaman

Hinne 9,5/10

Vaat, see on festivalifilm. Sellist žanri ametlikult muidugi ei ole, ent ometi on kineastide kitsamas ringis taoline määratlus tihti pruukimisel. Vähe sellest! "Majakas" pälvis viimasel Cannes'il esteetide seas kõige kõrgemalt hinnatud tunnustuse - FIPRESCI (Fédération Internationale de la Presse Cinématographique), filmikriitikute auhinna. Selle otsustamist ei määra raha, vaid peenendunud maitse.

Ent niisugune žanr nagu üheruumifilm (mitte ära segada klassitsismi kohaühtsuse tingimusega, ehkki ka see on täidetud), mis pole vaatajate hulgas sugugi kõige populaarsem, eksisteerib raudselt ning "Majakas" kuulub otsapidi sinna. Ehk tulevad meelde veidi teatripärased kohtufilmid (court-room drama), nagu näiteks Sidney Lumet' "Kaksteist vihast meest", aga ka  Lars von Trieri  avangardfilm, melodraama, ajastufilm, kriminaaldraama ja põnevik, "Dogville", viimane on teatripärasuse ja eepilisuse tipp filmikunstis, paigutub samuti  üheruumifilmiks. Ja iseenesest mõelda klassika klassika Andy Warholi "Magada" ("Sleep"), filmikunsti "Must ruut".

Miks ainult otsapidi?

Teatripärasusega pole Robert Eggersi "Majakal" mingit pistmist, filmi tegevus toimub üksikul kaljusaarel, tegelased liiguvad elumajas, tuletornis ning kaljudel.

Filmi kujutab aastat 1890. Ei maksa arvata, et ainult tulevik ja olevik pakuvad looainest, minevik on nendega võrdne tegija. Võttepaigaks on Nova Scotia Kanada läänerannikul, hästi tormine ja udune paik, selle pisisaared on asustamata ja elamiskõlbmatud, küll aga paikenvad seal tuletornid ja udupasunad. Ja üks neist on Cape Forchu Fandy lahes, kus kogu tegevus toimubki. Kagu natuur, kaasa arvatud tuletorni juurde kuuluv mehhanismid ja muu varustus – ahi, veepump, petrooleumlambid, kivisüsi jne – on üks ühele realistlik ning see võib veenab vaatajat loo ehtsuses.

Lugu ongi ehtne. Kunsti mõttes pole oluline, kas lugu on välja mõeldud või on elus kunagi midagi sarnast ka juhtunud, ent lihtsakoelisemat vaatajat kõditab alati teadmine, et lugu on elutruu. Sedapuhku võib ta rõõmustada, täpselt selline asi juhtus Põhja-Californias 1909. aastal. Näete, ajastu on sama, ainult tegevus on viidud Vaikselt ookeanilt Atlandikale.

Süžee on lihtne – peaks aset leidma majakavahtide vahetus, noorem vaht Ephraim Winslow (Robert Pattinson) jõuab saarele, ent ilm ei võimalda vanemal Thomas Wake´il (Willem Dafoe) lahkuda, nii jäävad saarele kaks meest.

Draamakunsti aluseks on konflikt, neid leidub siin mitmeid. Meile antakse aimata, milline neist – kas inimese ja inimese vahel, inimese ja looduse vahel, ehk koguni sisekonflikt? Mõnes mõttes on mängus kõik need kolm, tormidest ja udust veel vaenulikumad on kajakad, kes inimesi ründavad ning Ephraim peab tegema kogu aeg eetilisi valikuid. Siiski on need valevihjed, mis meid nagu suunaksid inimese ja looduse vahelise või sisekonfliktiga lahenduse poole, juba käivitusepisoodis antakse lubadus, et kaks meest saarele ei mahu.

Ja see lubadus ise on selline, et Ephraim Winslow on karsklane, esimesel söömisel aga sunnib Thomas Wake teda viina jooma. Ephraim kallab põrandale, joob vett. Järgmisel söömisel on aga Thomas sokutanud Ephraimi kruusi viina, Thomas lonksab, läkastab ja köhib, ent edaspidi joob ta järjest suurema rõõmuga.

Ja näemegi kahe purjus mehe kaklusi ja sõprustantse. Kuniks viin röövib mõistuse. Näha aga siin karskusteost, oleks küll parasjagu primitiivne. Ehkki viina hukutavat mõju näidatakse.

Kunsti teeb põhikonflikti edasilükkamine – ja võimalikult kaugele. Nii "Majakas" ongi tehtud. Film liigub üha haaravamalt lõpplahenduse poole.

Mis siis haarab? Tegelaste karakterid, nende väljamäng.

Üks kinematograafilisemaid tegevusi, millega saab tegelase karakterit vaatajale muljeavaldavalt välja mängida, on söömine. Just sellepärast on "Majakas" nõnda tihti ja palju söömist. Just neis episoodides saavad  osatäitjad kõige efektiivsemalt stsenaristi ja režissööri loodud tegelaste karakterid realiseerida, see tähendab, ekraanile tuua.  

"Majakas" ongi eelkõige karakterfilm, karakterid on nüansseeritud juuspeeneteks, lausa tšehhovlikeks.

Tegelase karakter koosneb õige mitmest psüühilisest, vaimsest, moraalsest ja kultuursest omadusest, nende pinnal paneb vaataja kokku tegelase motivatsiooni , võtab teatavaks, miks tegelane just niimoodi käitub. Ja loomulikult vaataja  kontrollib alateadlikult ja endale aru andmata pidevalt (spetsialist teeb seda teadlikult), kas tegelane  ikka käitub karakteripäraselt või mitte. Vaatajate enamik hülgab motiveerimatult käituva tegelase. Thomast ja Ephraim me (vähemalt mina) ei hülga, sest nemad käituvad režissööri ja iseenda juhtimisel motiveeritult.

Loomulikult on tegelased vastandlikud, muidu poleks filmi, muidu poleks dramaturgiat. Thomas on ekstravert, Ephraim introvert, Thomas on ebastabiilne melanhoolik, Ephraim stabiiline sangviinik. See on siis psühholoogiline vastandus. Moraalne seisneb selles, et Thomas on sulim, vaimne selles, et Thomas on intelligentsem.

"Majakas" on näitlejatöö šedööver mõlema osatäitja, nii Robert Pattinsoni kui Willem Dafoe poolt. Vaadake, kui sageli on tegelaste ilmed suures plaanis, vaadake, kuidas iga grimass mängib! Huvitab, kumb neist saab järgmise meespeaosatäitja Oscari? Võin kihla vedada, et üks neist saab.

Teosel on veel üks eripära.

Kui mina filmindust õppisin, käis sõda puhta filmikeele nimel, igasugust verbaalset teksti peeti kohatuks. Tegelase karakter avanegu ainult tegevuses, selle jutustamist näiteks dialoogirepliikides või, mis veel hullem, monoloogis kästi vältida. Seda kutsuti kirjanduslikuks tendentsiks ning see kuulutati filmile sobimatuks. Siiski oli üks õppejõud,  Sergei Gerassimov (praegu kannab Venemaa kõrgeim ning maailma suurim ja vanim filmikool VGIK tema nime) kuulutas ennast raevukaks kirjandusliku tendentsi poolkdajaks. Teised ütlesid, et ta ajab segi kirjanduse ja filmi.

Ent "Majakas" on kirjandusliku tendentsi lausa raevukas esindaja. Tegelased, eriti ekstravert Thomas räägib palju endast, tsiteerib kogu aeg peast oma pooleldi värsistatud majakavahipäevikut.

FIPRESCI auhinda ei anta naljalt peavoolu esindajale, vaid ikka teosele, mis on mingis mõttes erandiks.

Kahe tegelasega filmis on kolmaski inimtegelane (niivõrd-kuivõrd inim-; loomtegelastest, kajakatest oli eespool juba juttu) – see on näkineid Valeriia Karaman esituses. Tema abil näidatakse deliiriumis Thomase alkoholismihallutsinatsioone.

Film on kõrgkunsti värvi – mustvalge. Kaadrites toimub valguse ja varju juveliirpeen mäng, iga kaader on kui meistri poolt söövitatud gravüür.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: