Kui festivali esimene pool näis kulgevat pooltoonides ning üllatas pigem üllatuste puudumisega, siis peagi võis tõdeda, et programmi ülesehitus tundus kvaliteedi jaotamise mõttes järgivat seda, kui palju filmitööstuse esindajaid tõenäoliselt linastumise päevadel kohal võis olla – parimad filmid näisid langevat aegadele (küllaltki loogiliselt), mil ka festivali turul tavapäraselt kõige rohkem inimesi on olnud. Kahjuks ei õnnestunud mul erinevatel põhjustel näha kolme Põhivõistluses kiidetud filmi, Pedro Almadovari "Valu ja hiilgust", Céline Sciamma "Portree põlevast naisest" ja festivali suurimat hitti Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis", kuid mitmete kogetud filmielamuste mõju all ei osanud isegi liiga suurt pettumust sellest tunda, eriti teades, et vähemalt kaks neist on nagunii lähiajal kinno tulemas.

"Tuletorn" / The Lighthouse (Quinzaine des Realisateurs)

Režissöör Robert Eggers alustas 2015. aastal oma üliedukaks osutunud debüütfilmiga "Nõid" omamoodi uue liikumise õudusžanris, sest tema filmi (positiivse) kriitika ja turunduse tagajärjel läks liikvele termin elevated horror (otsetõlkes ülendatud või kõrgendatud õudus), mis taotleb üldiselt filmikunsti väärtusahelas madalamaks vormiks peetavale õuduse žanrile kohta väärtfilmide hulgas. Tegu on muidugi pigem turundusliku terminiga, mille tingimustes unustatakse fakt, et filmi ajaloos leidub küllalt õudusfilme, mis on ka vaieldamatult väärtkino hulka kuuluvad, kuid see ei tihiks Eggersi saavutuste väärtust kindlasti vähendada. Oma teise filmiga "Majakas"kinnitab ta edukalt reeglit, et Cannes'i ühed suurimad pärlid ei leidu tihti üldse mitte kahes võistlusprogrammis, vaid hoopis kõrvalprogrammis Quinzaine des Realiseteurs, mis loodi 1969. Aastal Euroopas möllanud tudengirahutuste kontekstis omamoodi reaktsioonina festivali põhiprogrammile, mida reaktsioonillisemad hääled süüdistasid liigses konformismis olemasoleva poliitilise ja majandusliku korra suhtes.

"Majaka" õnnestumise retsept on sarnane, mis Nõialgi": ülim põhjalikkus ajastu detailides kinnihoidmises ning fenomenaalsed näitlejatööd, sedapuhku Willem Dafoelt ja Robert Pattinsonilt. "Nõia" 16. Sajandi Uus Inglismaa mets on asendunud 19. Saj lõpu Nova Scottia ranniku lähistel asuva eraldatud majakasaarega, mis näitab taaskord, et Eggersi õuduse lätted on isolatsioonis ja selle erinevatel vormidel, olgu selleks goegraafiline, sotsiaalne või seksuaalne (või nende kolme segu). Pattinson ja Dafoe kehastavad majakavahte, üks uustulnukat, teine veterani, kes peavad rindma pistma ränga ilmastiku, igavuse, alkoholilembuse, ebameeldivate tööülesannete, kõige enam aga kasvava psühholoogilise ärevusega (inglise keeles on eraldatusest põhjustatud klaustrofoobia kirjeldamiseks termin cabin fever).

Lisaks ideaalsele kasvavalt rõhuvale atmosfääri tekitamise oskusele on režissöör Eggers ja tema operator Jarin Blaschke teinud täistabamuse otsusega võtta film üles vanadele 35-millimeetristele filmidele ruuduformaadis, mis ühest küljest loob assotsitsiooni fotograafia algus aegadega, ammutades jõudu sellest teatavast võõritustundest, mida nad tekitada võivad. Lisage sellele ideaalne oskus balanseerida koomilise ja transgressiivse, groteski ja ülev vahel ning te saate tulemuseks meistriteose, millele tundub kultusfilmistaatus olevat garanteeritud.

Hinne: 10/10

"Frankie" (Võistlusprogramm)

Igal aastal leidub festivali programmis filme, mis paberile tunduvad igati loogilise valikuna, kuid ekraanireaalsuses jätavad kriitilisema osa publikust kollektiivselt kukalt kratsides küsima, "kuidas see film ikkagi selles programmis koha sai, kui kõrvalprogrammis x oli film y, mis sellele igat pidi silmad ette teeb?" Paberil on muidugi selge, miks "Frankie" seal on: pigem kiidetud USA lavastaja Ira Sachs, mõlemal pool Atlandit hinnatud näitlejate ansambel - Isabel Huppert, Brendan Gleeson, Jeremy Reiner, Marisa Tomei, Greg Kinnear jt – ning turvaline lugu, mis tõenäoliselt apelleerib teatud tüüpi kinopublikule, kes tahavad keskmisi tundeid, ilusaid kaadreid, südamlikke situatsioone, aga kindlasti mitte mingeid kunstilisi üllatusi.

Aga mis siis valesti läks? Oma rolli mängib selles tõenäoliselt tüüpiline olukord, kui režissöör asendab oma tavapärasest lavastamise konteksti (antud juhul USA Euroopaga) ning üritab "rahvusvaheliseks minna". "Frankie" paistis esimesena silma kohutav misanstseenide koreograafia, mis tähendab, et näitlejad jalutavad kohati kaadrisse ja sealt välja nagu oleks tegu teatrilavaga. Lisaks on nende omavahelised interaktsioonid väga puised, kuigi tundub, et pigem USA režissööri ja Euroopa näitlejate tunnetusliku kuristiku, mitte stilistilise kaalutluse tõttu, mille tõttu ei näe ekraanile mitte karaktereid, vaid tuntud näitlejaid, kes üksteist lihtsalt valede nimedega kõnetades oma tegelaskujude narratiive simuleerivad. Kindlasti ei aita siin kaasa fakt, et peategelast kehastava Isabelle Hupperti karakter on maailmakuulus filminäitleja… Oma süü kannab ka kindlasti stsenaarium, mis kubiseb analoogsete filmide ammu ära tehtud süžeevõtetest, millele kahjuks midagi juurde ei suudeta pakkuda.

Kindlasti on tegu filmiga, mis leiab oma koha maailma kinolevi ekraanidel ning tõenäoliselt ka tänuväärse publiku, kellele see lihtne ja muhe trans-atlantilise kodanluse huumori tollikontrolli edukalt läbinud film mõjub südamliku ja sügavana, eriti just oma keskse teema ehk ühe karakteri surmahaiguse põdemise tõttu (vabandust, tegu on väikese spoileriga). Ning kindlasti oli seda filmi Cannesi programmi vaja suurte nimede ja levipotentsiaali tõttu. Aga pelgalt nende kahe linnukese täitmise ja väga pika rivi mittetäitmisega Võistlusprogrammis vähemalt kriitilise retseptsiooni koha pealt ellu ei jää.

Hinne: 2/10 

"Eurídice Gusmão nähtamatu elu" / The Invisible Life of Eurídice Gusmão (Un Certain Regard)

Veteranlavastaja Karim Aïnouz värske film on üks neid pärle, millest tahaks potentsiaalsetele vaatajale võimalikult vähe rääkida, et säiliks see vaikne, ent võimas tunne, kuidas teose narratiiv end sibula kombel lahti rullib, iga kihi vahel väike üllatus õhku paistmas. Loo keskmes on kaks lähedast õde, kelle suhe katkestatakse elu keerdkäikude tõttu, mis viivad selleni, et tüdrukud elavad Rio de Janeiros, teadmata teise kohalolust, igatsedes veel kunagi kokku puutuda. Käänulisel, melanhooliat, pettumusi, aga ka väikeseid võite täis teekond läbi 1940 ja 1950ndate kuni kaasajani on inimmõõtmeline epohh, mis kinnitab kurba tõsiasja, et inimeste suurimate tragöödiate põhjustajaks on üldjuhul meie endi pereliikmed.

Sama muljetavldav kui loojutustamisoskus on režissööri stiililine ja visuaalne tunnetus, mis võimaldab mängida paberil äärmuslikult depressiivsena näiva loo millekski elust suuremaks, omamoodi maagiliselt reaalseks, kuigi maagiatunnetust põhjustavad sealjuures vaid filmikunstilised otsused, mitte miski filmi reaalsusest sündiv. Kindlasti mitte väike roll seal juures ei ole Benedikt Schieferi viirastuslikul heliribal, mis näib koosnevat ühest sisuliselt ühest (täiuslikust) meloodiast, mille korduv naasmine tõuseb filmi üheks oluliseks siduskomponendiks ja emotsionaalseks võimendiks, mis muudab igapäevased väikesed tragöödiad talutavaks ja isegi melanhoolselt ülendavaks, omistades nende läbielajatele omamoodi heroiseeritud aura.

Hinne: 9/10

"Parasiit" / Parasite (Võistlusprogramm)

Huvitav on jälgida žanrikino osatähtsuse kasvu nii globaalse kassatulu edetabelis kui maailma tippfestivalide programmides. Peaaeg et ehmatav on aga olukord, kui Cannesi kõige olulisema programmi parimaks filmiks on žanrifilm. Korea režissöör Bong Joon-ho on žanrihuvilistele tuntud selliste hittidega nagu "Keha" (The Host, 2006), "Snowpiercer" (2006) ning Cannesis üleelmisel aastal Netflixi filmina poleemikat põhjustanud Okja kaudu. "Parasiit" on aga eelmistest filmidest selgelt üle just Bongi loojutustamisoskuse ja originaalse visuaalse kujutamise sümbioosi tõttu ning seetõttu isegi rohkem võrdlusi tema esimese filmiga "Mälestused mõrvast" (2003) ning teise Korea žanrilembese meistri Park Chan-wooki loominguga.

Žongleerides edukalt komöödia, põneviku, melodraama ja õudusfilmi elementidega teeb lavastaja-stsenarist Bong südamliku ja samas provokatiivselt mitmetähendusliku ning - kihilise sotsiaalse kommentaari eliidi ja ühiskonna madalamate kihtide konfliktist, mis ulatub materiaalsest sfäärist aistinguliseni. Filmi peategelasteks on ühiskonna põhjakihti kuuluv petiste perekond, kes omandab siiski loo käigus vaieldamatu sümpaatia tänu oma aktiivsele tegutsemisele, lükates ümber vist ühiskondliku empaatia seisukohast ühe destruktiivseima eelarvamuse, et "vaesed on vaesed, sest nad on laisad". Pärast rida osavaid (ning ülimalt humoorikaid) manipulatsioone on terve perekond erinevates rollides teenimas ühte miljardäride perekonda, kellel pole pole õrna aimugi, et tegelased omavahel kuidagi seotud on.

Samaaegselt ümberlükates ja siis jälle kinnitades erinevaid sotsiaalsid klišeesid ja eelarvamusi, tekitades ühtemoodi antipaatiat ja sümpaatiat kummagi osapoole kõigis karakterites ja nende valdavalt valedes otsustes ning üllatades loos millegi uue peaaegu igal sammul hoiab Bong kõhus keeravat, sotsiaalset närvi ja õiglustunnet ärritavat ja samas vahedalt hingekriipivat pinget filmi lõpukaadriteni, pakkudes oma karjääri ühe ülendavaima ja kunstiliselt kompleksseima teose, millest festivali žüriil ei tohiks olla võimalik mööda vaadata.

Hinne: 10/10