Kuigi see võib mõnele mõjuda äärmiselt provokatiivse ja USA-keskse avalausena, siis tänavuse Cannes'i filmifestivali avanädala üldist diskursust nii festivalil kui turul võib iseloomustada mitte sellega, mis on, vaid hoopis sellega, mida ei ole – juba paar aastat väldanud konflikti Cannes'i ja festivali taga seisva kõikvõimsa Prantsuse kinolevi ning USA suurima voogedastusplatvormi Netflixi vahel. Seda lihtsal põhjusel, et juba teist aastat järjest keeldub Cannes oma võistlusprogrammidesse lubamast neid filme, mille esilinastusele ei järgne korralikku kinolevi. Netflix pole siiani pidanud vajalikuks järele anda ning näitab oma festivalikõlbulikku, Oscari-potentsiaaliga sisu hoopis Veneetsia filmifestivalil.

Tunduvalt poliitilisem on aga küsimus Saudi Araabia kohta, mis avas eelmisel aastal üle 30 aasta oma riigi kinokunstile, lubades (otseloomulikult range sisulise tsensuuri tingimustes) riigis avada kino ja taaselustada filmitootmise. Seda saatis ka Cannes'is kuningliku pere liikme kroonprints Mohammed bin Salmani juhtimisel toimunud suurejooneline kampaania, millele järgnesid äritegevuse läbirääkimised nende Lääne kinooperaatoritega, kellel pole probleemi apartheidiriigis tuluteenimisega. Olukorra muutis moraalselt veelgi hapumaks Süüria ajakirjaniku Jamal Khashoggi brutaalne mõrv Türgis Saudi Araabia saatkonnas eelmisel aastal, mis selleks ajaks, kuniks meedia tähelepanu kestis, aeglustas läbirääkimiste protsessi.

Nüüd aga on selgunud, et mitmed USA kinoketid kavatsevad "pärast põhjalikku moraalset kaalutlemist" siiski sellele potentsiaalselt 1 miljardi dollari väärtusele turule minna. Viimati kuulutas selle välja Kanada kinode ja kinotehnika tootja IMAX. Jääb lugeja otsustada, kumb argument on veenvam – kas see, et nii tagurlikus ja lääne väärtustega iga pidi vastuolus olevas riigis nagu Saudi Araabia on äritegevus moraalselt riukalik, või võib kinos, ka tsenseeritud kujul, olla mingi positiivne mõju sealsele elanikkonnale juba puhtalt liberaalse(ma) maailma visuaalse representeerimise tõttu. Viimane on argument, mida ka mitmed kinoäri esindajad on välja toonud.

"Surnud ei sure" – märk zombižanri elujõulisusest?

Zombimaania näib hetkel olevat olevat sama "elujõuline" kui zombid ise, kes surmale vilistades lõputult edasi rühivad. Cannesi põhivõistluse avafilmiks olnud Jim Jarmuschi süsimust depressiivkomöödia "Surnud ei sure" on järjekordne peatükk filmimotiivis, mis on mind kui vaatajat oma üleküllusega vaikselt zombistamas. Nii nagu superkangelaste temaatika, on sellegi puhul lootusetult üleekspluateeritud ainesega, mis peale üksiku kosmeetilise uuenduse (nt Jarmuschi zombidest voolab vere ja mäda asemel tuhk) enam sisuliselt midagi uut ei paku ja mida ähvardab oht mattuda kaanoniga originaalsust lämmatavate kaasnevate tüüpmotiivide alla.

Ometi, kuna tegu on ikkagi lavastajaga, kes harva pettumust valmistab, olid filmile seatud teatavad kõrgendatud eeldused. Festivali avafilmina mõjus teos eelmise aastate kõrval selles positsioonis värskena, samas valmistab see mõningase pettumuse režissööri enda loomingu kontekstis. Kui "tegin kuulsate Hollywoodi ja muusikatööstuse hipstersõpradega eneseiroonilise satiiri" oleks omaette žanrimääratlus, siis võiks sõnaraamatus selle juurest antud filmi foto tõenäoliselt leida. Adam Driver, Tilda Swinton, Bill Murray ei vaja vast režissööri varasema loominguga kursis olijatele pikemat tutvustamist, eraldi märkimist väärib zombi rolli ideaalselt sobinud Iggy Pop, kelle puhul hoiti võib-olla grimmi pealt nii mõnigi dollar kokku ...

Jarmuschi film on parim hetkedel, kus ta on tabanud zombide (pop)kultuurilise tähenduse vast kõige olulisemat olemust – tuimestatud automaatrežiimil poolinimesed massikultuuri ja kapitalistliku ühiskonna orjastatud subjektide metafoorina, kes on lihasöömise kõrval igaveseks lukus oma surmahetkel tegeldud banaalsete igapäevategevuste motoorses kordamises (Iggy Popi karakter käib näiteks ringi kohvikann näpus). Filmile lisavad ökoloogilise ja poliitilise dimensiooni viited president Trumpile (ja tema valijatele) ja kogu filmis puhkeva zombihäda ning kliimamuutuse põhjustajaks olnud polar fracking (intensiivne maavaarade puurimine polaaraladel), mille pooldajad õigustavad seda uute töökohtade loomisega. Paralleele ei pea kaugelt otsima, sest sama retoorikat kasutas Trump USA söetööstuse taaselustamise ja fracking'u-kampaania puhul.

Märgiline on Jarmuschi lavastuslik otsus taandada ka kõik filmi elavad karakterid apaatseteks väikelinlasteks, kes on linna ähvardavatele zombidele kahtlaselt sarnased. Justkui elavad, kes lihtsalt juhuse tahtel ei ole veel surnud. See lisab niigi grotesksele ja üha tumedamatesse toonidesse sumbuvale filmile kohati õnnestunud ning kohati mitte nii õnnestunud huumoriga sotsiaalkriitilise lisatasandi. Samas taandab see enamiku andekatest näitlejatest rollidesse, mis nende karjääris kuidagi eriliselt esile ei tõuse. Eraldi väärivad positiivset esiletõstmist filmi operaator Frederick Elmes ja kunstnik Alex DiGerlando, kes on loonud suurepärase visuaalse atmosfääri väikelinna agulile, mis vaikselt apokalüptiliseks getoks muundub.