Cannes'i filmifestivali punane vaip ning pressikonverentsid on ammu olnud see koht, kus meedia kõrgendatud tähelepanu tõttu on filmitegijad korraldanud erinevaid poliitilisi aktsioone. Tänavu on tehtud avaldusi valdavalt teemadel, millel on globaalne kandepind ning millest mitmed on mingis vormis ka Eesti parempöörde kontekstis ühiskondlikku debatti jõudnud (või naasnud). Argentiinlased protesteerivad nii oma riigis vastuvõetud abordi legaliseerimise seaduse katkestamise kui teatud USA lõunaosariikide kohe jõustuvate abordi keelustamise seaduste vastu, Colombias filmi teinud režissöör Franco Lolli avaldas meelt mõrvatud filmitegija Mauricio Lezama toetuseks, režissöörid Edward Watts ja Waad Al-Kateb heitsid kriitikanooli Süüria valitsuse otsuse vastu pommitada haiglaid.

Kõige suurem protest seisnes aga petitsioonis, millele kirjutas alla üle 20 000 inimese, kes kutsusid festivali juhte mitte andma elutööauhinda legendaarsele näitlejale Alain Delonile, kes muu hulgas on tunnistanud naiste löömist lahtise käega, teinud homofoobseid seisukohavõtte ning sõbrustab hiljuti Eestist Prantsuse meedia kriitikatormi saatel kodumaale naasnud paremäärmusliku Rahvusrinde juhi Marine Le Peniga – ehk on otseses ideoloogilises vastuolus üldiste liberaalsete väärtustega, mille eest Cannes'il näidatavad filmid ja nende tegijad vähemalt paberil alati seisnud on. Cannes'i direktorit Thierry Fremaux'd need hääled aga paraku ei kõigutanud ning Delon sai oma au-palmioksa ilusti kätte, silmad tänutundest märjad. 

"Beanpole" / "Volask" (Un Certain Regard)

Kaader filmist "Beanpole" / "Volask".

Valdavalt režissööride esimestele ja teistele filmidele keskenduva Un Certain Regardi võistlusprogrammi seni tugevaima filmi lavastaja on Venemaalt Kabardi-Balkaaria vabariigist pärit Kantemir Balagov, kes oli samas programmis ka oma eelmise filmiga "Lähedus", mida PÖFF-ilgi näha sai. Kõigest 28-aastasena tõestab Balagov end taaskord Vene autorikino tõusva tähena, kelle filmid mõjuvad sisuliselt küpsete ja kunstiliselt originaalsetena. 1945. aastal, sõjajärgses Leningradis hargnev teos teeb õnnestunult seda, milles teised Vene lavastajate hiljutised ajalugu kujutavad filmid, nagu Kirill Serebrennikovi "Suvi" ja Sergei Germani "Dovlatov" õnnestusid vaid pooleldi – ekraniseerida kaasaegselt relevantne, kunstiliselt terviklik ning emotsionaalselt haarav minevikus aset leidev lugu, milles faabula ja kunstiline vorm on omavahel küllaltki nauditavas harmoonias. Balagovi eelmise filmi vaat et šokeeriv kunstiline värskus on siinkohal omandanud veidi malbema ja rafineerituma kuju, pakkudes samas varasemast rohkem visuaalset naudingut, seda tänu nii kunstniku, kostüümikunstniku kui ka operaatori suurepärasele tööle.

Filmi nimitegelane on ebatavaliselt pikka kasvu tütarlaps Iia, kes tegeleb nagu enamik leningradlasi, kes ajaloo ühe rängima piiramise üle elasid, elu jätkamisega olemasolevate ja ülimalt piiratud vahenditega. Lisaks üldisele kitsikusele – sealhulgas näiteks korter, kus pesitseb kümneid omavahel mitte suguluses olevaid inimesi – põeb ta seletamatut epilepsialaadset haigust, mis katkestab mõneks ajaks tüdruku kõik motoorsed funktsioonid ning viib ta letargilisse seisundisse, omamoodi katkestusse, mille vältel kaob tal kontroll oma keha üle ning igasugune teadvustatud kontakt välismaailmaga. Pole keeruline näha Iiat hiiglasliku ent haavatud ning šokeeriva kultuuri- ja tsivilisatsioonikatkestuse läbi elanud linna ja Vene rahva metafoorina.

Iia ja tema ootamatult rindel naasnud südamesõbranna Maša lugu kätkeb endas mitut olulist pööret, mida vaatamiselamuse säilimise nimel kindlasti siinkohal reeta ei tohiks. Öelda võib vaid nii palju, et kahe katkise noore naise lood viivad neid läbi kurnatud ühiskonna erinevate sfääride, tõstatavad vägagi teravalt õhku klassilise ebavõrdsuse problemaatika ning esimest korda Vene kino ajaloos ka küsimuse naiste kohutavast olukorrast sõja kontekstis, kus paljud neist pidid näljasurma vältimiseks prostitutsiooniga tegelema. Venemaal on juba kõlanud hääli, mis süüdistavad filmi aluseks olnud kirjandusteost ajaloolistes väljamõeldistes ja nn püha isamaasõja mälestuse rüvetamises, kuigi tegelikult võime aimata, et mitte ükski kunstiteos ei suuda ka parima tahtmise juures adekvaatselt edasi anda seda inimsusevastaste õuduste ulatust, mis noil aastail meie planeedi eri paigus aset leidsid.

Hinne: 9/10

"Les Miserables" / "Hüljatud" (Võistlusprogramm)

Kaader filmist "Les Miserables" / "Hüljatud".

Režissöör Ladj Ly "Hüljatud" on üks kahest debüütfilmist festivali põhivõistlusprogrammis. 2015. aastal valminud lühifilmist edasi arendatud täispikk versioon tutvustab meile Pariisi getode karmilt kirevat maailma, kus uustulnukast moraalsel tänavapolitseinikul tuleb rinda pista nii oma riukaliku seersandi ja tema kogeleva paarilisega kui ka sündmuste rägastikuga, mis hakkab hargnema pärast seda, kui mustlasmaffia tsirkusest üks lõvipoeg pihta pannakse. See ähvardab keerata pea peale niigi savijalgadel seisva tasakaalu kohalike rühmituste/ sotsiaalsete vähemusgruppide vahel. Kiiresti markeeritud vastasseisudes on nii mitmeid rindejooni – politsei/riik vs marginaliseeritud ühiskonnagrupid; islamistid vs ateistid; eetiline vs ebaeetiline politseinik, geto-noored vs etableerunud jõustruktuurid, mustlased vs kõik eelpool mainitud – et lähenev plahvatus tundub esimestest stseenidest vältimatu.

Tulemuseks on hoogne ja pisut ebaühtlane sotsiaalpõnevik, mis segab elemente seni parimast banlieue-filmist Matthieu Kassowitzi "Le Haine'ist", Antoine Fuqua' "Treeningpäevast" ja Spike Lee klassikalisest linateosest "Tee õigesti!" ("Do the Right Thing!"), jäädes samas kõigile eeskujudele paraku selgelt alla. Kui film õnnestub veenva olustiku loomises – tegevus toimub samas linnosas (ehk banlieue's), kus Victor Hugo romaan "Hüljatud", siis on lugu ilma vajaliku lõputa, karakterite arengu- ja suhtekaared jäävad poolikuks ning filmi lõpp lörtsitakse ära didaktilise moraliseerimise pintsliga ohtralt üle võõbatud lõppvaatuses, mis pakubühe viimase aja ebaõnnestunuima cliffhanger'iga lõpukaadri. Näis, et sellest ei piisanud, sest lõpukaadrile järgnes Hugo tsitaat – parafraseerides: "Viga ei ole mitte viljades, vaid nende kasvatajates" – mis sel kohal tundub juba täiesti tarbetu targutusena ja filmi juba niigi ilmselget sõnumit üle sõnastades sellele mitte midagi juurde ei lisa, vaid keerab juba piiri peal olnud sotsiaaldidaktika vindi lõplikult üle. Kahju, sest potentsiaali oli enamaks.

Hinne: 5/10

"Sorry We Missed You" / "Vabandust, et teid ära unustasime" (Võistlusprogramm)

Kaader filmist "Sorry We Missed You" / "Vabandust, et teid ära unustasime".

Tundub, et kolm aastat tagasi "Mina, Daniel Blake'iga" teatava poleemika saatel Kuldse Palmioksa võitnud Ken Loach on võtnud ette süstemaatilise ristiretke Inglise sotsiaalsete süsteemide ja tööturu toimemehhanismide vastu. Nii sisus kui ka vormis on teos sarnane eelmisele, keskendudes ühele konkreetsele probleemnähtusele, millele ta heidab valgust ühe kaasaegse "töölisklassi" (kogu selle termini anakroonilisust teadvustades) perekonna kaudu. Kui Daniel Blake üritas hakkama saada töötukassa bürokraatlikes rägastikes, siis nüüd on vaatluse all viimaste kümnenditega fundamentaalselt muutunud tööturg, mis tühistas mitmed 20. sajandi garantiid.

Peategelase Ricky ja tema pere hädad saavad alguse sellest, kui mees otsustab hakata eraettevõtjaks uue ajastu kullerteenuste ettevõttes, mis frantsiisettevõttena näikse justkui väestavat seniseid lihttöölisi, muutes nad pelgalt alluvatest väikefirmade omanikeks, oma elu peremeesteks. Tegelikkuses kangastub liberaalse fassaadi taga armutult turumehhanismidele allutatud süsteem, mille teenimiseks on ära kaotatud vanad tööliste õigused, nagu fikseeritud tööaeg, sotsiaalkindlustus jms. Karmidest ajagraafikutest kinnihoidmiseks peab Ricky näiteks oma autos hoidma plastpudelit, sest tualetis käia lihtsalt ei jõua. Peresuhted, mille kõik ressursid on pandud isa tööauto laenu alla, hakkavad pingete all järjest murenema, sest pidevalt ületunde tegevad lapsevanemad kaugenevad nii lastest kui ka teineteisest.

Kuigi suur osa filmist näib klompi kurgus hoides vältimatu tragöödia poole liikumisena, leidub seal siiski piisavalt vaikseid hingetõmbemomente, mil armastavate pereliikmete vastastikune armastus suudab ajutiselt ületada finantskitsikuse pitsitava haarde. Üldiselt ei leiuta Loach siin jalgratast ning kohati mõjub ekraanil hargnev peaaegu et manipulatiivse sotsiaalkannatuste pornona, kuid samas peaks tema vaikne humanistlik protest neoliberaalse maailma kalgi ükskõiksuse vastu sotsiaalse empaatiavõime säilitanud vaatajatele mõjuma pea sama tugevalt kui tema eelmine film.

Hinne: 8/10

"The Wild Goose Lake" / "Metsiku hane järv" (Võistlusprogramm)

Kaader filmist "The Wild Goose Lake" / "Metsiku hane järv".

Režisöör Diao Yinan karjääri senine kõrghetk oli kindlasti 2014. aastal, mil ta oma eelmise filmiga "Must süsi, õhuke jää" võitis Berliini filmifestivali Kuldkaru ja veel üle 20 auhinna. Tema värske teos jätab eelmise filmi külma sotsrealistliku maailma ja žanrilised päitsed selja taha ja valib veidi sirgjoonelisema ning sensatsionalistlikuma väljenduslaadi – "Metsiku hane järv" on sisuliselt noir-esteetikaga märulifilm, mis näib olevat kantud Brian de Palma, Park Chan-Wooki, aga ka Kar Wong-kai varasema loomingu energiast. Sotsiopoliitilised sõnumid ja paralleelid reaalse Hiina ühiskonnaga annavad siin pigem ruumi noir-maailma reeglitest lähtuvale reaalsusele ning karakterid lähtuvad pigem oma filmilikust motiveeritusest ja teenivad vaataja vuajeristlike ihasid, mitte ei ole sündinud vajadusest realistlikke subjekte kujutada, aga see kõik ei ole vist antud filmi puhul oluline, sest põhirõhk on ikka ja ainult Tegutsemisel.

Reetmist ja korruptsiooni täis lugu jälgib gängsterit Zhou'd, kes pärast untsu läinud röövi tapab kogemata paar politseinikku ning on sunnitud põgenema klaperjahi ette võtnud politsei ja kõigi teiste eest, kes tema pea eest välja pandud hiiglaslikku leiutasu himustada võivad. Zhou laiaulatuslik, valdavalt allmaailma esindajatest koosnev sotsiaalne kapital ei tule siinkohal talle kindlasti abiks. Fatalistliku džentelmenina võtab ta eesmärgiks korraldada oma saatus selliselt, et leiutasu saaks tema armastatud naine, kuigi vähem džentelmenlikult, ent õige noir'i reeglitele truuks jäädes tekib tal selle korraldamise käigus afäär ka tema bossi poolt teekaaslaseks saadetud prostituudi Aiai'ga.

Kuigi temaatiliselt õhem ja narratiivselt nõrgem kui režissööri eelmine film, näitab Diao siiski lavastluslikku taset täiusliku koreograafiaga action-misanstseenide loomisel, ülimalt dünaamilises liikumise koordineerimises ning leidlikus ruumikasutuses, mis muudab anonüümse Hiina linna geto klaustrofoobselt paeluvaks mänguväljakuks, mille igas rentslis, pimedas niiskes nurgas või neoonvalgustatud motellitoas võivad tegelased leida groteskse lõpu.

Hinne: 7/10